Ingmar Bergman "Fanny ja Aleksander"

Loe katkendit: Ingmar Bergman “Fanny ja Aleksander”

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses „Fanny ja Alexander“ avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare’i „Hamleti“ lavastamine pereisa juhitavas teatris. Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus.


Proua Helena leiab, et verandal on jahe, ning on üle kolinud söögituppa, kus ta on istet võtnud suure laua taga, millel lebavad album ja mitu ümbrikut fotodega. Vana daam uurib iga pilti pedantse täpsusega, tagaküljele märgib ta oma korraliku ja ladusa käekirjaga, mida pilt kujutab, ja kui võimalik, siis ka millal see on võetud. Kui isik pildil on surnud, joonistab ta väikese risti ja märgib surma-aasta. Pildi sel kombel registreerinud ja dateerinud, paneb ta selle raamide ja pannaldega paksu nahkalbumisse, mille kaanel ilutsevad kuldtähed. See tegevus tundub rahustavat ja häälestab kergeks melanhooliaks. Proua Helena abikaasa Oscar Ekdahl Esimene oli kirglik fotoamatöör. Ta võttis mitme kaameraga tuhandeid pilte, nii momentvõtteid kui ka lavastatud stuudiofotosid. Ta ilmutas meeleldi oma klaasnegatiive ja tegi neist pilte, kuid polnud eriti huvitatud nende albumisse paigutamisest. See kujunes tasapisi proua Helena ülesandeks, vahel tegi ta seda segaste tunnetega, sest Oscari fotograafiahuvi puudutas ka võrdlemisi kahtlase kuulsusega tundmatuid kaunitare.

Äsjaostetud fonograaf suriseb oma pjedestaalil ja toob kuuldavale Caruso mahedat häält. Vihm on taas tugevnenud, ent vahetevahel tungib välja päike ja muudab maastiku nõiduslikuks. Väina kohal on vikerkaar ja saalikell lööb viis.

Nüüd on sadamasillalt kuulda rõõmsaid hääli, naeru ja hõikeid, peagi on kuulda, kuidas kõrvalmajades avatakse ja suletakse uksi, kiireid samme kruusateel. Jennyl on oma emaga tuline arvamustevahetus. Maj ütleb midagi Petrale, preili Vega ja preili Ester lähenevad verandale elavalt vesteldes ja puhkides. Nad avavad köögiukse ja sehkendavad köögis, proua Helena võib kuulda nende juttu: preili Vegale tungis kallale herilane ja nõelas teda ning sääremari on nüüd üles paistetanud, preili Ester teeb kompressi ja ütleb, et herilase nõelamine on ohtlikum kui ussihammustus ning et preili Vega peab vagusi lamama ja et tema, Ester, kannab hoolt proua Ekdahli õhtusöögi eest. Siis avatakse verandauks ja sisse astuvad Gustav Adolf ja Alma, mereõhust ja headest jookidest punetavad. Nad suudlevad proua Helenat ja küsivad, kuidas tal läheb, ega ta end üksikuna pole tundnud. Proua Helena teatab, et tal läheb hästi ja ta on tundnud end suurepäraselt. Gustav Adolf ja Alma siiski nii kergelt alla ei vannu, nad on erksad ja jutukad.

ALMA: Preili Vegat hammustas herilane.

GUSTAV ADOLF: Herilane nõelab, kallis. Tal on väike nokk, täpselt nagu sinu väiksel taadil.

ALMA: Ja Petra kukkus merre ja sai läbimärjaks. Ta libises libedatel kaljudel, rumal plika, ja prantsatas ülepeakaela vette.

GUSTAV ADOLF: Õnn, et tal nii ümar tagumik on. Aga selle on ta sinult pärinud, kulla Alma. (Naerab)

ALMA (naerab): Selline on ta olnud päev läbi. Ma ei saa aru, mis temaga lahti on. (Karjatab) Ai, sa ei tohi mind taguotsast näpistada! GUSTAV ADOLF: Ja ema tegeleb taadi fotodega. Mitu tuhat sa juba ära sorteerida oled jõudnud?

HELENA: Siin on igal juhul üks pilt sinust ja su vendadest. Sa ei saanud siis olla rohkem kui viiene.

GUSTAV ADOLF: Juba on näha, kes vendadest –

ALMA (osutab ühele fotole): Kes on see ilus daam?

HELENA: Kas teil ka kogu päeva sadas?

GUSTAV ADOLF: Mitte sugugi, kallis ema. Kaugemal saarestikus oli taevas täiesti pilvitu. Aga me nägime, et maismaa kohal sadas, ja kuulsime müristamist.

HELENA: Siin on päev läbi sadanud.

GUSTAV ADOLF: Seda dekolteeritud daami mäletan ma väga hästi. See oli üks papa sõbrannasid.

ALMA: Kui te soovite, astun ma pärast õhtusööki hetkeks läbi. Ma võtan oma käsitöö kaasa.

GUSTAV ADOLF: Ta lõhnas nii pagana hästi, see väike preili.

HELENA: Sa eksid. Me olime klassiõed. Ta abiellus ühe krahv Ekenstiernaga, sai kaksteist last ja paisus suureks nagu maja. Ta suri möödunud talvel.

GUSTAV ADOLF: Ma olen alati imetlenud ema erakordset osavust, kui jutt on papa seiklustest. (Suudlus)

ALMA: Me peame nüüd minema!

GUSTAV ADOLF: Ma sõidan homme varahommikul linna. Kas ema tahab, et ma seal midagi joonde ajaksin?

HELENA: Tänan, kallis Gusten, mul pole midagi vaja, aga ma tahaksin sinuga Majst rääkida.

GUSTAV ADOLF: Mida kurat see peaks tähendama. Tal on ju kõik hästi?

HELENA: Oled sa selles kindel, Gusten?

GUSTAV ADOLF: Nüüd saan ma vihaseks, andku ema mulle andeks. Kas sel väiksel plikal pole kõik, mida –

ALMA: Rahune, Gusten. Niipea kui meil tuleb juttu Majst, ta erutub ja hakkab susisema ja karjuma.


Ingmar Bergman “Fanny ja Aleksander”

Ingmar Bergman "Fanny ja Aleksander"Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari. Raamatu lõpust leiab lugeja nii 1991. aasta esitrükis ilmunud järelsõna „Fanny ja Alexanderi“ tõlkijalt Ülev Aaloelt kui ka Anu Saluääre värske ülevaate „Ingmar Bergman Loomingu Raamatukogus“. Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives