„Veidrate armastuslugude“ lühilood pärinevad aastatest 1958–1968 ja autor on öelnud, et leidis just neid kirjutades oma õige tooni, „iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenese elule“, ning temast sai romaanikirjanik. Kundera jutustab mõnuga, kuidas tema tegelased mängivad armastuse mänge ja viskuvad erootilistesse seiklustesse, et saada osa vabaduse huumorist. Ilmumise ajal provokatiivseltki mõjunud lood vaatlevad armastuse ja põlguse, tõe ja vale, olemise ja näivuse keerukaid vahekordi.
Tõesti, minu alaline elukoht on Litomyšlis; mul on seal ema, sõbrad ja mälestused isast; kui vähegi saan, sõidan Prahast minema ning töötan ja kirjutan kodus, ema väikeses korteris. Nii juhtuski, et panin oma alalise elukohana kirja ema korteri ja Prahas ei hankinud endale isegi mitte kombekat poissmehekorterit, vaid üürisin Vršovice kandis agulis omaette tillukese ärklitoa, mille olemasolu ma võimaluste piires salgasin ega pannud selle aadressi kuhugi kirja juba kas või sellepärast, et juhukülalised ei põrkaks kokku mu ajutiste elukaaslannade või mind külastavate näitsikutega.
Ei saa eitada, et just seetõttu polnud minu maine majas kõige parem. Litomyšli perioodidel laenasin toakest paar korda ka oma sõpradele, kes seal siis nii mõnusasti aega veetsid, et terve öö ei saanud majas keegi sõba silmale. See kõik tekitas mõnedes majaelanikes säärast pahameelt, et minu vastu peeti vaikset kaevikusõda, mis aeg-ajalt avaldus tänavakomitee teatistes, ükskord kaevati isegi linnajao elamuvalitsusse.
Ajal, millest praegu jutt on, leidis Klára, et üsna tüütu on sõita tööle kusagilt Čelákovicest, ja ta hakkas öösiti minu juurde jääma. Alul harva ja erandkorras, siis tõi minu juurde ühe kleidi, siis veel paar tükki, ja ei läinud kaua, kui minu kaks ülikonda olid riidekapi nurka surutud ning minu toauberikust saanud daami buduaar.
Olin Klárasse kiindunud; ta oli ilus; mulle meeldis, et inimesed vaatasid meile tänaval järele, kui me koos olime; ta oli minust vähemalt kolmteist aastat noorem, mis kergitas mu väärtust üliõpilaste silmis; ühesõnaga, mul oli tuhat head põhjust teda hoida. Aga ma ei tahtnud, et teatakse tema sissekolimisest. Pelgasin halba mainet ja majaelanike kuulujutte; pelgasin, et keegi võib hakata ründama mu vana head korteriomanikku, kes oli diskreetne ega vaevanud minuga pead; pelgasin, et äkki ta siis ühel heal päeval tuleb ja palub mul preili välja visata, et omaenda head nime päästa.
Ja seepärast oli Klára saanud range käsu ust mitte kellelegi avada.
Milan Kundera “Veidrad armastuslood”
Kundera eesti keelde tõlkimise traditsioon on juba päris pikk ja on omamoodi sümboolne, et esimene eesti keeles ilmunud Kundera raamat oli tema esimene armastuslugude kogumik „Naljakad armastuslood: kolm melanhoolset anekdooti“, mis ilmus Lembit Remmelgase tõlkes LR-i sarjas 1965. aastal. Hiljem kirjutas Kundera veel kaks kogumikku armastuslugusid ja kõigi kolme põhjal pani kokku valimiku, mis on aluseks käesolevale tõlkele ja mida on tõlgitud veel väga paljudesse keeltesse. Loe edasi…
About the author
