Lastekuu raamatusoovitus: ""Läbikukkunud" suvi Kunda kandis"

Täna räägime ühest väga erilisest noorteromaanist, mis sobib suurepäraselt lugemiseks ka keskmisele koolieale – “”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis”. Ühest küljest on see raamat just selline nagu te tahaksite – seal on suve, seiklust, armsaid loomi, hubast olemist ja natuke nalja. Targemaks saab ka! Eriliseks teeb raamatu aga autor, kes ei ole mitte täiskasvanud mees või naine, vaid hoopis 15-aastane neiu nimega Karmen Parijõgi. Jah, see perekonnanimi võib teile varasemast Eesti kirjandusloost tuttav olla. Tundub, et kirjanik Jüri Parijõgi on enda annet jaganud ka noorematele põlvedele.

“”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis” jutustab loo õest-vennast Janetist ja Jensist, kelle vanemad on arheoloogid. Laste meelest on see maailma kõige hullem amet, sest terve nende kodu on muutunud arheoloogialaboriks ning ema ja isa viibivad suure osa ajast arheoloogilistel väljakaevamistel. Suveks vanavanemate juurde saadetud Janet ja Jens ootavad mõnusat, rahulikku ja turvalist suvepuhkust. Aga see “kukub läbi”, sest rahulikust suveidüllist saab ootamatult hoopis ülipõnev, seiklusrikas ja avastusterohke suvi. Leitakse uusi sõpru ja tehakse midagi, mis muudab alatiseks Janeti ja Jensi suhtumist ajalukku ja arheoloogiasse.

Lõik raamatu algusest:

“Kas te peate just praegu sinna mülkasse sõitma?” küsin ma öökapil jalgu kõigutades ja vanemate pakkimist vaadates.

“Sa tead ju hästi, kui tähtis see puidust sootkükike on, see on iidvana ja kohutavalt huvitav… Kes teab, mida kõike sealt rabast veel leida võime! Sellepärast kutsuti meid isaga kohe Inglismaale ja pealegi on teil ju alati vanaisa juures lõbus,” vaatas ema korraks üle kohvri mulle otsa.

“Miks te üldse olete arheoloogid? Kust tuli selline jabur mõte hakata arheoloogideks? See on ju kõige halvem töö maamunal, isegi lasteaiakasvataja oleks parem olla. Vähemalt näed elusaid lapsi, mitte mingeid mumifitseerituid,” laususin ema küsiva näoga vaadates.

“No kas te vähemalt viite meid Jensiga ise vanaisa ja vanaema juurde?”

Tegelikult teadsin vastust juba niigi.

“Ei, Ants võtab teid peale. Kas ma ei öelnud seda sulle? Ta tuli just linna posti järele,” vastas ema kiiruga mööda tuba sokke otsides.

Silmitsesin teda natuke aega pettunult ja laususin siis: “Ei, sa ei öelnud meile midagi, sest sa olid koos isaga terve nädala oma kabinetis ja uurisid puutükki. Me Jensiga isegi ei näinud teid ning me pidime sööma ainult külmutatud pitsat ja jäätist, mida me juhuslikult kapist leidsime.”

“Noh, vähemalt pole te näljasurma surnud. Pealegi kutsusime me emaga teid kaasa, aga te ju keeldusite,” lausus isa oma kotti kinni surudes.

“Mida me oleksime sinu arvates seal vesises rabas kogu suve teinud? Kas vannipartide võistlusi korraldanud? Pealegi ma tahaksin ka vahepeal normaalset suve, näiteks käia kohvikus, mitte lükata iga kord, kui nälg tekib, laua pealt vanad kondid kokku ja süüa kuivanud lastevorstisaiu.”

Hüppasin öökapilt maha ja suundusin ilma pikema jututa vanemate toast välja, trepist alla oma tuppa.

Edasi loe juba raamatust “”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis”.

Kes on aga selle romaani noor autor ja kuidas see raamat teoks sai?

Mina olen Karmen. Elan Rakveres ja käin Rakvere Reaalgümnaasiumi 8.klassis. See raamat sündiski tänu koolile, loovtööna. Oma viieteistkümne eluaasta jooksul olen kohtunud igasugu põnevate inimestega ja sattunud paljudesse naljakalt totratesse seiklustesse. Suurt hulka oma kogemusi proovisin sokutada nende kaante vahele, kuid eks mul jäi neid veel varuks.

Armastan väga reisimist ja tutvumist erinevate kultuuridega. Tänu reisihulludest vanematele olen maailma näinud Teravmägedest Antarktikani. Mind paeluvad ka ajalugu, raamatute lugemine ja kirjutamine, samuti jumaldan ma teatrit.

Suved mööduvad mul enamasti Kunda kandis Lammasmäel, kus rahulikust suvepuhkusest võib vaid und näha. Kuid vähemalt inspiratsiooni olen saanud sealt kuhjaga!