Anu Aun on režissöör, keda paeluvad inspireerivad, omanäolised ja loomingulised naised. Tema uus film „Epp Maria. Elu maalides”, mis jookseb praegu kinodes, viib vaataja kunstnik Epp Maria Kokamäe universumisse. Intervjuus räägib režissöör sellest, kuidas sündis soov just Epp Mariast film teha, millise tunde võiks vaataja kinosaalist endaga kaasa võtta ning milline Epp Maria teos oleks Anu ise.

Kuidas sündis mõte teha film just Epp Maria Kokamäe maailmast?

Minu jaoks on režissöörina hästi oluline see, et see inimene, kellest ma filmi teen oleks minu jaoks sümpaatne, huvitav ja inspireeriv. Et temas oleks midagi niisugust, mis tekitab minus selle kire tema olemusse ja maailma põhjani süüvida. Alati ei oskagi näppu peale panna, mis see just täpselt on, mis mind selle inimese poole tõmbab. Sa lihtsalt tunned selle ära.

Viimasel ajal on mulle filmitegijana eriti huvi pakkunud naised, kes tegelevad loominguga. Just sellise loominguga, mis mind kõnetab. Ma usun, et kui sulle kellegi looming meeldib, siis sul on selle inimesega midagi ühist. Minu jaoks on see ühisosa väga oluline, sest see aitab mul režissöörina portreteeritavat paremini mõista ja läbi filmi tema olemust ja maailmatunnetust edasi anda. Huvitaval kombel annab see mulle ka võimaluse teist inimest uurides iseennast sügavamalt tundma õppida.

Alati on minu tegelastes olnud ka midagi sellist, mida ma imetlen, aga milleni ma ise ei ole veel jõudnud. Mingi saladus, millele ma püüan jälile saada. Epp Maria puhul huvitas mind väga, kuidas tal on õnnestunud läbi elu loominguliselt õitseda ning samal ajal luua nii ühtehoidev perekond ja kodu, kuhu kõik tahavad kokku tulla.

Milline on teie jaoks Epp Maria kui inimene väljaspool tema maalide maailma?

Ma ütleks, et Epp on hästi rahulik ja tasakaalukas. Üks kultuurikriitikust sõber ütles mulle hiljutises vestluses, et tema jaoks on rahu igav. Minu jaoks on rahu just huvitav. See on tänapäeval nii haruldane – rahu kunstis ja rahu inimeses. See just teebki Epp Maria eriliseks, et keset seda pöörast maailma, on tema selle rahu leidnud ja kannab seda endas. Ma ütleks, et temaga ühes ruumis ja seal Epu loodud maailmas viibides, ma lausa füüsiliselt tundsin, kuidas see rahu voolab minu sisse. Minu jaoks oli põnev väljakutse püüda oma filmiga just seda tunnet vaatajale edasi anda.

Minu silmis on Epp ka väga tark naine. Ta on osanud elus kõiki võimalusi märgata, neist kinni haarata ja õigel ajal õigesse kohta oma energia suunata. Ma usun, et tänu sellele ta ongi nii kaugele jõudnud. Ja ta on ka väga intuitiivne. Mulle ikkagi tundub, et enamiku otsuseid siin elus on ta teinud sisetunde pealt ja see sisetunne on tal väga täpne.

Epp Maria on minu arvates ka lõputult heatahtlik. Mulle nii meeldis portreteerida seda osa tema karakterist filmis läbi selle, kuidas Epp Maria reaalselt elab kaasa igale taimele, loomale ja putukale. Aga ka meid võeti alati Sepamaal väga soojalt vastu. Ta suutis tekitada terves filmitiimis sellise tunde, nagu me oleks tema oma pere. Viimasel võttepäeval oli ikka väga kahju sealt lahkuda.

Millise tunde või küsimusega võiks vaataja kinosaalist lahkuda?

Ma väga tahaks loota, et vaataja lahkub saalist sellise tõstetud tundega. Lootuse tundega, et päriselt kõik on võimalik. Ja et kõlama jääb mõte, et see, kas ja kuidas meie unistused täituvad, on siiski suuresti meie endi kätes.

Epp Maria rääkis ühes intervjuus, et talle on vahel öeldud, et mis sul viga rääkida – sul on ju teised võimalused. Aga inimesed ei mõtle üldse selle peale, et kõik need võimalused, mis Epul täna on, on ta ise endale loonud. Mis kasu oleks Epul talle looduse poolt antud andest, kui ta poleks seda läbi kogu elu väga sihikindlalt ja teadlikult arendanud? See elu, mida Epp Maria täna elab, ei kukkunud talle sülle. Oma unistuste maailma on ta suure töö ja pühendumisega kivi kivi haaval üles ehitanud.

Ma tahaks väga loota, et see film inspireerib inimesi.

Kui saaksite valida, et olete üks Epp Maria teos, siis millise teose valiksite?

Epp Marial on üks selline maal, mille pealkirjaks on „Karjus”. Ma arvan, et selles maalis on küll sees selline tunne, mis kuidagi resoneerub minuga. Sellel pildil on ingel, kes seisab seljaga meie poole ja vaatab enda ees laiuvat maastikku. Ja ehki me ei näe tema nägu, tekib selline tunne et tal on mingi siht silme ees, mingi eesmärk. Ja tema hoiakus on selline kindlus, et ta teab, kuhu ta teel on ja mis on tema ülesanne. Aga samas õhkub tema olemisest naiselikku õrnust, mis laseb aimata, et mida iganes ta tegema läheb – ta teeb seda läbi armastuse.

Ma arvan, et režissöör on ka mõnes mõttes nagu karjus. Ta juhatab vaatajad läbi oma filmimaastiku ning vastutab selle eest, mida nad oma teekonnal kogevad ning kuhu see tee viib.

Anu lugemissoovitused:

Mulle on alati huvi pakkunud loomeinimeste biograafiad – eriti filmirežissööride ja kirjanike omad – ning sellest valdkonnast tuleb ka minu esimene soovitus.

David Lynch’i „Unistamisruum”

David Lynch’i elulooraamat „Unistamisruum” on minu jaoks kahtlemata üks viimase aja inspireerivamaid lugemiselamusi. Lynch’i filmid on minu jaoks alati olnud sama suureks müsteeriumiks kui nende autor ise ja ega see raamat ka päriselt seda meest lahti ei suuda kodeerida, aga väga põnev pilguheit ühe pöörase kunstniku maailma, on see sellegipoolest. Tekitas tahtmise kõik Lynch’i filmid uue pilguga üle vaadata.

Tove Janssoni „Suveraamat”

Tove Janssoni „Suveraamat” jõudis minuni nii, et minu hea sõbranna, kes on ise ka režissöör, kinkis selle mulle sõnadega: „Ma mõtlesin, et sulle võibolla meeldiks sellest raamatust filmi teha”. Ma väga harva haaran kellegi teise ideedest kinni, aga tal oli õigus. See oli täpselt selline raamat, kus lugedes hakkab pilt nii elavalt jooksma, et tunned seda mere lõhna ja kaljusaare sambla pehmust ja kuuled kajakate kisa. See on hästi ilus ja intiimne lugu ühe vanaema ja lapselapse suhtest, ühest suvest ühel üsna üksikul saarel keset karget ja võimsat põhjamaa loodust. Ma oleks väga tahtnud sellest raamatust filmi teha, aga kahjuks Charlie McDowell jõudis minust ette.

Kristiina Ehin „Südametammide taga”

Ma olen selles mõttes hästi autoritruu lugeja, et kui mulle mõne kirjaniku looming väga meeldib, siis ma katsun ikkagi kõik raamatud läbi lugeda, mis temalt ilmunud on. Neid autoreid ei ole palju, aga üks selline on Kristiina Ehin. Mulle meeldib, et tal on väga selgelt äratuntav oma stiil ja käekiri, aga samas iga raamatuga ta justkui leiutab ennast kirjanikuna uuesti. Oma viimase raamatuga „Südametammide taga” ta leiutas minu arvates lausa uue žanri. Ma ütleks, et see autobiograafiline tragikomöödia balansseerib kusagil tõsielulise romaani ja kultuuriloost inspireeritud fantaasiakirjanduse piirimail. Selle raamatu lugemine oli puhas nauding! See on lihtsalt üks väga elus raamat. Ja tekitab lugemisel ka väga elusa tunde. Kui ma tegin Kristiinast portreefilmi „Vetelkõndija”, siis mulle pakkus huvi uurida läbi tema elu ja loomingu naiseks olemise erinevaid tahke. Ja väga lahe oli avastada, et selles raamatus jätkab Kristiina ise nende teemade uurimist sajaühe erineva nurga alt. Selles raamatus on paras annus peent irooniat, sooja huumorit, äratundmist ja ootamatust, olulisi-elulisi küsimusi ja otsinguid, vormi- ja sõnamänge, meisterlikku keelekasutust, fantaasia ja reaalsuse segunemist, julgust ja ausust! Seda raamatut on võimatu kirjeldada. Seda peab lugema!

Lori Gottlieb’i „Võibolla sa peaksid kellegagi rääkima”

Kõigile, keda huvitab psühholoogia, ma väga soovitaks Lori Gottlieb’i raamatut „Võibolla sa peaksid kellegagi rääkima”. Selle raamatu autoriks on üks Los Angelese hinnatumaid psühhoterapeute ja kirjutatu põhineb sada protsenti tema isiklikul kogemusel. Romaan pakub võimalust teada saada, mis toimub ühe terapeudi peas samal ajal kui ta oma klientidega vestleb – miks ta midagi ütleb või ütlemata jätab, mida ta oma klientide suhtes tunneb ja kuidas nende lugudele väljaspool teraapiaruumi kaasa elab. Ma väga nautisin seda, kuidas lugejana mulle mõned alguses üsna ebasümpaatse ja „lootusetu juhtumina“ tundunud karakterid, omandasid nende taustalugude avanedes inimliku mõõtme ja kuidas ma leidsin end ühel hetkel kogu hingest neile kaasa elamas. Eriti põnevaks muutus raamat siis kui peategelane oli sunnitud endale tunnistama, et tal on endal aeg psühholoogilt abi otsida. Väga huvitav oli jälgida, milliseid väljakutseid kogeb psühholoog psühholoogi juures, kui ta on sunnitud vahelduseks ise kliendi toolis istuma ja milliseks kujuneb tema enda arenguteekond.

Anni Arro kokaraamatud

Mulle väga meeldivad kokaraamatud. Eriti sellised, kuhu lisaks retseptidele on põimitud lugusid toitude päritolust ja seosest autoriga. Ma loen neid nagu ilukirjandust – ühe jutiga kaanest kaaneni läbi. Anni Arro „Sepamaa talu köök“ on üks sellistest raamatutest, mis väga heade retseptide kõrval pakkus mulle nii lugemisnaudingut kui visuaalset elamust. Ühtlasi avas see raamat minu jaoks esmakordselt ukse Anni ema Epp Maria Kokamäe loodud maailma ja inspireeris mind uurima, kes on see naine, kes kunstnikutöö kõrvalt on suutnud luua nii kauni ja isikupärase kodu. Anni kõige uuem raamat „Läbi lillede”, seisab samuti minu kokaraamatute riiulil aukohal. Siia on Anni kokku kogunud oma vanaemast inspireeritud retseptid. Vanaema Helga oli suurepärane kodukokk, kes isegi sügaval nõuka ajal, kui poest midagi saada ei olnud, suutis vaat et eimillestki välja võluda imemaitsvad road ning tema mummulise retseptivihiku põhjal sündinud raamat pakub rohkesti inspiratsiooni, kuidas argised toidud väikeste kavalate võtetega eriti isuäratavaks muuta. „Läbi lillede“ on ka tõeliselt ilus raamat, mis teeb tuju heaks ja olemise mõnusaks, teleporteerudes lugeja juba esimeste lehekülgedega otse Sepamaa talu päikselisele peenramaale ja hubasesse kööki.