Tammsaare ise on pentaloogia põhiplaani kirjeldanud nii: “Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II – võitlust jumalaga, III – võitlust ühiskonnaga, IV – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V – alistumist.“
„Küll on siin ilus,” ütles Tiina nagu mingis ekstaasis, kui nad olid natukene aega vaikides istunud.
„Ilus?” küsis Indrek ja vaatas tüdrukule mõttetult otsa, nagu viibiks ta ise kuski kaugel.
„Jah, härra,” kinnitas Tiina.
„Vaikne, rahulik,” lausus Indrek.
„Ma tahaks siia jääda, härra,” ütles tüdruk nagu paluvalt.
„Ärge rääkige rumalust,” vastas Indrek teatud kärsitusega.
„Ei, härra,” vaidles tüdruk vastu. „Ma tahan tõesti siia jääda. Kas teil siis enam sugugi mind tarvis ei ole?”
„Ei, Tiina, minul pole teile mingit tööd anda ja seda pole ka tulevikus loota,” seletas Indrek. „Kraavikaevaja ei vaja teenijat.”
„Kas kraavikaevajad elavad kõik üksi?” küsis tüdruk nagu huvitatult.
„Kuis nii üksi?” küsis Indrek vastu, nagu ei taipaks ta tüdruku sõnade mõtet.
„No nii, et tal ei ole kedagi, kes kodus süüa teeks, seda metsa järele viiks, pesu peseks ja lapiks, sokke nõeIuks, maja valvaks ja korras peaks,” seletas Tiina.
„Kraavikaevajal on ehk selleks naine, mitte teenija,” ütles Indrek nüüd.
„Kas siis teenija ei või seda teha?” küsis Tiina.
„Aga kust ta palka saab? Kraavikaevajal pole talle maksta.”
„Aga kui tal on naine, kust siis see saab?”
„Kes siis naisele palka maksab.”
„Noh, aga kui teenija jääks ka ilma palgata?”
„Millest ta siis elab?”
„Millest naine elab?”
„Naine teenib ise, teeb tööd.”
„Aga eks teenija tee siis tööd ja teeni, nii et oleks süüa ja riiet.”
Nõnda rääkisid nad lause-lauselt vastastikku, kuni Indrek jäi vait, nagu mõtleks ta järele, et mis see siis nüüd kõik on või mis see peab tähendama. Lõpuks ütles ta üsna selgelt ja rahulikult:
„Olgu kuis on, aga mina pole see kraavikaevaja, kes vajaks praegu naist või sellist teenijat, kes muretseb ise endale süüa ja riiet. Mina tahan olla üksi.”
„Aga teil on ju vana isa,” lausus tüdruk.
„See on tükk minevikku, mitte olevikku, ammugi mitte tulevikku,” rääkis Indrek. „Ma katsun elada minevikus, vähemalt mõni aeg. Nõnda on mul praegu kõige parem. Ja seda ma ei muuda. Mis mul vaja, selle natukese eest muretseb õde ja õetütar.”
„See ülal talus ongi teie õetütar, see noor tüdruk?” küsis Tiina.
„Kust teie teda tunnete?” imestus Indrek.
„Ma tulin ju sealt läbi,” seletas Tiina. „Ta oli õues, ma teretasin ja küsisin, et kas teie, härra, peaks kodus olema, ja tema vastas, et olete vist kraavil. Ta tuli veel minuga toaotsa ja seletas, kuidas ma teid võiks leida. Aga viimaks nägi, et isa all koplis, ning ütles: minge vanaisa juurde, küll tema teile näitab. Nõnda ma tunnen teda. Minule ta kangesti meeldib, meie kahekesi saaks vist väga hästi läbi.”
„Ärge olge selles nii kindel,” ütles Indrek, „Elli pole ehk sugugi nii hea, kui teie arvate.”
„Ega mina ju pole ka nii hirmus hea,” seletas Tiina, „aga kui keegi sulle meeldib, siis teed kõik, mis ta tahab, ja nõnda saad ikka läbi. Ja mina saaks härra õetütrega tingimata hästi läbi. Härra õega ka.”
„Milleks te seda nii väga toonitate?” küsis Indrek.
„Ma mõtlen nimelt, et kui teil, härra, mind tarvis ei ole, siis ehk on teie õel, soovitate mind temale, ütlete, et olen korralik tüdruk ja et minust pole midagi halba karta. Seda te võiks küll, härra. Ja et ma sel korral teile šokolaadi pärast valetasin, siis ma tõotan teile vandega, et ma seda enam kunagi ei tee, nii et ka selle poolest pole teil enam midagi karta.”
„Aga mina ei saa teid siiski oma õele soovitada,” ütles Indrek.
„Kas tal pole tarvis?” küsis Tiina.
„Ei, tarvis tal juba oleks,” rääkis Indrek, „ja suveks võtab ta tingimata kellegi, aga te ei oska ju maal midagi teha, olete linnas kasvanud ja elanud.”
„Ei, ma olen maal ka olnud,” vaidles tüdruk vastu, „olen isegi loogu võtnud ja pisut niitnud. Lehmi olen katsunud ka lüpsa, aga minu käest lõi lehm lüpsiku ümber.”
„No näete,” ütles Indrek, „aga minu õel on niisukest tüdrukut vaja, kelle käest lehm jalaga lüpsikut ümber ei löö.”
„Minu käest ta nüüd ka enam ei löö, sest siis olin ma alles väikene,” seletas Tiina.
„Ei, Tiina, teil on kõige mõistlikum linna tagasi minna, seal olete harjunud, seal ka elage. Seal on teil kergem töö ja palka saate ka rohkem, sest seal te oskate rohkem.”
„Ma võin maal esteks ka vähema palgaga, kuni õpin kõike tegema, mis siin vaja,” ütles tüdruk nüüd. „Las härra õde võtab mu alguses ainult toidu eest, ma ei söö ju kuigi palju, palk määraku pärast, kui ta näeb, mis mu töö väärt on. Kas te mind nõnda ka ei või oma õele soovitada, härra?”
„Ei, ka nõnda mitte,” ütles Indrek.
„Tähendab, härra tahab minust lihtsalt lahti saada, ei muud midagi,” ütles Tiina nüüd ja Indrek mõtles temale seda kinnitada, aga kui ta nagi, et tüdrukul on silmad vett täis, hakkas tal temast kahju ning ta muutis oma esialgselt kavatsetud sõnu, öeldes: „Talus on suvel täit ja tugevat inimest vaja. Ei ole nii väga tähtis, mis inimene sööb või mis ta maksab, vaid kas ta tööga toime saab, kas ta täie inimese eest väljas suudab olla, sest muidu jääb töö tegemata või teised peavad mitme eest rühmeldama.”
Tiina istus natukene aega vaikides, nagu mõtleks ta Indreku sõnade üle järele, ja ütles siis:
„Härra, kas lubate, et ma ise teie õega räägin? Ma ei luiska talle midagi, ütlen kõik nagu on, aga ütlen ka seda, et ma olen keldrikorteris sündind ja kasvand ning et mina pole ometi mõni preili, kes…”
„Ja ometi olete nagu mõni preili,” ütles Indrek vahele.
„Kas tõesti olen, härra?” küsis Tiina äkki rõõmsalt, nagu oleks juba kõik elumured lahendatud.
„Kas tõesti,” kordas Indrek nagu osatades ja lisas siis: „Prouagi ei tahtnud teid alguses just sellepärast majja võtta, et olete teenijaks liiga peenike. Aga mis teiega siis veel siin maal peale hakata, kus on sõnnikuvedu, kartulivõtt, rehepeks ja muud niisugused asjad.”
„Uskuge, härra, ma teen kõik, ma teen kõik hea meelega, kui ma aga võiks siia jääda,” kinnitas Tiina. „Nüüd ma teen veel parema meelega, kui härra ütleb, et ma olen pisut preili moodi.”
A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus V”
Viies raamat ühendab kõiki eelnevaid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele: Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele.
Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilisse seisundisse, kus kõik, mis toimus, tundub püha. Vanal Andresel pole aga uues maailmas enam kohta, ta on justkui elav mälestus. Vanaperemees on oma alatise mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis ei lahenda küll inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik.
Loe lähemalt…
