Miranda July auhinnatud romaan „All Fours“on äsja ilmunud eesti keeles pealkirjaga „Käpuli“ Jüri Kolgi tõlkes. Hea tõlge sünnib mõte-mõttelt, mitte sõna-sõnalt tõlkides. Intervjuus räägib Jüri Kolk oma tõlkeprotsessist, emotsionaalselt keerulistest kohtadest ning sellest, miks tõlkija töö on ühtaegu vajalik, kuid alahinnatud.
Mis oli sinu esimene mõte, kui said pakkumise tõlkida Miranda July „All Fours“ eesti keelde?
Tutvusin ühel seminaril, esimese päeva õhtul, sümpaatse inimesega, kellega hakkasime möödapääsmatult rääkima kirjandusest. Tema kiitis Miranda Julyd ja mina pidin tunnistama, et pole lugemiseni jõudnud. Samal õhtul hiljem saabus kiri kirjastusest Puänt. Elisa-Johanna pakkus seda raamatut mulle tõlkimiseks. Lugesin, avaldas muljet. Esimene mõte oli: haa, lahe! Nii tore, kui saab aeg-ajalt pöörasemaid, rajumaid tekste tõlkida. Ja teise asjana oli muidugi vaja rääkida sellest toredast kokkusattumusest uuele tuttavale.
Milline näeb välja tavaliselt sinu tõlkeprotsess? Kas loed enne originaali läbi või hakkad n-ö pimesi tõlkima, teadmata, mis edasi saab?
See sõltub ikkagi väga suures osas raamatust. Või ka laiemalt – tõlgitavast tekstist. Olen tõlkinud paar sajanditetagust luuletust. Sellisel juhul on esimeseks sammuks otsida üles asjatundjate kommentaarid. Juba sõnade tähendus on ajaga muutunud. Näiteks Spenseri „The Faerie Queen” on igas mõttes kaalukas teos, minul paluti tõlkida sellest kaksteist rida, ühe romaani sisse. Loomulikult ei saanud tõlkida ainult soovitud värsse, pidin uurima teose kui terviku ja edasi täpsemalt selle osa kohta, kust kõnealused read napsatud.
Olen endale adekvaatse tõlke huvides selgeks teinud paari masina tööpõhimõtte. Ausalt öeldes masinaga tutvumata, ainult autori kirjeldust lugedes ei saanud asjast aru. Väidetavalt ehitas üks tõlkija mingit ehitusalast käsiraamatut tõlkides endale ise ahju ja sai kolm kärbest ühe hoobiga: tõlge sai parem, ahi valmis ja küllap oli ka hea meel millegi tegemisest oma kätega.
„All Fours” on raamat, mille lugesin enne tööle hakkamist ilusasti-kenasti läbi.
Püüan pea alati lugemisega paar peatükki ees olla, päris kõiki raamatuid enne tõlkima hakkamist siiski rida-realt läbi ei loe.
Miranda July tekst on väga kehaline, intiimne ja samas irooniline. Mis oli tema stiili puhul kõige keerulisem edasi anda?
Tõlkimisest on juba hulk aega möödas, ei mäleta enam nii täpselt. Mõtlesin tõlkides küll, et võib-olla peaks päevikut pidama, üles tähendama huvitavamad-keerulisemad kohad, äkki keegi küsib kunagi, aga tavaliselt ei küsita ja see jäi tegemata. Hiljem lugesin ju tõlget päris mitu korda üle ja selle käigus kirjutasin muidugi üle nii oma mälestuse kui ka arusaamise selle raamatu tõlkimisega seotud raskustest. Proovisin, aga enam ei oska üles kaevata neidki mälestusi, sest ka viimasest süvenenud lugemisest, võrdlemisest originaaliga, on päris-päris mitu kuud. Sellised asjad ei ole kõrghetk, mida püüaks tingimata meelde jätta. Lahendad ära ja asi tahe. Ja järgmine kord oled sarnase probleemiga kokku puutudes targem – selles mõttes on mälu kenasti olemas ja toimib.
Seda raamatut tõlkides pidin kõiki oma võimeid ja oskusi rakendama tunduvalt suuremal määral kui n-ö keskmise tõlkeraamatu puhul. Mõnus oli pingutada ja keskenduda. Ja kohati oli hirmus.
„Käpuli“ räägib palju kehast, vananemisest, ihast ja ebamugavusest. Kas mõni teema või stseen pani sind tõlkijana eriti proovile?
Küllap pani, aga enam ei oska neile kohtadele näppu peale panna. Kohati oli emotsionaalselt keeruline, tahtnuks hüüda: ära tee seda, ära mine sinna, jäta see kiri saatmata! Tõlkides peab minajutustaja tembud kaasa tegema. Muidugi ei ole see samastumine jäägitu, see pole tingimata vajalikki, aga July puhul mässisin ennast natuke sisse.
Kas tundsid, et eesti keeles on mõne asja ütlemine lihtsam kui inglise keeles või vastupidi?
No see on nii ikka ja alati – ja mõlemat pidi. Päris kindlasti on eesti keel väga mitmes mõttes ainuomaselt väljendusrikas – teistes keeltes oleks samasuguseid trikke teha keerulisem. Konkreetseid näiteid selle väite kinnituseks ma siiski otsima ei hakka.
Kuidas aru saada, et oled tabanud autori häält, mitte loonud enda oma?
Igas tõlkes on paratamatult mõlemat, küsimus on määras. Aga ega sellest ise aru ei saagi. Toimetaja ehk saab. Samas, kui päris aus olla, siis ei pruugi ka tema saada. Kõigil on mingi oma arusaamine ja need ei lange kokku isegi suhteliselt lihtsa maakeelse teksti puhul. Kriitik ka ei saa aru, keegi ei saa aru. Või siis tuleks ikkagi öelda, et mõned targemad saavad aru väga hästi, aga piirid ei ole konkreetsed. Nagu alguses öeldud: autori hääle täiuslik tabamine on võimatu. Sellest tulenevalt piinab paljusid tõlkijaid tohutu süütunne. Küllaltki tihti just selliseid, kelle tõlked on tegelikult täiesti imelised. Aga küllalt tihti lihtsalt selliseid, kel on kalduvus põdeda. Ja üks ei välista teist.
Milline on sinu arust tõlkija roll Eestis?
Eesti kultuur on suures osas tõlkekultuur ja see on väga hea. See tähendab, et me ei piirdu oma naba imetlemisega, vaid oleme maailmaga kontaktis. Oleks tore, kui meie haare oleks laiem.
Tõlkijad, muidugi mitte ainult tõlkijad, laovad kultuurile vundamenti. Lugejaid on tegelikult päris palju ja nende kaudu levib kasvõi juba rikkam sõnavara ka nendeni, kes ei loe. See, et sa ise ei loe, ei tähenda, et kirjandus sind ei mõjuta. Mõjutab küll.
Seega jah, tõlkijad on nähtamatu töö tegijad, see töö on ülimalt halvasti tasustatud, valdav osa tõlkijaid tõlgib n-ö leivatöö kõrvalt. See on tegelikult absurdne. Järgnevat korralikult argumenteerida ei jaksa, aga olen veendunud, et kui maksta neile, kelle tööst kasu on – tõlkijate omast on –, siis võidavad kokkuvõttes kõik.
Milliste tõlkijate töid oled imetlenud? Kas oskad soovitada mõnda raamatut, mis on sinu arust fantastiliselt tõlgitud?
Viimasest ajast meenub näiteks Aurora Venturini „Täditütred” Mari Laane oivalises tõlkes. Nina Lykke „Ega me siin lõbu pärast ole” tõlkis Sigrid Tooming, meeldis!
Ulla Kihva tõlkis mõne aasta eest Alain Mabanckou raamatu „Katkine klaas” – teos kubiseb viidetest prantsuskeelsele kirjandusele, aga kuna need teosed ei ole siinkandis nii tuntud, siis asendas Ulla need meile omasemate vastetega. Seda kõike joonealustega lahendada oleks olnud mõttetu, vaja oli voolavat teksti, niisugust, kuhu võib pea märkamatult poetada küsimuse, kellele lüüakse hingekella, ja mis on loetav ka siis, kui viidet muutuseta läänerindele ära ei tunne.
Hiljuti lugesin ka näiteks juba 2017. aastal ilmunud Jean-Pierre Minaudieri raamatut „Grammatika ülistus”. See andis tõlkijale kohustuse ja võimaluse üsna vabalt, aga targalt ja täpselt laamendada, sest sõna-sõnalt seda ümber panna pole lootustki, või kui seda teeks, siis kaoks raamatu ainuomane võlu. Indrek Koff oli ilmselt just õige inimene seda tegema.
Nimekirja võiks venitada päris pikaks, need kaks viimast näidet tõin just selleks, et rõhutada sõna-sõnalise tõlke piiratud võimalusi.
Mis teeb ühest tõlkest hea tõlke?
Selle kohta on kirjutatud pakse raamatuid ja igal aastal ilmub Tõlkija Hääl, milles neid küsimusi lahatakse. Lõpuks peab tõlkija aru saama originaalist, valdama suurepäraselt sihtkeelt ja suutma teha õigeid kompromisse. Lihtne näide on luuletõlge – jah, paljudel puhkudel on vormi säilitamine võimalik ja mõistlik, aga sellel on alati oma mööndused (juba rõhud on keeltes erinevad) ja mõnikord tasub riimilisest luuletusest teha pigem vabavärss, mis annab edasi originaali fluidumi.
Ja asi algab päris lihtsatest tõdedest: me ei tõlgi sõnu, me tõlgime mõtet. Me ei tõlgi lauset, vaid pigem lõiku ja võibolla koguni veel suuremat üksust. „Round the corner” ei ole tingimata „nurga taga”, vaid võib olla ka „siinsamas lähedal” või „kiviviske kaugusel”.
Hiljuti komistasin lausele, mis väitis laias laastus, et inimese kõik hambad, ka ülemised, peegeldusid sama inimese silmades. Sellist anatoomiat on raske ette kujutada. Tõlkija oli lause tõlkinud korrektselt, aga võib-olla oleks pidanud autori päästma põletavast häbist? Ilmselt seekord ei pidanud.
Ega mul ei ole selgeid vastuseid, iga sellise juhtumi puhul tuleb uuesti kaaluda ja päris kindlasti on mu isiklike tõekspidamiste piirid aastate jooksul märkamatult, paari kukesammu kaupa, aga kokkuvõttes päris palju nihkunud. Küllap nihkuvad edaspidigi.
Luuletaja Berit Kaschan soovitab lugeda „Käpuli“ romaani: „See on pöörane, ilus ja äärmiselt hädavajalik raamat! Üks mu viimaste aastate suuri lemmikuid. July 2024. aastal ilmunud romaan räägib 45-aastasest naisest, kes keeldub uskumast, et kõik, mis alles jäänud on, on rutiin ja vältimatu hääbumine ja võtab rõõmu ja huviga ette oma seksuaalsusega – ja seega kogu oma eluga – uuesti tutvumise. Olgem ausad, tõde, mida tsivilisatsioonil on raske tunnistada, on see, et naise seksuaalsus ja meelelisus tegelikult ajaga süvenevad, sest süveneb kontakt eluga. July tuletab meile seda meelde – äärmiselt humoorikalt, poeetiliselt ja inimlikult. See raamat on tõeline tšakrate avaja, mis ei ründa ega alaväärista kedagi, lihtsalt valgustab teed, mille olemasolu suurem osa meist pole osanud vist kahtlustadagi. Kõik, mis lugemiseks tarvis, on parasjagu aega, ja oskust ka iseenese üle muiata. Isegi kui see pole lõppeks ikkagi sinu tee, mingi ergastuse annab raamat avatud meele korral sulle kindlasti.”
