„Väikesed võililled“ on kimp armastatud lastekirjaniku Heljo Männi (1926–2020) lapsepõlvemälestusi, mis annavad lugejale pildi eluolust Eesti-aegses linna- ja maakodus ning tütarlastekoolis, kus isegi lastevahelises suhtlemises sai tihti määravaks seisusevahe. Võrust, Tallinnast ja Ida-Virumaalt Sompa külast korjatud mälestuskildudest õhkub suurt soojust lapsepõlve ja perekonna, eriti ema ja vanaema vastu.
Loe järgnevaid katkendeid Rahva Raamatu juulikuu raamatusoovitusest, et saada aimu Heljo lapsepõlvest.
Uus nimi
Monika, kes ei nutnud kunagi, tuli ühel päeval nuttes meile ega saanud sõna suust. Lõpuks ütles ta nuuksatustega pooleks: „Minu nimi ei ole enam Olle.“
„Ei ole enam Olle?“ küsisin üllatunult, sest Monika perekonnal polnud mingit põhjust nime muuta, neil oli ilus nimi. Kui meie oma nime eestistasime, ütles ema isale: „Võta selline, millel on l-täht sees!“ Aga Ollel oli koguni kaks l-tähte.
„Mis su nimi siis nüüd on?“ küsisin Monikalt. „Õlle,“ vastas Monika luksudes ja hakkas uuesti nutma. „Õlle?“ küsisin mina jälle ega saanud enam millestki aru. Kui minu täditütred olid nüüd Amaryllise ja Daisy Stokeby asemel Illi ja Teesi Sauvere, siis muutusid nende nimed häälduse poolest kergemaks; kui minu pinginaaber Hilja Holberg sai Hilja Hollaseks, muutus tema nimi ilusamaks; kui meie võtsime endale Kleinmülleri asemel Raidla, muutus meie nimi poole lühemaks, aga Monika uuel nimel, vaatamata sellele, et kaks l-tähte oli alles jäänud, polnud mingeid eeliseid vana nime ees. Õ-täht tegi selle hoopis koledamaks.
„Miks su isa uut nime tahtis?“ pärisin mina. „Ega ta tahtnudki,“ seletas Monika, „aga mina ei tea, missuguses kantseleis avastati, et kirikukirjade järgi on isa nimi Õlle. Ja et vanaisa on olnud Õlle ja samuti vanavanaisa. Ja nüüd peame meie ka-a Õlled olema-a!“
Andsin Monikale head nõu: „Ütle isale, et ta võtaks uue nime. Seda on kerge võtta. Minu isa oli varem Wilhelm-Arnold, nüüd lihtsalt Villem-Arnold, aga isa pole ikka rahul. Ta tahab veel üks kord oma nime muuta. Talle hakkas nüüd Aado meeldima.“ Monika raputas pead: „Minu isa ütleb, et temale käib see nimi küll, tema ei hakka selle peale raha raiskama. Aga mina ei taha Õlle olla.“ Ja Monika muudkui nuttis edasi. Mulle tuli meelde vanasõna: „Nimi ei riku meest!“, kuid Monika hüüdis: „Rikub küll. Nüüd teab juba igaüks nime järgi, et minu isa joob.“ Rohkem ei osanud ma Monikat lohutada ja Monika nuttis edasi. Aeg-ajalt tulid ta nutusse küll väikesed pausid, aga need täitusid kohe hüsteeriliste hüüatustega, nagu: „Ma ei või õlut silmaotsas ka näha!“ või „Miks on õlu üldse maailma loodud!“
Äkki tuli mulle pähe päästev mõte. Ma ütlesin: „Arvol on sõber, kelle nimi on Leivategija, aga keegi ei arva, et ta teeb leiba. See on lihtsalt naljakas nimi.“
„Leivategija ise on parem kui õlletegija,“ nuuksus Monika, „ja nimena on see ka parem.“ Aga mina ütlesin: „Ei ole!“ ja me läksime vaidlema. Vaidlesime nii kaua, kuni Monika harjus oma nimega ja unustas nutu ära.
Kirjad
Ema ja tädi Marta kirjutasid aeg-ajalt teineteisele kirju ning iga kord, kui ema kirja sai, muutus ta just nagu lapseks ja asus kohe õhinal lugema.
Alguses luges ta omaette, vahel isegi kolm-neli korda järgemööda ja mina ei tohtinud sel ajal temaga sõnakestki rääkida. Ent ma teadsin: kui emal on kiri läbi loetud ja mina manguma hakkan: „Mida tädi Marta kirjutab?“, jääb ta üsna ruttu nõusse, et mõnd sobivat lõiku mulle ette lugeda. Teadsin veel rohkem: ema unustab lugedes ära, mis on sobiv ja mis ei ole, ning loeb mulle ette kõik, kaasa arvatud lõpulause: „Põleta kiri kohe ära, kui oled lugemise lõpetanud, ma ei taha, et see kellegi kätte satuks.“
Selle lõpulause pärast ootasingi tädi Marta kirju. Ma sain aru, et kirjas pidi olema saladus. Taipasin seda huvist, millega ema lugema sööstis ja kuidas ta püüdis sealt iga sõna meelde jätta. Pingutasin mis ma pingutasin, kuid minul ei õnnestunud kuidagi varjatud sõnumit kätte saada. Minu meelest olid kirjad eranditult igavad ja igapäevased. Alati jutustas tädi Marta mõnd oma unenägu ümber, kas sellest, et tal oli valge kleit seljas või et ta oli kukkunud Sompa jääkülma tiiki, ning need unenäod said tähendada ainult ühte – haigust. Küll oli Lilian haige, küll onu Härby, kõige rohkem tädi Marta ise, ja kui ta polnud just tõvega voodis pikali, oli tal vähemalt nohu või köha. Haigused vaheldusid unenägudega ja unenäod haigustega ning nende sekka oli puistatud elu pisipuru. Aga ema luges neid kirju mureliku rõõmuga ega raatsinud kuidagi käest panna.
Pärast kirja saamist hakkas ema tädi Martale kohe vastama ja siis ei tohtinud ma teda jälle segada. Kuid ma segasin teda siiski, kuni ükskord ema ütles: „Sa võiksid parem tädi Martale kirja kirjutada. Sa pole talle kunagi ühtki kirja saatnud.“ Ja andis mulle pliiatsi ning paberi.
Mina ei osanud midagi kirjutada, aga emal jooksis sulg krabisedes üle paberi ja lehekülg lehekülje järel täitus ühtlase käekirjaga. Imestasin, et emal on nii palju jutustada, mina ei saanud ühe lausegagi hakkama. Kiikasin salaja ema kirja ja lugesin: „Kallis õeke! Kuidas sa elad? Kas oled ikka elus ja terve? Ma pesin sellel nädalal pesu. Mul oli seekord hästi palju pesta, linasid ise oli juba viisteist tükki ja silmnäorätikuid ning köögirätikuid kokku kolmkümmend. Nüüd sai ka sohvapadi valmis…“
Rohkem ma esialgu ei kiiganud ja hakkasin ruttu kirjutama: „Kallis tädi! Kuidas sa elad? Kas oled ikka elus ja terve? Ema pesi sellel nädalal pesu. Tal oli seekord hästi palju pesta, linasid ise oli juba viisteist tükki ja silmnäorätikuid ning köögirätikuid kokku kolmkümmend. Nüüd sai emal ka sohvapadi valmis…“
Ema lõpetas oma kirja ja vaatas, mida mina olin tädile pajatanud. Niipea kui ta kirja alguse läbi luges, ütles ta laitvalt: „Kuidas see sobib, kui tädi Marta saab kaks ühesugust kirja? Sina pead ikka teisiti kirjutama. Lapse moodi.“ Ja andis mulle puhta paberi.
Ent mina ei osanud ka lapse moodi kirjutada. Kirjutasin uuesti: „Kallis tädi!“ ja jäin toppama.
„Miks sa ei kirjuta?“ küsis ema.
„Mul ei tule ühtki mõtet pähe,“ vastasin mina.
„Oh sind küll! Ma ütlen sulle ise sõnad ette!“ ohkas ema ja lisas siis: „Tädile peab ju heameelt tegema.“
Heljo Mänd “Väikesed võililled”
Raamat ilmus esimest korda aastal 1983, aasta hiljem sai Heljo Mänd selle eest Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia laste- ja noorsookirjanduse valdkonnas. Käesolevast trükist leiab ka 52 nõukogude ajal välja jäetud lugu ja hulga fotosid autori perekonnaalbumist. Loe edasi…
About the author
