„Kusagil kaugel mere taga” on võluv ja elujaatav järg New York Timesi menukile, romaanile „Maja taevasinise mere ääres”. TJ Klune on New York Timesi ja USA Today menuautor, Lambda kirjandusahinna võitja. Kvääri kogukonna liikmena usub Klune, et praegu on olulisem kui kunagi varem, et kvääride kogemus lugudes tõetruuna esitatud saaks.
Tutvu „Kusagil kaugel mere taga” raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Aastaid hiljem, ühel soojal suvehommikul, avas Arthur Parnassus silmad ja kortsutas kulmu. Aknast sisse piiluv päike oli liiga ere. Tema unesegane pea tootis uimaseid, hirmutavaid mõtteid sellest, et asjaga võib seotud olla üks teatud saatanasigidik.
Eelmisel nädalal oli ta ähvardanud lasta päikesel Maa peale langeda, kui oli saanud pahandada sellepärast, et oli ühe suure tormi järel üritanud savist tehtud inimesele elu sisse puhuda. Arthur oli leidnud ta üleni mudasena, savikuju pooleldi juba valmis meisterdatud. Kui ta oli poisile meelde tuletanud, et pole hea mõte savile teadvust kinkida, oli too vandunud kättemaksu planetaarse annihilatsiooni näol, nagu ikka.
Nii et kui Arthur voodis istuli kargas, oli ta kindel, et teda ei saa asjas süüdistada. Ei mõelnud ta ju päriselt, et Lucy võiks päikese ja Maa omavahel kokku tuua, aga ta oli selle savikuju, kellest polnud nüüdseks järel suuremat peale poriloigu, endale päris kinnisideeks võtnud.
Kui ta heitis pilgu voodi kõrval seisvale äratuskellale, taipas Arthur, et see polnud päike, mis maailma lõppu kuulutas: ei, see oli midagi palju-palju hullemat. Kell oli pool üheksa laupäeva hommikul ja kogu maja oli vaikne.
Kui sul on kuus erineva suuruse, kuju ja võluvõimetega last, siis tead, et hommikul kaua voodis lesimine on vaid kauge unistus. Lapsed – eriti need lapsed – ei näinud mõistvat
aja kontseptsiooni. Näiteks oli alles eile üks vormitu roheline klomp pool kuus hommikul nende magamistuppa astunud, lirtsuv hääl vali ja rõõmus, ning kuulutanud, et ta oli kogemata ninast tinti välja purtsatanud, ise teadmata, et ta midagi sellist suudab. „Ma ei pistnud sinna pastakat ju ega midagi. Miks ma niimoodi tinti välja ajan? Isver-susver, kas ma hakkan meheks saama? Ja üldse, kuidas seda laest ära saada?”
See oli muidugi viinud vestluseni, mille käigus otsustati, et tint on puberteediea märk, mille peale plurtsupoiss oli nina kirtsutanud, kuid siis kohe arutlema hakanud, milline
ta vuntside või rinnakarvavaibaga välja võiks näha. Selleks ajaks, kui ta jälle rahunenud oli, olid veel kolm last nende tuppa uidanud, ja kell polnud veel kuuski.
Arthur oli märganud – nüüd, kus ta oli neljakümnendate keskpaika jõudnud –, et kell kuus hommikul jõuab kätte kiiremini kui vanasti. Liigesed ägisesid ja nagisesid, kui ta end sirutas, tema heledad juuksed (milles hallid salgud näisid iga päevaga paljunevat) turritasid kõikides suundades. Selg naksus mõnusalt, kui ta paljaid varbaid liigutas. Hägused mõtted selginesid, kui viimased unejäänused hajusid.
Kus lapsed olid?
Ta pööras enda kõrval voodis lebava kühmu poole, kel oli tekk üle näo veetud, nii et vaikse norina saatel oli näha vaid hõrenev pruun juuksetukk. Ta raputas kühmu, heites ise pilke ukse poole, mis viis nende toa küljes olevasse väiksemasse tuppa. Uks oli lahti. Toa elanik – see päikeste hävitaja – oli läinud, jätnud endast maha pooleldi tehtud voodi, põrandal vedelevad sokid (erinevast paarist) ja seintel rippuvad katkised vinüülpaadid.
„Misson?” pomises kühm. „Ei, vanaema, ma ei taha aidata sul jamssi otsida.”
„Linus,” ütles Arthur, kühmu uuesti raputades. „Ärka üles! Midagi on valesti.”
Arthur oleks voodist peaaegu välja kukkunud, kui Linus Baker püsti kargas, pidžaama kortsus, juuksed ja pilk metsikud, ise ärevalt ringi vahtides. „Kes seda tegi?” nõudis ta.
„Kes varastas jamsi vanaema keldrist?” Ta pilgutas silmi. „Ma ei tea, miks ma seda praegu ütlesin.” Ta patsutas oma kõhu kogukat mäge. „Vist nägin midagi unes. Ei tohiks ikka enne magamaminekut kooki süüa.” Ta käsi libises kõhult maha, kui ta kulmu kortsutas. „Arthur? Miks sa mind niimoodi vahid?”
„Ma jumaldan sind,” ütles Arthur ja mõtles iga viimast kui sõna.
„Oh,” ütles Linus punastades. „Jah, noh. Juhtumisi tunnen mina sama. Kas sa mind sellepärast äratasidki? See on sinust muidugi armas, aga … miks päike nii ere on? Mis kell on?”
„Pool üheksa.”
Linuse silmad läksid suureks. „Hommikul? Ei saa olla! Meil pole iial lastud nii kaua magada. Ükskord vedasime välja kuue neljakümne kaheni, aga ainult sellepärast, et lapsed olid öösel Zoe juures. Ja isegi siis tulid nad ikkagi hommikul koju tagasi ja äratasid meid.” Ta kiirustas ukse poole, haarates käigu pealt kaasa ühesugused sinised hommikumantlid, mis rippusid ukse küljes. „Miks sa veel voodis oled, jumala eest?
Me peame nad üles otsima!”
Arthur tõusis ja astus kiiresti Linuse poole. Aga selle asemel et Linuse käest hommikumantel võtta, võttis ta Linuse näo oma käte vahele ja suudles teda põhjalikult, hommikusest hingeõhust hoolimata. Linus pilgutas aeglaselt silmi, pooleldi uimane, ja Arthur lootis, et kõik jääbki alatiseks nii.
„Mille ees see veel oli?” küsis Linus.
„Lihtsalt sellepärast, et ma tahtsin.”
„Ah nii. Sa võiksid seda korrata, kui tahaksid.”
„Kas tõesti?” Arthur naaldus ettepoole, et täpselt seda tehagi.
Kuid tema nägu põrkas hoopis vastu kätt, mis ta õrnalt eemale lükkas. „Sa võiksid,” ütles Linus. „Aga me võiksime ka minna ja vaadata, miks meil nii kaua magada lasti. Ma vannun, et kui nad on vedanud koju järjekordse looma, keda oma sõbraks nimetavad, tuleb meil tõsine jutuajamine.”
„Viimane ei olnudki ju nii halb,” ütles Arthur, võttis hommikumantli ja tõmbas selga.
Linus krimpsutas nägu. „See oli Calliope-suurune sisalik, kes üritas mu toasusse nahka pista.”
„Ja sina said selle kõigega hakkama endale tavapärase graatsia ja enesevalitsusega, kui kisama pistsid ja teda boamaoks nimetasid.”
„Ma tean, et sa oled mingil hetkel endale pähe võtnud, et sa oled naljakas. Ja sa oledki, aga praegu ei ole aeg naljatamiseks. Praegu on aeg paanikaks!”
„Võib-olla polegi midagi valesti ja me lihtsalt reageerime üle,” ütles Arthur, üritades mingitki mõistlikkust säilitada. Linus pööritas silmi.
„Sa tead sama hästi kui mina, et nende puhul ei oleks see ülereageerimine. Mäletad, kui Talia … kus Calliope on?”
Calliope, see niinimetatud kurjuse kehastus. Kass, kuid erinev kõigist kassidest, keda Arthur oli kunagi näinud. Asi polnud üksnes tema suuruses – kassi kaunis kohev karv lasi tal paista suuremana, kui ta tegelikult oli – ega tema värvis, mis oli enamjaolt must, väikese valge karvatutiga rinnal. Ei, need olid tema erkrohelised silmad, mis ta nii eriliseks tegid.
Need jälgisid sind lakkamatult, sellal kui kass ise haudus kahtlemata kõigi nende hävingut, kes tema meelest polnud väärilised tema silme alla tulema. Kuigi Linus teadis, et inimestel oli komme oma lemmikloomadele inimeste iseloomujooni külge pookida ja nende tarkust ülistada („Ta on nii tark! Treenisin ta kõigest kuue kuuga välja!”), oli Calliope midagi hoopis muud. Kui Arthur poleks teadnud, et see on võimatu, oleks ta arvanud, et kass sai neist aru. Kuigi oma tõule omaselt teadis Calliope ise, mida teeb, ning kaldus peaaegu kõike muud ignoreerima.
Tj Klune „Kusagil kaugel mere taga”
Üks maagiline perekond. Kaks pühendunud eestkostjat. Kuus ohtlikult andekat last.
Arthur Parnassus on maagiliste laste orbudekodu juhataja ühel kummalisel saarel, abiks tema elu armastus Linus Baker. Ja koos on nad valmis kõigeks, et kaitsta oma erilisi ja vägiseid hoolealuseid.
Aga kui Arthur on sunnitud andma avalikke ütlusi oma hämara mineviku kohta, leiab ta end olukorrast, kus peab võitlema nende eest, kes tema hoolde usaldatud. Ühtlasi on see ka võitlus parema tuleviku nimel, mille kõik maagilised olendid on ära teeninud. Kui nende koju tuleb uus laps – selline, kes nimetab end koletiseks –, teab Arthur, et nad on jõudnud murdumispunkti. Väljakutseid tuleb kõigist suundadest ja neile vastu astudes võib nende püsimatu perekond kas tugevamaks saada … või laguneb koost kõik see, mida Arthur nii väga armastab.
About the author
