„Richard Osmani sulest on ilmunud juba viies „Neljapäevase mõrvaklubi“ raamat, kus nalja saab sama palju või ehk veelgi rohkem. Sel korral kärgatab välk ja pauk lausa penskarite koduõuel, viies teise ilma ühe kena rikkaks saada soovinud tüdruku. Miks ta koos autoga õhku lendas, mis tema telefoni kiibile salvestatud oli ja kuhu viivad need vähesed jäljed, mille meie head sõbrad Elizabethi oskuslikul juhtimisel üles võtavad, peab iga muhekrimi austaja ise lugema.“ – kirjastaja René Tendermann

Kas oled valmis sukelduma „Neljapäevase mõrvaklubi“ maailma? Tutvu „Võimatu vedamine“ raamatuga lähemalt allolevas katkendis.

„Rääkige mulle kõik ära,” ütleb Elizabeth. „Aga tehke kähku: elu on lühike. Vabandust, ma ei mõelnud sellega soola teie haavale riputada.” 

„Kõik sai alguse ülikoolis,” ütleb Nick. „Meil Pauliga oli…” 

„Ei,” sekkub Elizabeth. „Ärge alustage sealt. Alustage selle nädalaga.” 

„Et päriselt aru saada…” üritab Nick. 

„Ei,” ütleb Elizabeth sel korral pisut rangemal toonil. Vahel tuleb amatööridega range olla. Seda oli ta Joyce’iga õppinud, kuigi nüüdsel ajal võiks Joyce’i päris professionaaliks pidada. „Alustage kõige olulisemaga ja siis võime ajas tagasi minna, kui see mulle huvi pakub. Teil on kümme sõna või ma lähen sisse peole tagasi. Lõpuks mängitakse ikka mõni lugu, mille ka mina ära tunnen.” 

„Ma olen omadega päris hädas,” ütleb Nick. 

„Need on juba viis sõna,” ütleb Elizabeth tõustes. 

Nick asetab käe tema randmele. „Nad tahavad meilt üht asja.” 

„Noh, see juba läheb,” ütleb Elizabeth uuesti istet võttes. Tuleb välja, et ta ei surnudki koos Stepheniga. Ta elab. Ta sulgeb silmad, kui vaikselt oma abikaasa ees vabandab. Ma olen endiselt siin, kullake. Endiselt siin, kui sina oled läinud. Ma kahtlustan, et peaksin lihtsalt üritama sellest parimat võtta. 

„Mis asi see teil siis on? Millest te ainult kahele inimesele rääkisite?” 

„Kood,” ütleb Nick. „Kuuekohaline kood. Minul on üks ja mu äripartneril on üks.” 

„Äripartneri nimi?” küsib Elizabeth. 

„Holly,” vastab Nick. „Holly Lewis.” 

„Ja on inimesi, kes võiksid neid koode endale tahta?” 

„Need oleksid väga väärtuslikud, jah,” ütleb Nick. „Nagu väga väärtuslikud.” 

„Ja kus teie kood on?” küsib Elizabeth. 

„Minu peas,” ütleb Nick. 

„Ja ei kusagil mujal?” 

„Sadade miilide kaugusel notaribüroos seifis ka,” ütleb Nick. 

„Kui mina või Holly peaksime surema, läheb meie kood teisele. Aga isegi notar ei tea, mis see on. Ainus koht, kust keegi selle kätte võiks saada, on siin.” 

Nick osutab oma peale. 

„Nii et keegi tahab teid tappa koodi pärast, mis eksisteerib ainult teie peas? Ja koodi pärast, mis eksisteerib ainult Holly peas?” 

„Jah,” ütleb Nick. „Ma ei tea, kes veel aidata saaks. Ma ei saa politseid Compoundi ligi lasta.” 

„Compoundi?” küsib Elizabeth. Lugu läheb järjest segasemaks. Ja ometi. 

„Oh jeesus,” ütleb Nick. „See kõlab nii totakalt, kui see välja öelda. Te tõesti peate lubama mul alustada algusest. Mul on oma firma. Turvafirma.” 

„Turvafirma, või nii,” ütleb Elizabeth. Vaat see on huvitav. Maailmas on vähe asju, mis oleksid nii ohtlikud kui turvalisus. 

„Meie spetsialiteediks on külmsäilitus,” ütleb Nick. „Kas te teate, mis see on?” Elizabeth ei tea, aga peab tunnistama, et selle kõla meeldib talle. 

„Ma eeldan, et tegu ei ole sügavkülmaga?” 

„Ei ole,” ütleb Nick. „Meil Hollyga on seal hoiul midagi väga väärtuslikku ja selle nädala alguses rääkisime sellest kahele inimesele.” 

„Või nii,” ütleb Elizabeth. 

„Ja korraga,” jätkab Nick, „on mu Lexuse all pomm.” 

„Nende kahe inimese nimed?” küsib Elizabeth. 

„Kas te Davey Noakesist olete kuulnud?” 

„Ma ei ole vist kunagi kuulnud kellestki, kelle nimi oleks Davey,” vastab Elizabeth. 

„Teda kutsutakse Reivi-Daveyks. Kui oleksite üheksakümnendatel ecstasy’t ostnud, oleksite temast kuulnud.” 

„Ma küsin Roni käest,” ütleb Elizabeth. 

„Siis muutus see mäng liiga ohtlikuks,” ütleb Nick. „Ja Davey otsustas proovida kätt kõrgetasemelise tehnikavärgiga.” 

„Legaalse kõrgetasemelise tehnikavärgiga?” küsib Elizabeth. 

„Ei,” vastab Nick. 

Tore, mõtleb Elizabeth. „Ja teine nimi?” 

„Lord Townes,” ütleb Nick. „Ta on pankur; me rääkisime talle ka.” 

„Nii et te arvate, et üks neist meestest pani täna hommikul teie auto alla pommi?” 

„See peab olema üks neist,” ütleb Nick. „Nemad on ainsad, kes teavad, mida me peidame.” 

Terrassiuksed avanevad taas, peosaalist paiskub välja muusikat. 

Uksest astub terrassile Paul, Joanna värske abikaasa. 

„Nico, me arvasime, et sa lebad jokkis peaga kuskil põõsa all! Tule, me hakkame torti lõikama.” Nick vaatab Elizabethi. Elizabeth kallutab pead ukse poole. 

„Tordi tellis minu sõber Joyce. Parem lähme vaatame, et see lõigatud saaks, muidu tapab ta minu enne, kui keegi teid jõuab tappa.” 

„Aga kas te saaksite ikkagi minu juurest läbi tulla?” küsib Nick. 

„Homme? Palun. Ma räägin teile täpselt, miks üks neist kahest mind tappa tahab.” 

„Üks neist kolmest,” ütleb Elizabeth. 

„Kolmest?” küsib Nick Silver. 

„Noh, Davey Noakes teab, mida te peidate. Lord Townes teab, mida te peidate. Aga ma eeldan, et teie äripartner Holly Lewis teab samuti, mida te peidate? See teeb kokku kolm.” 

Nick vaatab teda pikalt. 

„Kas ta on täna koos meiega?” küsib Elizabeth. 

„Ei,” ütleb Nick, „ta ei tahtnud…” Ta raputab pead. „Ei.” 

Elizabeth kehitab õlgu. 

„Homme siis,” ütleb Nick. 

Homme siis. See ongi kodust väljas käimise probleem. Üks asi viib teiseni ja korraga avastad, et pead jälle välja minema. Enne, kui arugi saad, hiilib päriselu sulle jälle ligi. Elizabeth ei taha, et päriselu jälle ligi hiiliks. Sest see üks asi, mida Elizabeth päriselu 

kohta teab, on see, et Stephenit selles pole. Iga tema ihurakk käsib tal ei öelda. 

Aga kood ja pomm ja kolm kahtlusalust? Seda ei juhtu iga päev. 

„Homme?” küsib Nick. 

„Ei jõua ära oodata,” ütleb Elizabeth. „Tore, et te end jälle veidi paremini tunnete. Ärge laske end sel pommil maha tappa enne, kui ma teid ära näen.”