Eda Ahi_foto autor Merilin Mandel

Intervjuu luuletaja ning tõlkija Eda Ahiga

Eda Ahi on luuletaja, kelle nõtkelt elegantne riimiline luule on tänapäeva Eesti kirjanduses ühelt poolt üpris harukordne ja teisalt vägagi (au)hinnatud. Luuletamise kõrval on Eda tõlkinud ilukirjandust nii inglise, vene kui ka itaalia keelest. Viimaste kuude vältel on Eda sulest ilmunud koguni kaks teost: värske luulekogu “Maailma avastamine” ja esimene tõlketeos lastele, Debi Gliori värssraamat “Mis ka ei juhtuks”. Kirjastaja Leenu Nigu esitas Edale sel puhul paar küsimust.


Alustame Debi Gliori lasteraamatust, mis kannab pealkirja “Mis ka ei juhtuks”. Kui ma selle raamatu leidsin, mõtlesin kohe, et just Sina võiksid olla selle tõlkija, ja minu suureks rõõmuks olid Sa sellega kohe nõus! Mis sind just selle teose puhul võlus?

Mul oli ettepaneku üle siiralt väga hea meel, aitäh veel kord! Kõige enam võlus mind selle teose puhul ehe soojus ja lihtsus – suur sõnum, mis on pakendatud minimalistlikult ja mõjusalt. Loodan, et õnnestus anda edasi killukegi tollest soojusest.

Väikestele lugejatele mõeldud luuleraamatu tõlkimise puhul on see konks, et edasi ei tule anda mitte ainult teksti mõtet ja leida selleks kohane rütm ja riim, vaid lisaks peab tekst minema kokku raamatu piltidega. Oli see raske pähkel? Kas see erines kuidagi tõlkimisest täiskasvanutele?

Piltidega sobitamist ma niivõrd raskeks pähkliks ei nimetaks – hea lasteraamatu puhul käivad pilt ja sõna tõesti käsikäes ning Debi Gliori originaalis sulanduvad need kaks poolt minu arvates nii orgaaniliselt, et võib-olla kandus see sundimatus mingil määral üle ka tõlkeprotsessi. Ometi oli tegu raske pähkliga selles mõttes, et tuli tõepoolest leida võti, kuidas anda edasi nii teksti sisu kui ka vormi võimalikult täpselt, aga samal ajal lapsele arusaadavalt. Mitte et ma alahindaks laste arusaamisvõimet – vastupidi, mulle tundus, et väike lugeja näeks konarused ja kohatused silmapilkselt läbi. Vastutus näis seega suurem ja katsetada tuli rohkemgi kui mõne „suurte“ teksti puhul.

Sinu kuues luulekogu “Maailma avastamine” laenab küll pealkirja Jaan Krossilt, kuid kõneleb teemal, millel Kross oleks vaevalt osanud kaasa rääkida – nimelt emaks saamisest ja emaks kasvamisest. Ühelt poolt on siin väga palju õrnust ja armastust, elevust uue elu ja uudse emarolli üle, aga kohati annab tunda, et “tubli ema pilk on üsna tühi” ja ka tema võib olla “vaba aja vajaja”. Kas emaroll annab loomingule uue tõuke või kipub seda teinekord hoopis segama? Või kas neid kaht saab üldse teineteisest lahutada?

Tuleb tunnistada, et üleüldiselt ei kuulu enese (taas)leidmine emarollis, selle rolli avamine ja mõtestamine enda jaoks mu kõige sujuvamate ja kergemate kogemuste kilda. Nagu iga uudne olukord, on see küllap toonud reljeefsemalt esile isiklikud nõrkused ja tugevused, lahendamata küsimused ja hirmud. Ja nõnda siiani: vähemal või rohkemal määral iga päev. Nii et ilmselt ei oskagi ma päris täpselt öelda, kumb roll teist ja mis mida seganud on, aga igatahes tundub vesi kohati üsna sogane ja silmapiir hägune. Siiski puudutab see eelkõige mu enda tekste. Teiste omadega töötan aina paremal meelel ja näen ka tõlkija- ja emarolli vahel selget, lihtsat sidet: mul on hea meel, kui saan tõlkida eesti keelde mõne särava raamatu, mis võib lapsele kas praegu või tulevikus rõõmu valmistada või talle mõnel muul viisil kasulikuks osutuda.

Su viimase luulekogu roosa koloriit annab mõista, et mitte ainult autor pole naine, vaid ka laps, kelle sünd on kogule ainest andnud, on tüdruk. Nii mitmeski tekstis on tunda heas mõttes feministlikku alatooni, kinnitust, et ka tublidel tüdrukutel on õigus mässata ja et “alati ei tule olla pai”. Kui me lubaks endil korraks unistada, siis kujutad sa ette, millisteks naisteks võiks kasvada need tüdrukud, kes praegu sünnivad? Me vist ei oota enam, et neist saaks printsessid, kes kannavad alati roosat?

Roosa koloriidi kohta oskab küllap kõige paremini aru anda kogu kujundanud Helene Vetik, aga ma ise näen selles peale õnnestunud kujundusotsuse ka kerget irooniat. Ja eks ikka meeldiks mulle väga, kui need tüdrukud kasvaksid eelkõige vabaks. Vabaks oma valikutes, unistustes ja tegelikkuses. Vabaks seadma piire, eelistama üht teed teisele, eksima ja endale andestama. Ja piisavalt enesekindlaks, et olla oma vabadusest teadlik ja seda endale sobival moel rakendada. Sellisteks naisteks, kes teavad, et “me sees on võimalused – nad on määratud”. Ikka kõige piiritumas ja avaramas mõttes.

Nii tore oli avastada, et mõlemas raamatus on märgatav ühisosa. Debi Gliori raamatu sõnum on, et last armastatakse, mis ka ei juhtuks, ka siis kui tal on parajasti tusatuju. “Maailma avastamises” on aga luuletus, kus öeldakse Jorupill Jonnile, et ta ei läheks ära: “me aktsepteerime igaüht / sellisena nagu ta on”. Need on kahtlemata sõnumid, mida iga laps peaks oma vanematelt kuulma. Aga mõnikord tuleb ka täiskasvanutel jonnituju. Mida Sina siis peale hakkad?

Jonnin 🙂 Kui päris aus olla.

Ja lõppu väga ootuspärane küsimus, aga küsimata jätta seda ka ei saa: mis Sul praegu töölaual on, mida lugejatel on järgmiseks oodata?

Kindlamal häälel julgen välja hõigata eesootavad tõlked. Mõte nendest pakub palju rõõmu ja elevust. Muuhulgas ootavad tõlkimist Monique Roffey lummav romaan „Mermaid of Black Conch“, Hannah Arendti „Eichmann in Jerusalem“ ja Andrea Camilleri klassikaks saanud krimiromaanid. Peagi peaks ilmuma Walter Tevise „Lipugambiidi“ tõlge, mis oli paras, aga hõrk pähkel – nagu tõotavad tulla ka kõik eelmainitud tulevikutööd. Ent töölaual võiks alati olla rohkem ka sedasorti raamatuid, mida ilma igasuguse töötagamõtteta lugeda, nii et loodan suvel nendelegi mõne toeka lauanurga leida!


Eda Ahi “Maailma avastamine” 

maailma-avastamine„Maailma avastamine” on Eda Ahi kuues luulekogu, mis püüab näidata üht võimalikku emadusekogemust. Krossilt laenatud pealkirjaga kogu räägib tavapärasest retkest, mille jooksul üks inimene avastab muutunud maailma eufooria, ahastuse, väikeste rõõmude ja suure pidetuse saatel. Loe edasi…

 

 

 

 

Debi Gliori “Mis ka ei juhtuks”

mis-ka-ei-juhtuks„Armastan sind, mis ka ei juhtuks …“

„Tõsi ka või?“ küsib Väike. Aga mis saab siis, kui ta muutub putukaks või krokodilliks või koguni karuks? Väike on pahur ja tal on palju küsimusi. Suur lohutab teda ja kinnitab, et armastus ei saa kunagi otsa, mis ka ei juhtuks.

Vaata lähemalt.

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil rahvaraamat@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives