„Vernoni” looja, endine seksitöötaja, pornoajakirjanik, nüüd rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik ja feminist Virginie Despentes on Eestis seni pigem tundmatu autor, kui tema kättemaksuromaani „Kepi mind” (Baise-moi, 1994) alusel vändatud samanimeline film välja arvata. Oma Subutexi-triloogias pigistab Despentes teadlikult sotsiaalset närvi täpselt sealt, kust valutab, ning talletab seejuures elegantse kergusega kaasaegsete kõnekeelt.
Viis minutit Monoprix’s ja juba tahab Xavier kõik õhku lasta. Tema kandi Monoprix’d juhivad debiilikud. See on süstemaatiline: nad ootavad, kuni pood on rahvast täis, ja käsivad siis töötajatel minna riiuleid täitma. Nad korraldavad asja nii, et käruga oleks ikka kindlasti võimalikult raske liikuma saada. Nad võiksid seda teha hommikul, kui pood on kinni, nad võiksid seda teha vaiksemal ajal. Ei, nad eelistavad tipptundi: nüüd lao kolm euroalust lettide vahele maha, nendel tarbijamunnidel tuleb šoppamine raskeks teha.
See retropakendinuss ajab närvi. Kujutage ette, et kontorites istuvad mingid vennad, kes on reaalselt nädalate kaupa arutanud, milliseid värvitoone marineeritud kurkide purgil kasutada… kõik need ajurakud, täiesti tühja lastud. Marie-Ange nussis ta närve, et ta poes ära käiks – ja et mingit abi Xavier’st kunagi pole ja et kogu töö jääb tema kanda ja miks peaks alati tema, jne. Putsi, kogu aeg sama kädin. Poenimekiri, mille ta Xavier’le telefonis saatis, on nii üksikasjalik, et selle koostamine pidi rohkem aega võtma, kui poeskäik ise. Jumal küll, see ei ole võimalik, et mingi saiatootja naisele nii oluline on… Seal ta nüüd on nagu mingi töllakas, otsib rasva- ja aspartaamivaba jogurtit, sest proua tahab figuuri hoida, aga aspartaamist kukub ta peeretama nagu gaasitehas.
Xavier tahaks enda ees töllerdavale paksule pearätiga araabia mutile korralikult jalaga perse kütta. Kas oleks palun võimalik tänaval paarsada meetritki kõndida ilma, et peaks taluma nende pearätte, küljepeegli külge riputatud Fatima käsi või nende persekukkunud võsukeste tuuritamist? Ropp rahvas, üldse ei imesta, et neid ei sallita! Kui tema on praegu poes ja mitte tööl sellepärast, et ta naine ei taha, et teda majaorjaks peetaks, siis need kuradi laisad rätipead kakerdavad tuima näoga ringi, sittagi ei tee, mõnusasti toetustega nuumatud töötud mehed passivad päev otsa kohvikus, samal ajal kui nende eided orjavad. Neil naistel on veel vähe sellest, et nad kodus kaeblemata kõigega tegelevad, et nad meeste ülalpidamiseks tööl käivad, nemad tunnevad veel ka vajadust pearätti kanda, et oma allasurutust demonstreerida. Kogu see värk on üks psühholoogiline sõda, et isane prantslane ennast ikka alaväärsena tunneks.
Seda masendavam on tõsiasi, et neil on valikuvõimalus olemas, nendel rätipeadel siis. 1980. ja 1990. aastatel oli neid näha igasugustes ametites, ja edukatena – isegi kui oli üldiselt selge, et nad otsivad peamiselt ikkagi rikast meest, ega nad lollid pole. Aga nad nühkisid tööd teha ja said pareminigi hakkama kui mõni teine. Nad on alla käinud. Eelistanud tööturult taanduda ja rätt pähe panna, et oma vendadele mitte mingil juhul häbi teha. Nojaa, ta oma naine küll sellepärast töölt ära ei tuleks, et tema mehelikkust toetada… Muide, ega nad omadega päris pasas polekski, kui ta midagi sellist teeks…
Xavier on marus. Eilne õhtu võttis ta täiesti läbi. Öösel käärisid peas närivad mõtted. Ta sõi õhtust Serge Wergmaniga, kes tegi ettepaneku ühe sarja stsenaariumiga tegeleda. Nad mõlemad teavad, et mõte on üdini mäda – asja kirjutamine on kestnud aastaid, kanal ei anna ega anna võtete alustamiseks rohelist tuld, see ei lähegi kunagi läbi. Süžee on juba eos täispask: naiskirurg armub narkodiilerisse, kellele ta on just lahtise südameoperatsiooni teinud. Wergman on viisakas tüüp, Xavier teab, et raha saaks ta kätte küll. Ta võttis pakkumise vastu. Tõmbab mõned lahtised otsad kokku ja teeb paar dialoogi ümber, edasi seisneb tema töö põhiliselt selles, et tuleb välja kannatada sagedad, lõputud, mõttetud ja piinarikkad koosolekud kanali debiilikutega… 24-aastaste ärahellitatud mömmidega, kellel puudub igasugune kirjaoskus ja kes lohistavad oma näritud küüntega pakse näppe üle allajoonitud ridade, „see asi siin, vaadake see ei toimi”. Nagu oleks neil vaesekestel üldse mingit aimu sellest, kuidas võiks publikut püüda. Need tatid on ainult tänu vanemate telefonikõnedele sellistel kohtadel.
Virginie Despentes “Vernon Subutex”
Müstilise intuitsiooni, kuratliku sarmi ja võluva sõnaosavusega Vernon Subutex oli kunagi Pariisi legendaarseim plaadipoodnik, kelle leti ääres sündisid oma aja rokkstaarid ning kogunesid parketikõlbuliku ja -kõlbmatu kultuuriskeene eriskummalisimad eksemplarid.
Täna on ta töötu ja kodutu, kes peatub järgemööda kunagiste sõprade juures, kuni selgub, et neid polegi nii palju, kui oleks võinud arvata. Ta jääb ilma oma ainsast maisest varast: varalahkunud ja ülikuulsa muusikust sõbra Alex Bleachi kokaiiniuimas lindistatud intervjuudest iseendaga. Kõmu nende lindistuste ümber levib aga kulutulena ja kuigi keegi neid näinud ega kuulnud ei ole, on Subutexi kannul ühtäkki terve armee, mis koosneb eranditult fruktidest, kelle teed kipuvad ühist sihtmärki taga ajades ristuma. Loe edasi…
About the author
