Rahva Raamatu kirjastuse kirjastaja René Tendermann soovitab nelja raamatut, mis väärivad lugemist. René ütleb oma soovituste kohta: „Tõlkekirjanduse tiraažid on viimasel ajal langenud majandusliku tasuvuse piirini, kõrge tasemega tõlked leiavad aina harvemini tee ajalehtede kultuurikülgedele, mistõttu peab kirjastaja ise härjal sarvist haarama ja härja rambivalgusesse juhtima.”

Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 21 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.

Loe, miks René Tendermann allpool välja toodud raamatuid lugeda soovitab.

Sally Rooney „Intermezzo”

Sally Rooney astus maailmakirjanduse areenile 2017. aastal oma esimese romaaniga „Vestlused sõpradega”. Oma teise romaaniga „Normaalsed inimesed” näitas ta, et müügirekordeid purustavale debüüdile võib järgneda veel edukam romaan. Loomulikult aitas tema teise romaani populaarsusele kaasa ka üle maailma väga edukas telesari, mis lennutas imekaunid peaosatäitjad kohe Hollywoodi staaride sekka. Esimese romaani järgi tehtud sari nii edukas ei olnud, aga väga hea oli seegi. Pärast kolmandat („Kaunis maailm, kus sa oled”) tuleb alati neljas ja nüüd on see neljas, eelmisel sügisel maailma raamatumüügiedetabeleid vallutanud „Intermezzo” ilmunud ka eesti keeles. Kusjuures pean mainima, et tema kirjastaja Inglismaal, Faber, tegi sellele raamatule oma ajaloo suurima turunduskampaania.

Pole mingi liialdus väita (tema kõiki raamatuid lugenuna), et see neljas on Sally Rooney seni kõige täiuslikum ja liigutavam romaan.

„Intermezzo” räägib kahest slovakkia päritolu iiri vennast, 32-aastasest Dublini advokaadist Peter Koubekist ja 22-aastasest male imelapsest Ivanist, nende keerulisest omavahelisest suhtest ja naistest nende elus.

Rooney küsib, nagu ikka oma romaanides, kuidas vastu pidada nendele saatuselöökidele, mida elu järjekindlalt kodaratesse loobib. Ja ka vastus sellele küsimusele on ülimalt rooneylik. Selleks on suhted, kas romantilised või platoonilised, ja vestlused armastatutega (ja sõpradega!). Räägi temaga! Räägi ausalt ja paljud pinna all olevad probleemid saavad lahenduse, ja isegi kui mitte lahenduse, siis vähemalt selguse.

Pealkirjal „Intermezzo” on mitu tähendust. Üks on vahepala muusikateostes. Samuti vahepala mitmekäigulise lõuna ajal. Aga see tähendab ka ootamatut käiku males. Raamatu tegelased teevad oma õiget teeotsa otsides väga palju ootamatuid, üllatavaid käike, aga kas need viivad neid ka edasi? Selleks peab lugema sel kevadel meie raamatulette kaunistavat, tõenäoliselt üht selle aasta parimat tõlkeromaani (Triin Taela imelises tõlkes).

Elena Fischer „Paradiisiaed“

Elena Fischer on üks saksa kirjanduse uutest tähtedest. Nagu mujal, on ka Saksamaa kirjanduselus praegu noorte säravate naisautorite aeg.

Paljudele preemiatele kandideerinud „Paradiisiaia” minajutustaja on 14-aastane tüdruk Billie Tema pärisnimi on Erzsébet, kelle ema Marika, tumedate lokkis juustega kaunis naine on pärit Ungarist).

Raamatu kohta üht iseloomustavat sõna otsides oleks minu valik „armas”. Soe, südamlik, armas. Neljateistaastase entusiasmiga jutustab Billie meile oma päevadest. Ta elab koos emaga, kelle kahe koha palgaga tulevad nad vaevu ots otsaga kokku, palgast palgani, kusjuures kuu lõpus peavad nad sööma nuudleid ketšupiga, sest muuks raha ei ole. Aga kuu alguses saavad nad endale lubada nii mõndagi. Sest vaesus ei võta ära lihtsaid rõõme. Ja neid rõõme, lihtsaid ja ometi nii ilusaid, on raamat täis.

Pikalt plaanitud suvine reis Prantsusmaale saab aga järsu lõpu enne, kui alatagi jõuab. Emale ei meeldi rääkida oma minevikust. Billie teeb kiire järelduse oma isa kohta, kelle kohta ema on öelnud, et siin pole midagi rääkida, et järelikult on isa kas poliitik või siis nii igav inimene, et tõesti temast pole midagi rääkida. Ka vanaemast pole ta palju rääkinud. Kuni too, võites end olevat haige ja suremas, neile Ungarist külla saabub. Üks väheseid asju, mida ema oma ema kohta on öelnud, on see, et ta käsi on kiirem kui suu.

Vanaema saabumine lööb segi nende suve ja lööb segi ka nende seni üsna rahumeelselt kulgenud elu.

Thomas Schlesseri „Mona silmad”

Thomas Schlesseri „Mona silmad” oli eelmisel aastal Prantsusmaal ilmunud väga edukas romaan, mis on välja antud juba 37 keeles. Oluline on ka märkida, et Schlesser kuulutati äsja Trophées de l’édition 2025 galal aasta autoriks.

Ma natuke pean virisema, sest eelkõige on aasta autor ikkagi kunstiajaloolane, mitte kirjanik, ja seda on kahjuks mõnel pool tunda. Süžee on tõeline pisarakiskuja ja oma eesmärgi nimel pressib autor neid lugejalt välja päris kõvasti. Aga raamatus on ka palju kunsti, ja meie õnneks on just see see valdkond, mida autor tunneb.

Peategelane Mona, väike kümneaastane tüdruk kaotab tunnikeseks nägemise. Kiire käik arsti juurde ja lõpmatu arv teste ja analüüse ei näita midagi. Mistõttu soovitatakse pöörduda psühhiaatri juurde. Vanaisal, kes sellest kõigest kuuleb, on aga oma plaan. Ta viib kord nädalas, sel ajal kui tüdruk peaks olema psühhiaatri juures, lapselapse hoopis kunstimuusemi. Kokku aasta jooksul 52 päeva, raamatu peale 52 kunstiteost Pariisi kesklinna kolmes kunstimuuseumis – Louvre’is, Orsays ja Beaubourg ehk meie jaoks tuttavama nimega Pompidou keskus (mis muide on selle aasta märtsist viieks aastaks remondi tõttu suletud).

Neil 52 päeval viib vanaisa Mona iga kord vaatama ainult ühte maali – Louvre’is suured meistrid Botticelli, da Vinci, Michelangelo, Rembrandt, Vermeer; Orsays loomulikult impressionistid Manet, Monet, Degas, Van Gogh, Beaubourg’is Kandinsky, Malevitš, Picasso, Frida Kahlo.

Oskus kunstis kunsti näha on tegelikult kinni õpetuses, kuidas ja mida vaadata. Kunst on ju meie maailmakogemuse ja kultuuri, samuti tunnete väljendaja. Seda raamatut soovitan kõigile, eelkõige õpetajatele, kellele võib see anda ehk kasuliku idee viia oma rühm või klass kas või kord aastas kunstimuuseumi. Ja muidugi lapsevanematele, kes enda ja laste harimise huvides võiks muuseumis või näitusel aeg-ajalt ikka käia.

Angela Merkel „Vabadus“

Angela Merkel hakkas covid’i ajal koos oma kauaaegse abi Beate Baumanniga kirja panema oma mälestusi. Mind huvitas kõige rohkem muidugi Angela Merkeli lapsepõlve ja noorusaja mälestused. Ta kasvas pastori peres kommunismi poole pürgivas Saksa demokraatlikus vabariigis, kus piirangud olid vist isegi karmimad kui meil samal ajal Eestis. Ta räägib ülikooliõpingutest, kuidas ta pidi õppima punaseid aineid, oma esimestest külaskäikudest Lääne-Saksamaale, oma esimestest sammudest poliitikuna.

Teine osa, mis moodustab väga mahukast eluloost enamiku, on tema poliitiku karjäär, kuidas temast sai kantsler, mida tähendab olla nii suure riigi juht ja kuidas temast sai üks olulisemaid otsustajaid Euroopas.