Eva Frantz (snd 1980) on populaarne soomerootsi kirjanik. Tema krimiromaanide tegevus toimub Soome väikelinnas, kuid oma õhustiku, tegelaste ja teemade poolest võiks need sama hästi toimuda ka Eestis. Hiljuti ilmus eesti keeles Eva romaan „Sinine villa“, see on esimene raamat Anna Gladi sarjas. Keskealine politseinik Glad otsib elus uut suunda ja lahendab samal ajal väikelinna kuritegusid, mille on tihti põhjustanud inimlik nõrkus või minevikus tehtud vead. Eva ise aga töötab ajakirjanikuna Soome rahvusringhäälingus ning viimasel ajal mõtleb ta lapsevankrit lükates tavatult palju mõrvadest ja mõistatustest. Avaldame autoriga väikese usutluse.
Sind tuntakse peamiselt krimikirjanikuna. Kuid põnevate lugude kõrval käsitled oma teostes paljusid põletavaid probleeme tänapäeva ühiskonnas, nagu näiteks vihakõne ja agressiivsus internetis või #metoo-liikumine ja noorte naiste koht moodsas ühiskonnas. Kui teadlikult sa selliseid teemasid valid? Miks on sinu meelest oluline neid krimiromaanides kujutada, peetakse seda ju tihti kergeks meelelahutusžanriks?
Minu meelest pakuvad krimiromaanid ideaalse võimaluse, et olulistele probleemidele tähelepanu juhtida. Aga sündmustik on mulle alati kõige tähtsam. Kui lugu ei ole loogiline, siis pole teosel mõtet. Ja kui ma saan kirjutades teatud teemasid käsitleda, siis seda parem!
Kas räägiksid veidi lähemalt oma romaanide peategelasest Anna Gladist? Ta ei ole just tüüpiline ülivõimekas detektiiv. Kuidas sa ta välja mõtlesid? Puhtast kujutlusvõimest või on tal ehk mõni prototüüp? Kui palju sa Annas iseennast näed?
Kirjutasin esimese poole „Sinisest villast“ mitu aastat tagasi. Siis tundsin korraga, et sein on ees. Mul oli ähmane ettekujutus, kuidas romaan peaks lõppema, aga ma lihtsalt ei suutnud sinna jõuda! Jätsin siis projekti pooleli ja lõpetasin selle asemel hoopis oma esikromaani. Aasta hiljem avasin väga skeptiliselt sülearvutis „Sinise villa“ faili ja arvasin, et see on kindlasti väga halb. Aga ei olnud sugugi! Ja kummalisel kombel kangastus mulle korraga see naispolitseinik. Ta ei olnud ei eriliselt ilus, tark ega ka edukas. Ta polnud isegi mitte õnnelik, elas võõrana väikelinnas ja tema igavavõitu suhe oli karile jooksmas. Kuid ma armusin Anna Gladi ära ja nautisin raamatu lõpetamist täiel rinnal! Annast kirjutamine on nagu veedaksid aega hea sõbra seltskonnas.
Anna ja mina oleme enam-vähem ühevanused, aga meil pole kuigi palju ühist. Ehkki teatud määral maadleme me sarnaste probleemidega. Pingutame, et olla professionaalsed, hoida end vormis ja elu kontrolli all (ja me mõlemad kipume selles läbi kukkuma).
Kas räägiksid lähemalt sellest, kuidas sa kirjutad? Kust sa inspiratsiooni saad? Ja kuidas sa üldse selle peale tulid, et hakata krimiromaanide sarja kirjutama?
Tegelaste loomine on kirjutamise juures mu lemmikosa. Tegelased turgatavad mulle otsekui iseenesest pähe.
Inimesed küsivad sageli, kas mu romaanide tegelased põhinevad tegelikel isikutel. Ajakirjanikuna kohtun ma väga paljude inimestega ja teinekord kipun mõningaid iseloomujooni neilt laenama. Mu emale näiteks väga meeldib, et Anna kõige lähem kolleeg Rolf armastab advendikalendreid ja jõuluturge niisama palju kui tema.
Kuritööd ise arenevad aeglaselt. Tavaliselt ei tea ma romaani alustades, kes on mõrvar. Mul võib olla palju teooriaid, kuid lahendus tekib alles poole peal.
Sinu teoste kohta öeldakse tihtilugu, et need kuuluvad „cosy crime“ ehk muhekrimi žanrisse. Oled sa selle määratlusega nõus?
Tegelikult mitte päris. Loomulikult on elu väikelinnas vahetult enne jõule üsna õdus. Kuid mõrv pole kunagi muhe, nagu pole seda ka seksuaalvägivald, söömishäired või väärkohtlemine.
Ja lõpetuseks versioon kuulsast Prousti küsimustikust, mida kasutas legendaarne Prantsuse ajakirjanik Bernard Pivot iga oma kirjandusliku telesaate lõpus.
Milline on su lemmiksõna?
„Sprakasticka!“ Soomerootsi sõna säraküünalde kohta.
Milline sõna sulle kõige vähem meeldib?
Bürokraatia.
Mis sind loominguliselt, hingeliselt või emotsionaalselt kõige enam innustab?
Muusika, vanad hooned, ujumine tõeliselt külmas vees.
Mis sind masendab?
Kui tunnen, et olen stressis.
Mis on su lemmik vandesõna?
„Perkele“. Kõik parimad vandesõnad on soomekeelsed!
Millist heli või müra sa armastad?
Kui kokteilinõus segatakse jääd ja midagi väga maitsvat.
Millist heli või müra sa ei salli?
Kui stürovahtu hõõrutakse vastu tahvlit. Jeerum, mul lähevad juba sellele mõeldes silmad märjaks …
Millist ametit meeldiks sulle veel proovida?
Aedniku oma.
Millist tööd ei tahaks sa mingil juhul teha?
Telefoniturundust.
Kui Paradiis on olemas, siis mida sa tahaks, et Jumal sulle ütleks, kui sa taevaväravatele jõuad?
„Võta klaas šampanjat, su lähedased ootavad sind terrassil.“
Eva Frantz “Sinine villa“
„Sinine villa“ on esimene romaan krimisarjas, mille peategelaseks on politseinik Anna Glad. Keskealine Glad otsib elus uut suunda ja lahendab samal ajal väikelinna kuritegusid, mille on tihti põhjustanud inimlik nõrkus või minevikus tehtud vead.
Eva Frantz (snd 1980) on populaarne soomerootsi krimikirjanik. Tema sulest on seni ilmunud kolm romaani, mille peategelaseks on politseinik Anna Glad. Eva töötab ajakirjanikuna Soome rahvusringhäälingus, tema lemmikvandesõna on „perkele“ ning ta mõtleb lapsevankrit lükates tavatult palju mõrvadest ja mõistatustest.
About the author
