„Sinu Margot“ (Sinun, Margot) on nimetatud Soomes 2021. aasta parimaks debüütteoseks. Kirjastusele tuli romaani menu üllatusena, teose kaks esimest tiraaži müüdi kiirelt läbi, kolmandat tuli oodata, kuna koroonapandeemia tekitas probleeme trükkimisega. Valkama debüütromaan „Sinu Margot“ pälvis ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna. Žürii hinnangul on see äärmiselt küps ja tasakaalukas teos, mis arendab vaheldumisi kaht ajatasandit ja hulka teemasid alates Euroopa ajaloost kuni lähisuhete probleemideni ja ideoloogia muutumise mõjuni üksikisiku elus.
Ute kallistus oli tugev. Ta embas Viljat, hoidis kaua ja kõvasti, ning Vilja kaisutas vastu, tundis Ute lõhnaõli ja majast tulvava kodu lõhna.
„Ute. Kui tore sind näha.“
Ute lasi ta lahti, võttis kätest kinni.
„Kohutav, kui palju aega on viimasest korrast möödunud. Liiga palju! Tule sisse.“
Ute innukus ajas ta muigama. Ta ulatas toodud võisarved ja karbi õunakookidega ning Ute tänas ülevoolavalt. Ta võttis üleriided ära ja järgnes Utele läbi esiku kööki, aia pool paiknevasse kõrge laega ruumi, mille akendest paistsid raagus puud, räämas lehtla ja aia taga voolav jõgi. Köök: vanad restaureeritud puukapid. Aknalaual ürdipotid. Seinal raamitud Margarethe von Trotta filmide plakatid, kesksel kohal foto tõsise näoga Rosa Luxemburgist. Ja Ute, kõikidest möödunud aastatest ja muutustest hoolimata sama naine, kes ühes Vilja vähestest mälupiltidest riivis tzatziki sisse kurki, pea naerdes kuklas.
„See on suurepärane koht. Ma pole varem Berliinis siinkandis käinud. Milline rahu ja vaikus.“
Ute naeratas.
„Ostsin selle maja kümne aasta eest ja pole seejärel mujale igatsenud. Ületab igatahes elu Marzahni rajoonis, kuigi ega ma ausalt öeldes sedagi iial vihanud. Mõni, kes sealt lahkunud, et taha enam jalgagi sinna tõsta, aga mulle meeldib aeg-ajalt sinna sõita, jalutada vanadel teedel ja meenutada minevikku. Mõjub hästi, kui mäletad, kust oled edasi pingutanud.“
Ute ohkas ja muigas.
„Kas smuutit tahad?“
Vilja noogutas ja Ute jätkas:
„Kindlasti mäletad veel mu poega, Romani? Ta õpib Londonis ja käib nüüdsel ajal harva Berliinis, aga kui tuleb koju, siis on siin ruumi. Me ei põrka kogu aeg omavahel kokku. Ilma selle majata me ilmselt vaevu kohtuksime. Ükskõik kus mujal ajaksime teineteist hetkega hulluks.“
„Ma ei tunneks enam Romani ära, kui ta tänaval vastu tuleks.“
„Tõesti, päris hull lugu!“
Ute õngitses kausist puuvilju ning hakkas kiivisid ja avokaadosid koorima, viilutas kõrgesse klaaskannu banaane, kallas peale peotäie vaarikaid, siis jätkas:
„Sel tänaval on huvitav ajalugu, kuigi muidugi – näita mulle üht Berliini tänavat, millel poleks. Kui Saksa DV 1949. aastal loodi,asus suur osa parteiladvikust siia elama. Piirkond oli sõjast puutumata jäänud. Villade endised elanikud aeti minema ja hooned sundvõõrandati, teadagi ilma mingi hüvituseta.“
Ute noogutas tänava poole, rääkis edasi:
„1970-ndatel elas majas number 28 Ulbricht koos oma naise Lottega. Kui Walter suri, kolis Lotte majja number 12. Seal elas ta veel siis, kui mina selle maja ostsin. 99-aastasena, mõelda vaid.“
Ute kallas kannu midagi, mida Vilja pidas sojajogurtiks, tilgutas lisaks mett ja lõpuks õunamahla, käivitas mikseri. Ta hüüdis üle müra:
„Mõni kuu pärast sissekolimist nägin ühel päeval maja ees mitut kiirabiautot. Lotte oli öösel ajanud end ratastoolist üles redelile ja püüdnud riiulilt raamatut kätte saada, aga kukkus. Ei vedanud teisel.“
Ute muigas, lülitas masina välja, pistis sõrme joogi sisse ja maitses seda.
„Veel on siin elanud Wilhelm Pieck ja Otto Grothewohl. Ja muidugi Honecker.“
Vilja turtsatas naerda.
„Mul on kodus karbitäis lapsena tehtud joonistusi. Suur osa neist kujutab Honeckeri. Prillid katavad igaühel pool pead.“
Utegi naeris, kallas pastellvalge joogi kõrgetesse klaasidesse.
„Päris paras sellele väsinud taadile.“
Vilja tõsines.
„Mina mäletan neist aastaist vaevu midagi. Aeg-ajalt mõtlen, kuidas on võimalik, et nii mitme aasta pikkusest ajavahemikust on vaid juhuslikke hõredaid mälupilte.“
„Loomulikult on see nii. Sa olid ju laps.“
„Nojah. Ja mingil ajal polnud see kõik enam oluline. Ma ei tahtnud sellele Soomes enam mõelda, sel elul ei olnud enam midagi pistmist varasemate aastatega.Ei tea.“
Ute silmitses teda hetke vaikselt, siis asetas koogitükid taldrikule, ulatas Viljale smuuti.
„Tahaksin kuulda, kuidas su ema elab. Ja kõik teised. Aga enne tahaksin, et jutustaksid, mis elu sa ise elad. Oli üllatav, et võtsid ühendust. Kuidas sa jaksad? See oli kindlasti raske. Su isa surm.“
Vilja tõstis klaasi suule, rüüpas jooki. Hiirvaikse Pankow’ kivimaja köögilaua ääres tundis ta ühtäkki tugevat kiusatust jätta rääkimata, miks ta üldse oli siia ilmunud. Et kaitsta ennast oma tuju eest, otsis ta kiiresti kotist välja kirjapaki, asetas selle Ute ette lauale.
„Ma tulin, sest vajan sinu abi. Ma ei tea, kellelt teiselt võiks seda paluda.“
Ute kibrutas kulme. Ta silmitses hetke kirjapakki, siis Viljat, kes jätkas:
„Leidsin need isa korterist. Tühjendasime seda koos emaga pärast matuseid. Leidsin kümneid kirju, mida oli saatnud Margoti-nimeline naine. Kõik isale.“
„Margot?“
„See ei ole ta õige nimi. Kirjades kutsub naine isa Erichiks. Ka teistest inimestest räägitakse varjunimedega. Kirjavahetus on kestnud kaks aastat. Viimane on kirjutatud oktoobris 1989, Saksa DV40. aastapäeval ja minu sünnipäeval, esimene kiri varsti pärast seda, kui olime kaks aastat varem Soome kolinud.“
„Erich ja Margot? Nii nagu …“
„Nii nagu Erich ja Margot Honecker. Armastuskirjad. Sellest ajast, kui ema ja isa olid veel koos. Nad ilmselt kartsid paljastumist. Seepärast need nimed.“
Ute vangutas aeglaselt pead. Vilja vaatas teda ainiti.
„Sa olid ema parim sõber. Ma tean, et ema teadis. Niisiis pidid sinagi teadma.“
Ute pööras pilgu lauale, põrnitses selle pinda.
„Ma teadsin sellest naisest, kuid mitte seda, kes ta oli. Kui Rosa suhetest teada sai, ei tahtnud ta ilmselt lõpuks teada seda, kellega tegemist. Arvan, et see juhtum viis ta nii endast välja, et ta ei rääkinud isegi minuga, tahtis vaid siit ära, tagasi Soome. Mulle tundub, et toimunu muutis Rosat. See tegi ta omaette hoidvaks jakõrvaletõmbunuks, teiseks inimeseks. Ta suhtus pärast seda teistmoodi kõigesse, Saksa DV-sse ja meisse, kes me siit pärit. Ausalt öeldes, oleksin soovinud, et see segadus poleks enam kerkinud esile teid vaevama, eelkõige sind.“
„Sul pole siis aimugi, kes on Margot?“
„Ei.“
Vilja vaikis hetke.
„Ma tahan välja selgitada, kes ta oli. Kas sa aitad mind? Ma ei tea, kust alustada, ei tea, mida teha. Ma pean ta leidma.“
Meri Valkama “Sinu Margot”
Saksa Demokraatlikku Vabariiki vankumatult uskuv Markus kolib 1983. aastal koos perega Ida-Berliini väliskorrespondendiks. Tema väike tütar Vilja kasvab idasakslaste ideaalide keskel, kuni aastal 1989 langeb Berliini müür ja seejärel puruneb ka vanemate abielu. Pärast Soome naasmist kahvatuvad aegamisi Vilja mälestused lapsepõlvest selles kadunud riigis. Loe lähemalt…
About the author
