Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed“
Kui meenutan, millist raamatut olen seltskonnas viimasel ajal kõige enam maininud, siis on see kindlasti Linkola „Teisitimõtleja märkmed“. Helsingi haritlaste perest pärit ökofašistiks kutsunud mahlaka ütlemisega Linkola paelub alustuseks vastuolulise tausta tõttu – juba noore mehena valis ta ülikoolis käimise asemel kaluri, linnu-uurija ja „metsfilosoofi“ ameti, kujunedes aja jooksul Soome üheks mõjukaimaks arvamusliidriks keskkonna vallas. See raamat tõstab ökoteadlikkust, paneb kohati põsed piinlikkusest õhetama – näiteks siis, kui tunned Linkola poolt irooniaga kirjeldatud moodsas helsinglannas ära pisut ka end, ja süstib teotahet korda saata midagi, mis on tegelikult oluline.
Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“
Meil on abikaasaga tekkinud komme hommikuti võimelda. Vahel aga viilib ta ilukirjanduse ettelugemisega kõrvale. Hiljuti õngitses ta riiulist paraja tolmukorra alt välja Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“. Tõuke selleks andis äsja alanud sõda ning ligitikkuv hirmuõhustik täis vastamata küsimusi.
Tavapärasest hoopis teistmoodi oli kuulata kirjeldusi inimsuhete haprusest ja üldinimlikest dilemmadest … Näiteks sellest, kuidas Nataša ema ei olnud koheselt valmis põgenemiseks valmis seatud kappidest ja serviisidest lookas hobuvankrit haavatud sõduritele loovutama. Hiljem oli tal sügavalt piinlik. Usun, et praegustel aegadel suudab kirjandusklassika pakkuda salamisi tröösti, tuletades meelde, et kõik on kunagi juba olnud.
Sue Palmer „Toxic Childhood“
See on raamat, mille leidsin ühe Viljandimaa metsatalu kirjust raamaturiiulist. Peremehel polnud aimugi, millega tegu ja kuidas see sinna sai. Mina aga tundsin teose pealkirja lugedes üle tüki aja, et tahan laste kasvatamise teemalist kirjandus lugeda. See kõlas lihtsalt nii täpselt, kirjeldamaks moodsa aja lapsevanemate väljakutseid.
Raamatu sisus pettuma ei pidanud – autor uurib erinevate tegurite mõjusid laste vaimsele tervisele, nende seas toit, uni, lastehoid ja haridus, agressiivse turunduse ja kuulsuste kummardamise kultuur ning ekraanide rohkus. Tulemuseks on teaduspõhine, aga lobedalt loetav käsiraamat mõistmaks ja toetamaks oma lapsi.
Hele-Mai Alamaa „Igapäevane kokakunst“
Viimasel ajal olen end nii paar korda aastas leidnud igatsemas hea sõbra Hele-Mai boršši mustade ploomidega. Mitte ühelgi peedisupil pole olnud nii sügavat-sametist maitset kui sellel! Siis avastasin, et tema viimases kokaraamatus on see imeleem sees – mu silmad lausa sõid seda rikkalikult suppi täis tirina pilti retsepti kõrval! Ja seejärel, justkui tellimise peale, sain raamatu Hele-Mailt kingiks.
On see siis kõige lihtsam salat aiast ja kraavipervelt või Chilli sin Carne šokolaadiga, Hele-Mai põimib toidu valmistamisse värvi, ootamatusi, mängulusti, viimsegi elurõõmu… ja kui siis pärast saab kõht kõikse paremat ka täis, siis nagu ei oskagi midagi paremat tahta.
Raamatajakiri EMA: Tervenemine
EMA ei olegi tegelikult enam ajakiri. See tuleb hoopis ajakirja ja raamatu vahepealne, kaks korda aastas ilmuv aeglane lugemisnauding, n-ö aja kiri. Senisest mahukam, sügavalt ilus ja sisukas. Jätkusuutlikuma mudeliga toodetud, piiratud tiraažis.
EMA keskendub seekord tervenemisele ja vaimsele kosumisele, julgustades mõtlema nii, nagu on kunagi soovitanud pühak Sofroni neile, kes seisavad justkui kuristiku serval: kui tunned, et see käib sulle üle jõu, siis astu samm tagasi ja luba endale tassike teed. Loe lähemalt…
