Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann tutvustab paari raamatut, mida ta julgeb nimetada eelmise aasta parimaiks ja soovitab mõnd äsjailmunut, mis nendele sugugi alla ei jää. Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 17 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.
Carlos Ruiz Zafon, Doris Lessing, Haruki Murakami, Iris Murdoch, John Steinbeck “Varraku kuldsari kinkekarbis“
Kõige toredam sünnipäevapidu on see, kus ka külalised saavad kingituse ja Varrak on kõigile oma sõpradele teinud imelise sünnipäevakingi. Varrak valis välja viis romaani, mis kõik on raamatud, „mida peab lugema enne kui on hilja“. Nende viie seas on igaühele midagi. Kaunilt kujundatud, kaunilt pakendatud ja, mis kõige olulisem, raamatud, mis jäävad lugeja mõtteisse kajama väga kauaks. Aitäh, Varrak, imelise kingituse eest!
Valérie Perrin “Lilledele värsket vett“
Ma pole tükil ajal lugenud midagi nii ilusat ja hingeminevat. Minu jaoks on see üsna kindlasti üks 2022. aasta parimaid raamatuid! Kuigi kurb ja mõtlik, on lugejal kogu aeg väike naeratus suunurgas, sest autori stiil on vapustav – raamatut ei ole võimalik käest panna. „Lilledele värsket vett“ on Valérie Perrini teine romaan, millele koroona esimesel aastal tegid reklaami lugejad ise, ja seda nii hästi, et sellest sai üks menukamaid raamatuid Prantsusmaal ja müüduim tõlkeraamat Itaalias 2020. aastal. Pole mingit kahtlust, et Perrini romaani hakkavad oma sõpradele soovitama ka Eesti lugejad, kuni sellest saab Eesti müüduim tõlkeraamat aastal 2022. Elame, näeme.
Sally Rooney “Kaunis maailm, kus sa oled“
Sally Rooneyt kas armastatakse või vihatakse. Mina armastan. Pärast kahte mällu
sööbinud romaani tuleb kolmas, mida olen truult oodanud ja need, kes armastasid
Rooneyt enne, need armastavad teda ka edaspidi. Ta kirjutab sõprusest,
armastusest, seksist, kolmekümneste maailmavalust. Endiselt vaheda keele ja
suurepäraste dialoogide meister Rooney ei valmista oma austajatele pettumust.
Richard Osman “Mees, kes suri kaks korda“
Kas see on õige krimiromaan, kus nalja on sama palju kui põnevust? Jah! See suurepärane pensionäride klubi oskab üllatada ka kõige kogenumaid krimilugejaid.
Mul on hea meel, et kvarteti tegemistes lööb kaasa esimeses osas tagaplaanile jäänud Bogdan. Uues osas toetavad klubi aktiivselt taas kohaliku politsei peainspektor Chris Hudson ja tema kaunis kolleeg Donna. Kes luges Osmani „Neljapäevast mõrvaklubi“, teab, et selle raamatuga saab veeta väga lõbusad paar (jah, kahjuks ainult paar) päeva.
Kazuo Ishiguro “Klara ja päike“
Kazuo Ishiguro on inimhingede ekspert. Isegi kui ta kirjutab robotitest. Kirjandusmaailmas pole kõrgemat tunnustust kui Nobeli kirjanduspreemia ja mul on hea meel, et üle tüki aja on selle preemia saanud kirjanik, kelle raamatuid loeti ka enne preemia saamist. Alates romaanist „Päeva riismed“ on iga viimane kui üks Ishiguro romaan olnud nii kriitikute kui ka lugejate lemmik. Kes seni pole Ishiguro romaanidega tuttav, soovitan pärast „Klara ja päikese“ lugemist minna raamatukokku ja alustada romaanidega „Mägede kahvatu terendus“ või „Päeva riismed“. Ja siis võtta ette juba järgmised, sest kõik tema romaanid on ilmunud ka eesti keeles.
Riley Sager “Enne pimedat koju“
Riley Sager on mees, kes teab, mida tema lugejad ootavad – põnevust, nii et raamatut lõpetades on küüned nahani näritud ja ootamatutest pööretest närvid läbi. „Enne pimedat koju“ ei ole erand. Siin on Sager võtnud kampa õudukate vanad tuttavad kummitused, kes vanas Victoria-aegses maamõisas uute omanikega trikitavad. Või trikitavad omanikud kummitustega? Ebaselge kuni raamatu lõpuni.
Peter Swanson “Ohtlik tutvus“
Nagu Riley Sager, on ka Peter Swanson oma ala meister. Swansoni tugevaks küljeks on täiesti tavalise olukorra – näiteks kolimine uude majja – pööramine põneviku süžeeks. Kui noor naine, kelle enda minevik pole just patust prii ja kes on ka varem mitme uhhuu-teooriaga välja tulnud, märkab uute naabrite kaminasimsil üht trofeed, on ta kindel: majaperemees on mõrvar. Kõigi soovituste kiuste hakkab ta asja uurima. Kahjuks ei usu teda ei elukaaslane ega politsei. Ja ta mõistab, et tema võib olla mõrvari järgmine ohver.
Stanley Tucci “Maitsed minu elus“
Selle raamatu tõlke ilmumist ootasin ma pikisilmi. Iga lehekülg selles raamatus on puhas nauding. Väga häid näitlejaid on vähe, veel vähem on väga häid näitlejaid,
kes on ka väga head kirjanikud. Oma värskes raamatus räägib ta peamiselt ühest asjast – toidust. Ta nimetab ennast toidumaniakiks – tema teab, kuidas peab toitu
valmistama ja näiteks vale pasta raguu juures on enamat kui pühaduseteotus. Väga hästi lahti seletatud retseptide kõrval jutustab ta naljakaid ja mitte nii naljakaid juhtumeid oma karjäärist, oma kolleegidest, haigusest, mille ta seljatas. Kuid kõige olulisem teema on ikkagi – toit.
Loe ka teisi René Tendermanni lugemissoovitusi!
About the author
