Lisa Taddeo "Kolm naist"

Kuu raamat: Lisa Taddeo “Kolm naist”

Lisa Taddeo ülimenukas „Kolm naist” on Lina, Maggie ja Sloane’i lugu. See on rahuldamata vajaduste, väljaütlemata sõnade, pettumuste, lootuste ja järeleandmatute sundmõtete kroonika.

Lina ei soovinud muud, kui et keegi teda ihaldaks. Aga nüüd on tal abielu ja kaks last ja abikaasa, kes ei ole nõus teda puudutama.

Maggie ei soovinud muud, kui et keegi teda mõistaks. Aga siis tuli keelatud suhe õpetajaga ja kohtuasi, ning nüüd on ta kõige vihatum inimene oma tillukeses kodulinnas.

Sloane ei soovinud muud, kui et keegi teda imetleks. Aga siis sai temast seksuaalse ihaluse objekt, kelle abikaasale meeldib vaadata teda teiste meeste ja naistega seksimas.

Järgnevalt saad lugeda raamatu eessõna ja katkendit raamatust.


Selleks, et need lood üles leida, sõitsin ma kuuel korral riigi ühest otsast teise. Valisin oma peatuspaigad üsna suvaliselt. Enamasti jõudsin välja kuhugi väikelinna, näiteks Medorasse Põhja-Dakotas. Tellisin einelas röstsaia ja kohvi ja lugesin kohalikku ajalehte. Nii leidsingi ma Maggie. Noore naise, keda teised, isegi temast nooremad naised hooraks ja paksuks vituks sõimasid. Väidetavalt oli tal keskkooli ajal olnud armusuhe oma abielus õpetajaga. Maggie jutus oli kõige hämmastavam see, et nad polnud kordagi seksinud. Tema sõnul oli mees talle suuseksi teinud, kuid oma püksilukku polnud ta lasknud tüdrukul lahti teha. Aga ta oli jätnud Maggie lemmikraamatu „Videvik” vahele arvukalt kollaseid märkmepabereid. Ta oli kleepinud need lõikude juurde, mis rääkisid kahe saatuse kiuste armunud inimese murdumatust sidemest, tõmmates nõnda paralleele raamatukangelaste ja nende suhte vahel. Seda noort naist liigutas ja joovastas just nende kirjakeste hulk ja üksikasjalikkus. Ta suutis vaevu uskuda, et õpetaja, keda ta nii sügavalt imetles, oli lugenud läbi terve tema soovitatud raamatu, rääkimata sellest, et mees oli leidnud aega kirjutada nii põhjalikke kommentaare, otsekui annaks ta Maggiele valikkursust vampiiridest armastajatest. Maggie meenutas, et mees oli piserdanud raamatulehtedele ka oma tualettvett, sest teadis, kui väga meeldis tüdrukule tema lõhn. Saada selliseid kirju, kogeda niisugust suhet ja sellest siis korraga ilma jääda: mul polnud raske ette kujutada, kui suur haav sellest jääda võis.

Kohtusin Maggiega ajal, kui niigi halb olukord oli võtmas veel halvemat pööret. Mulle jäi temast mulje kui naisest, kelle seksuaalsus ja seksuaalsed kogemused olid kohutaval moel kahtluse alla seatud ja naeruväärseks muudetud. Ma jutustan Maggie loo nii, nagu see tema pilgu läbi paistab; selle juhtumi üks versioon jõudis ka vandekohtunike ette, kes nägid kogu lugu aga hoopis teises valguses. Osaliselt asetab Maggie narratiiv lugeja ette liigagi tuttava küsimuse: millal ja mis põhjustel naiste lugusid üldse usutakse – ning millal ja mis põhjustel ei usuta.

Läbi sajandite on mehed murdnud naiste südameid ühe kindla mudeli järgi. Nad armastavad neid või pooleldi armastavad neid, väsivad siis ning hakkavad vaikselt eemalduma; see eemaldumine võib kesta nädalaid ja kuid, nad ei ütle midagi, vaid tõmbavad ühel hetkel lihtsalt ukse enda järel kinni, raputavad olnu õlgadelt ega helista enam kunagi. Aga naised muudkui ootavad. Mida sügavamalt on nad armunud, seda vähem on neil valikuvõimalusi, seda kauem nad ootavad, lootes aina, et mees ilmub katkise telefoni ja siniseks löödud silmaga taas nende ukse taha ja ütleb: „Anna andeks, ma olin elusalt maetud ja suutsin mõelda ainult sinule ja ma kartsin nii väga, et sa arvad, et ma olen su hüljanud, kuigi tõde on see, et ma kaotasin lihtsalt su numbri – selle varastasid needsamad mehed, kes mu elusalt matsid – ja ma olen kolm aastat telefoniraamatuid lapanud ning nüüd leidsin ma su viimaks ometi üles. Ma ei tõmmanud uttu, mu tunded ei lakanud lihtsalt olemast. See oleks olnud julm, ebaeetiline, võimatu. Abiellu minuga.”

Õpetaja väidetav kuritegu mõjus Maggiele naise enda sõnul küll laastavalt, aga tal oli midagi, mida maha jäetud naistel harva on: teatud võim, mille andsid talle tema vanus ja endise armukese amet. Ja mida toetavad riigi seadused, uskus Maggie. Hiljem selgus aga, et see pole nii.

Mõned naised ootavad, sest kardavad, et kui nad seda ei tee, on nende elu läbi. Sel hetkel usuvad nad, et ei hakka iial ühtki teist meest ihaldama. Ootamisel võib olla ka majanduslik taust. Kulub palju aega, et revolutsioonid jõuaksid paikadesse, kus inimesed jagavad rohkem Country Livingust pärit toiduretsepte kui artikleid, mis räägivad sellest, et naiste allutamisele on vaja lõpp teha. Lina, Indiana koduperenaine, keda polnud aastaid suudeldud, ootas oma mehe maha jätmisega, sest tal polnud raha, et abikaasata ära elada. Indiana seaduste järgi polnud tal võimalik mehelt alimente nõuda. Nii ootaski ta, et üks teine mees oma naise jätaks. Ja siis ootas ta natuke veel.

Meie riigis puhuvad praegu tuuled, mis panevad meid endilt küsima, kes me omaenda elus oleme. Sageli ootavad naised sellepärast, et tahavad veenduda teiste naiste heakskiidus, sest alles siis saavad nad ka ise oma käitumise heaks kiita. Tasakaalukas restoranipidaja Sloane laseb oma abikaasal pealt vaadata, kuidas ta teiste meestega kepib. Aeg-ajalt on voodis kaks paari, aga enamasti vaatab mees kas videost või magamistoas viibides, kuidas naine on teise mehega. Sloane on kaunis. Sellal kui abikaasa vaatab teda teiste meestega keppimas, vahutab tema akna all ihaldatud ookean. Veidi maad eemal uitavad kaerajahukarva kotsvoldi lambad. Kui rääkisin ühele sõbrale Clevelandis kohatud svingerite seltskonnast, pidas ta nende ménage à trois’d räpaseks ja isegi jälestusväärseks, kuid Sloane’i lugu oli tema arvates valgustav, toores ja äratuntav. Ja äratundmine on see, mis laseb meil teisi mõista.


Järgmise kuu jooksul annab Aaron selgelt mõista, et tahab oma naise maha jätta. Mitte kohe, aga varsti. Kas sa ootaksid mind viis aastat, küsib Aaron ühel õhtul sõnumis. Ta arvab, et tal on lihtsam lahkuda, kui lapsed on natukene vanemad. Maggie pissib parasjagu, kui sõnum saabub, ja tahab telefoni vastu seina visata. See tundub väga julm. Nad on armunud, aga kõik käib mehe ajakava järgi. Tema taktikepi juhatusel. Maggie ei või talle esimesena kirjutada ega helistada. Ta peab kohe kustutama kõik sõnumid. Selleks ajaks on ta saanud neid tuhandeid. Ta on pidanud väga mitu korda kustutamisnuppu vajutama. Talle anti Marie number ja ta pidi selle telefoni salvestama, et ta mitte iial sellele numbrile ei vastaks, kui see peaks tema telefoniekraanile ilmuma.

On veel teisedki reeglid – need pole tegelikult otseselt reeglid, vaid asjad, mida pead tegema, et abielus õpetaja, kellega sul on armusuhe, ei lööks kartma ja oleks jätkuvalt sinust sisse võetud. Näiteks pead sa kandma dressipükse ega tohi kasutada parfüümi. Aaron räägib Maggiele, et magab keldris. Ta helistab sealt alt ja Maggie mõtleb temast nagu Rapuntsli vastandversioonist, kes trotslikult südames salajast armastust kannab.

Valentinipäeval läheb Maggie varakult kooli, nagu mees on käskinud, ning Aaron kingib talle paki maapähklivõiga M&M’si komme, mis on Maggie lemmikud, ja trükitud armastuskirja.

Kiri kirjeldab täpselt, miks Aaron teda armastab. Üks põhjus on see, kuidas ta lõhnab, teine, kuidas ta ruumi astub. Kiri räägib ka tulevikust, sellest, kuidas Aaron ei jõua oodata päeva, millal nad saavad koos olla. Maggie pole kunagi kogenud tundeid, mida see kiri temas tekitab. Kõik, mida Maggie on iial ihaldanud, on ühes inimeses koos. See on peaaegu liiga ilus, et olla tõsi.

Aaron on hakanud kutsuma teda kallikeseks. Nii kutsub Maggie teisi. Aaron lubab, et Maggie kaheksateistkümnendal sünnipäeval teevad nad koolist poppi ja armatsevad. Veedavad terve päeva teineteise kaisus. Umbes sel ajal kingib Maggie Aaronile „Videviku” raamatusarja esimese raamatu. Maggie on lummatud sellest, kuidas inimtüdruku ja tema vampiirist armsama lugu Aaroni ja tema suhtega sarnaneb. Mõlemad armulood on keelatud ja kirglikud ja ajatud. Aaron ütleb, et teeb raamatusse lugedes märkmeid, ja Maggie on nii õnnelik, nii elevil, et sunnib Aaronit kiiresti lugema, sest tahab väga näha, kuidas mees raamatut tõlgendab. Ta mõtiskleb selle üle, kus Aaron loeb. Võib-olla hoiab ta raamatut laste toas riiulil, „Grühvli” kõrval, ja pakub end igal õhtul lapsi magama panema, et saaks pärast seda, kui lapsed on uinunud, istuda öölambi valgel ja lugeda. Aaron toob raamatu umbes nädala pärast tagasi ja see on märkmepabereid täis kleebitud, väiksed kollased sildid turritavad lehtede vahelt välja nagu suled.

Ühel paberil on kirjas, et ta ei suuda oodata, millal saab Maggie kaisus ärgata. Ühel on kirjas: „Kas sa mäletad korda, kui ma kütte maha keerasin?” Ta peab silmas keldrit, õhtut, kui Maggie tema juures käis ja nad avaldasid teineteisele sadu kordi armastust ja Aaron tegi talle näpukat ja keelekat ja nad suudlesid ja Maggie veritses tekile. Aaron oli kütte maha keeranud, et Maggie tekki paluks.

„Ma tahtsin olla oma surematu päästjaga kahekesi,” ütleb inimtüdruk Bella oma vampiirist armsama kohta. Kollasel märkmepaberil on küsimus: „Kas sina tunned minu vastu sama?”

Ühes teises kohas on terve lõik esile toodud ja selle kõrval on märkmepaberil kirjas: „Tingimusteta nagu meie armastus!” On inimesi, kes ütlevad, et midagi ei juhtunud Maggie tahte vastaselt. Ta oli seitseteist. Paari kuu pärast poleks see enam isegi seaduse silmis vägistamise alla kuulunud. Aga kujutage ette tüdrukut, kes on ühe muinasjutuarmastuse enda jaoks täiuslikuks mõelnud, lugemas kirju, mis põhimõtteliselt kinnitavad, et jah, jah, mina olen sinu vampiirist armuke ja sina oled minu keelatud vili. Meie olemegi sinu lemmik armastuslugu. Kogu ülejäänud elu ei koge sa midagi, mis oleks nii hea kui see.

Kas suudate seda ette kujutada?


Lisa Taddeo “Kolm naist”

Lisa Taddeo "Kolm naist"See on julge, ajakohane, üht põlvkonda defineeriv raamat, mis peaks kõigil kodus riiulis olema, ja arvatavasti üsna pea ongi. – New Statesman

Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives