Aino Pervik on eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Ta on kirjutanud üle 60 lasteraamatu, proosat ja luulet täiskasvanutele, tõlkinud ungari keelest, tegutsenud publitsistina ja lastekirjanduse kriitikuna. Perviku looming on žanrilt ja temaatikalt mitmekesine: tõsielu- ja fantaasiajutustused, noorteromaanid, väikelasteraamatud, mõistulood jne. Tema kõige tuntumad lood on “Kunksmoor”, “Arabella, mereröövli tütar” ja “Sinivant”. Aino Perviku teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, tšehhi, soome, itaalia, jaapani jpt keelde, need on jõudnud teatrilavale ja ekraanile. Pervik on alates 1974 Kirjanike Liidu liige.
Kjell Westö “Tritonus”
Elus pettunud tippdirigent Thomas Brander on saarele ehitanud uhke villa Casa Tritonuse, kus loodab leida pelgupaiga, kuid tema meelerahu näib ohtu seadvat ekstravertne naabrimees. Branden soovib end tunda mehena parimais aastais, kuid tema minapilt pole enam endine. Romaan võngub harmoonia ja dissonantsi vahel, otsides vastuseid kiireloomulistele küsimustele: kuidas saaksime kõigi oma erinevustega koos eksisteerida praegusel ajal? Kas leppimine ja patukahetsus on võimalik, enne kui kõik on möödas? Loe edasi…
Aino Pervik soovitab:
“Lugu kahest üksildasest vananevast muusikust: maailmakuulus dirigent, kelle karjäär hakkab uute võimekate tulijate ees taanduma, ja väikesaare harrastusmuusikute bändi hing osutuvad lähinaabriteks väikesel Põhjamere saarel, kuhu dirigent laseb endale ehitada naeruväärselt toretseva villa Casa Tritonuse, kavatsedes sinna elama asuda.
Lugu keset kõige lähemat kaasaega, kus tungitakse kallale pagulaslaaagritele ja korraldatakse terrorirünnakuid lennujaamas, kus astub esile räme võõraviha nii erinevatest rahvustest kui teistest ühiskonnakihtidest pärit inimeste vastu.
Lugu sõpruse tärkamisest kahe erinevat, inimlikus mõõtmes aga ometi sarnast elu elanud mehe vahel.”
Lawrence Ferlinghetti “Meele lunapark”
“Meele lunapark” on kujutluste purskkaev ja psühhedeelne kõrvakiil ühiskondlikule maitsele, kirjutatud 1950ndatel aastatel, mil Ameerikat ilmestab sõjajärgne konservatiivsus… Tegu on kunagise anti-establishment’ist luuletajaga, kelle kirjutatu ei aegu: debüüdi tekstid mõjuvad 70 aastat hiljem aktuaalsena vaat et isegi tänase Eesti poliitilise maastiku neokonservatiivsete tuulte taustal. Loe edasi…
Aino Pervik soovitab:
“Meist siin Nõukogude Eestis 50-ndate lõpus, veel enne 60-ndate sula-aja algust maailmade kaugusel Ameerika Ühendriikides 1958. aastal ilmunud ühiskonna silmakirjalikkuse vastu häälestatud beat-kirjanduse varajase esindaja Lawrence Ferlinghetti “Meele lunapark” on lõpuks eesti keelde jõudnud, sealjuures originaalile vastavas heas ja sujuvas tänava tasandi eesti keeles.”
Ülar Ploom “Armukadeduse lopergune nägu ja teisi jutte”
Luuletaja, tõlkija, kirjandusteadlase ja õppejõuna tuntud Ülar Ploomi esimene proosakogu „Armukadeduse lopergune nägu“ sisaldab viimase seitsme aasta jooksul sündinud 18 novelli, juttu ja miniatuuri (nende hulgas Tuglase novelliauhinnale kandideerinud „Külaline“). Või õigupoolest on lood idanenud pikema aja jooksul, ajendatuna kogu elu käigus juhtunud ja meelde kripeldama jäänud asjadest, mis muidu asu ei annaks, kui neid jutuajamisega jutti ei ajaks. Loe edasi…
Tauno Vahter “Pikaajaline kokkusaamine”
Tuntud režissöör leiab inspiratsiooni ootamatust kohast. Noormees kohtub tundmatu lihatootega. Kiiritusravi patsiendid vaatavad moodsat kunsti. Naine, kes armastab betooni ja kala. Hästi kavandatud enesetapul võivad olla soovimatud tagajärjed. Korteriühistu muretseb kõlbluse pärast. Loe edasi…
Piret Raud “Kaotatud sõrmed”
“Kaotatud sõrmed” koondab kolmteist ühtaegu traagilist ja koomilist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Sõna saavad värvikad ja läbinisti inimlikud tegelased isesuguste veidruste, murede ja unistustega: teiste seas leiab siit kirjandusõpetaja, kes armub hiiri kartvasse ooperilauljasse, mulla alt sõnumeid saatva kadunukese ning arhitekti, kelle kinnisideeks on Michelangelo Taaveti varvas. Loe edasi…
Aino Pervik soovitab:
“Viimastel aastatel on meil taas kasvanud tähelepanu novellikirjanduse vastu. Eelmise aasta paremik on koos teoses “Eesti novell 2020”. Selleaastaste lemmikutena tahaksin aga esile tõsta kolme raamatut: Ülar Ploomi “Armukadeduse lopergune nägu” – autor ütleb: jutud. Tauno Vahteri “Pikaajaline kokkusaamine” – lood, ja Piret Raua “Kaotatud sõrmed” – lühijutud. Loodan neist kõigist midagi näha järgmisel aastal oodata olevast kogumikust “Eesti novell 2021”.”
Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast”
Poeetilised mälukillud kirjaniku lapsepõlvest avavad keerulist ajastut, tema perekonda ja nendega kokku juhtuvaid inimesi kohati üllatavatest, kohati aga üle aegade ulatuvatest üldinimlikest vaatepunktidest. Loe edasi…
About the author
