Jan Kaus
, tõeline multitalent – kirjanik, luuletaja, tõlkija, muusik ja näitleja – tutvustab Rahva Raamatu blogis kolmel korral kuus häid raamatuid.
Alain Mabanckou “Katkine klaas”
Katkine Klaas, kes armastab väga punast veini ja baari Tuulest Viidud Krediit, saab ühel päeval baari peremehelt Kangekaelselt Teolt ülesande kirjutada raamat sellest ainulaadsest paigast ja tema värvikatest kundedest. Sünnib tragikoomiline kroonika, millest ei puudu ka avaram vaade tänapäeva Aafrikale ja aafriklastele ning inimolule laiemas plaanis. Alain Mabanckou on Kongo Vabariigis sündinud prosaist ja luuletaja, kelle looming on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu. Raamatu lõpust leiab tõlkija Ulla Kihva saatesõna, mis autori elu ja loomingut lähemalt tutvustab.
Jan Kaus soovitab: “Pole just igapäevane, et eesti keeles saab lugeda Kongo Vabariigis sündinud autori loomingut, mille eest suur tänu Loomingu Raamatukogule ja tõlkija Ulla Kihvale.
Tegu on raamatuga, mille stiil on sama kõnekas kui sisu. Minajutustaja, Katkise Klaasi nimeline mees, saab tegelaselt nimega Kangekaelne Tigu vihiku. Mõlemad tüübid on seotud baariga Tuulest Viidud Krediit, esimene kui kunde, teine kui baari peremees. Kangekaelne Tigu soovibki, et Katkine Klaas baari ja selle kliendid kirjasõnasse jäädvustaks – mida Katkine Klaas kohe teebki. Muide, väljendit ”minajutustaja” tuleks antud kontekstis võtta võimalikult otsesõnu – nii jõuamegi raamatu stiilini. Olgu öeldud, et punkte pole ”Katkisest Klaasist” mõtet otsida, lause pikkus on siin identne peatüki pikkusega. Punktide puudumine muudab teksti pudrutavaks vooluks, vahvaks solgineevaks, mis lugeja kenasti kaasa tõmbab.
Mabanckou stiil väärib igatahes lähivaadet. Võtame sellise lause (või õieti väljavõtte lausest): ”…me nägime ta tilli, elementaarosakest, mille peale me nii hirmsasti naerma purskasime…” (lk 57). Siin on näha kaks Mabanckoule omast võtet. Esiteks on tegu vaimuka võrdlusega, sarnaseid on raamatus kubinal: ”…veenid tema kaelal olid nagu iidvanal puul, mille all hüäänid kusemas käivad…” (lk 74) Teiseks – olgugi et ”Katkine Klaas” räägib lihtsate inimeste sageli üsna meelelistest rähklemistest, puistatakse kogu selle volksuva lobeduse sees pidevalt kirjanduslikke viiteid ning sugugi mitte ainult prantsuskeelsele belletristikale: ”Mu voodielu on nagu tatarlaste kõrb” (lk 107). Muuhulgas kohtume tegelaskujuga, keda nimetatakse Kiilaspäiseks Lauljatariks.
Mabanckou credo näikse olevat, et kirjutatu voolavus viitab elu ennustamatusele, et kogu tema tekstiline virvarr, mil pole ei saba ega sarvi, on lihtsalt elu enda kaootilise korra kaja.”
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
Loe ka teisi Jan Kausi lugemissoovitusi!
About the author
