„Black Conchi näkk“ on pealtnäha mõrumagus armastuslugu, mis viib lugeja eksootilisele Kariibi mere saarele. Teisalt aga põrkuvad siin tänase päeva kõige põletavamad teemad – küsimused inimese ja looduse, läänemaailma ja põlisrahvaste, meeste ja naiste keerulistest ning vastuolulistest suhetest. Seda julget, meelelist ja mitmehäälset romaani on võrreldud selliste maailmakirjanduse tähtteostega nagu „Moby Dick“, „Metamorfoos“, „Vanamees ja meri“, „Armastus koolera ajal“.
Monique Roffey (snd 1965) on Trinidadis sündinud Briti kirjanik. Tema kuues romaan „Black Conchi näkk“ võitis 2020. aastal parima ilukirjandusteosena Costa raamatuauhinna ja see kuulutati Costa aasta raamatuks.
1. SIMPLICITY
David Baptiste’i rastad on hallid ja keha kuivetunud sitketeks musta koralli rootsudeks, ent St Constance’i kandis leidub veel paar inimest, kes mäletavad tema noorust ja osa 1976. aasta sündmustes, kui valged mehed tulid Floridast marliini püüdma, aga tõmbasid merest välja hoopis näki. See juhtus aprillis, kui nahkkilpkonnad olid juba rännakule asunud. Mõni arvas, et näkk saabus nendega koos. Teised rääkisid, et on teda varemgi näinud – need, kes olid avamere pool kala püüdmas käinud. Suurem osa inimesi nõustus siiski, et kui need kaks poleks mingit moodi tiiba ripsutanud, jäänuks näkk igal juhul kinni püüdmata.
Black Conchi vesi on varahommikuti mõnus. Sageli läks David Baptiste hommikul merele niipea kui võimalik, et püüda teistest kaluritest kenakese kuningmakrelli- või riffahvenasaagi poolest ette jõuda. Ta võttis suuna sakiliste kaljude poole nii umbes miili kaugusel Mõrvalahest, kaasas tavapärane tingel-tangel, millega meelt lahutada, kuni õnged saavad välja pandud: tobitäis parimat ganja’t ja kitarr, mida ta kuigi hästi ei mänginud – nõbu Nicer Country käest saadud päevinäinud riistapuu. Kaljude lähedale jõudnud, lasi ta ankru vette, sidus tüüri kinni ja tinistas omaette, kuni silmapiirile ilmus neoonvärvi helendav päikeseketas ning surus end üles, tõustes kõikvõimsana hästi aegamisi hõbesinisesse taevasse.
David tinistas parasjagu kitarri ja laulis omaette, kui olend pistis esimest korda koorikloomase adruraske pea välja siledast hallist merest, milles polnud veel tärganud krehvtised türkiisitoonid. Niisama heast peast ilmus ta lagedale ja jälgis meest mõnda aega, kuni too ringi vaadates naist märkas.
„Ah sa püha jumalaema maa peal,“ hüüatas mees. Naine sukeldus kähku tagasi vee alla. Mees pani kibekiiresti kitarri käest ja teritas silmi. Veel ei paistnud päris päevavalgust. Kalur hõõrus silmi, justkui tahaks ta nägemist parandada.
„Aa-iii,“ hõikas ta üle vee. „Duduu.”[1]
“Tule-tule. Vetevaim! Tule-tule. Tule nüüd.“
Mees pani käe südamele, mis tahtis rinnust välja karata. Ta värises ihast ja hirmust ja lummast, sest mõistis, mida oli näinud. Naist. Siinsamas vees. Punanahkset, mitte musta, mitte aafrika naist. Mitte kollast hiina ega ka mitte Amsterdami kuldsejuukselist naist. Isegi mitte sinist, mõne paganama kala moodi sinist. Hoopis punast. See naine oli punane nagu Ameerika indiaanlane. Või vähemasti oli punane tema ülakeha. Mees oli näinud tema õlgu, pead, rindu ja pikki köietaolisi juukseid, mis olid üleni vetikased ning meriroose ja -tigusid täis. See oli näkk mis näkk. Mees jõllitas tükk aega tema ilmumiskohta. Seejärel heitis ta terasema pilgu tobile; äkki oli täna hommikul sattunud ette eriti kange kraam? Mees raputas end ja silmitses ainiti merd, oodates, et olend jälle välja ilmuks.
„Tule tagasi,“ hõikas ta sügavasse merehalli. Näkk oli tõstnud pea kõrgele lainete kohale ja mees oli märganud tema näol isevärki ilmet, nagu oleks naine kalurit uudistanud.
Mees ootas.
Aga midagi ei juhtunud. Igatahes mitte tol päeval. David istus piroogi [2] maha ja poetas miskipärast emale mõeldes pisara. Lavinia Baptiste, vana hea ema, oli küla pagar ja suri napilt kahe aasta eest. Hiljem aju ragistades meenusid kalurile lapsepõlvest saati kuuldud arvukad lood poolinimlikest mereolenditest, ainult et need rääkisid meestest. Black Conchi legend pajatas vetemeestest, kes elasid sügaval veepõhjas ja käisid aeg-ajalt jõeneitsitega paaritumas – kõik puha vanad lood, koloniaalajast pärit. Vanematele kaluritele meeldis lihtsalt rannajoomel Ce-Ce salongis juttu puhuda, mõnikord poolde öhe välja, kui oli juba küllaga rummi joodud ja liiga palju marihuaanat suitsetatud. Black Conchi mereolendid polnud muud kui tühi rahvaloba.
Käes oli aprill, kui nahkkilpkonnad rändasid lõuna poole Black Conchi vetesse, põuaaeg, kus tabebuiapuud plahvatasid küngastel üleni kollastesse ja roosadesse õitesse nagu väävlipommid, aeg, kus litsakas kuning-leekpuu puhkeb õitsele. Sellest hetkest peale, kui too punanahkne naine veest tõusis ja jälle kadus, justkui tahtnuks ta meest õrritada, oli Davidil kange tahtmine võõrast jälle näha. Tema hinge hellitas kibemagus melanhoolia. Sellel polnud mingit pistmist suitsetatud kraamiga. Tol päeval süttis mehes miski, mille süttimist ta poleks varem teadnud soovidagi. Ta tundis teravat torget otse ribide vahel, päikesepõimikus.
„Tule tagasi nüüd,“ ütles ta hästi tasakesi ja härrasmehelikult, kui emapisarad olid kuivanud ja soolane näonahk kiskus. Midagi oli juhtunud. Naine oli tulnud veepinnale, valinud välja just tema, lihtsa kaluri.
„Tule nüüd, duduu,“ anus ta, seekord veelgi õrnemal häälel, justkui meelitades. Aga veepind oli taltunud jälle siledaks.
Järgmisel hommikul läks David tagasi täpipealt samasse kohta Mõrvalahe sakiliste kaljude juures, ootas mitu tundi ega näinud midagi. Järgmisel päeval sama lugu. Neli päeva järjest käis ta oma piroogiga kaljude juures. Ta lülitas mootori välja, lasi ankru vette ja ootas. Mees ei rääkinud nähtust kellelegi. Ta käis kaarega mööda Ce-Ce salongist, mis kuulus tema lahke südame ja suure suuga tädile. Ta vältis nõbusid, paarimehi St Constance’is. Ta läks banaanipuudest ümbritsetud väikesesse kodumajja künka otsas, majja, mille ta oli endale ise ehitanud ja kus ta elas koos krants Harveyga. Mees tundis ärevust. Ta heitis vara magama, et ärgata vara. Mees lihtsalt pidi näkki uuest nägema, veenduma, et silmad ei petnud teda. Tal oli tarvis jahutada süttinud südant, vaigistada surisevat närvisüsteemi. Ta polnud varem midagi taolist tundnud, eriti veel mitte naise vastu, kes ei olnud inimsoost.
Siis, viiendal päeval, kui ta kella kuue paiku kitarri tinistas ja laulda ümises, näitas näkineid end uuesti.
Seekord pritsis ta käega vett ja tegi linnusiutsatuse moodi häält. Kui naine pilgu tõstis, ei ehmunudki mees enam nii väga, kuigi sisikond tõmbus kokku ja iga keharakk tardus. David istus paigal ja uuris naist põhjalikult. Too hulpis paadi pakpoordi juures, marurahulikult nagu mõni harilik naine parve peal, ainult et parve ei paistnud kusagilt. Pikkade mustade juuste ja suurte säravate silmadega näkk piidles meest kaua ja kahtlustavalt. Ta kallutas pead ja alles nüüd sai David aru, et naine vaatab kitarri. Hästi aegamisi, justkui kartes teda taas käest kaotada, võttis mees pilli kätte ning hakkas vaikselt tinistama ja lauluviisi ümisema. Naine jäi paigale hulpima, jälgis meest ning tõmbas käte ja võimsa sabaga tasakesi läbi vee.
Näki oli mehe juurde toonud muusika, mitte mootorimüra, kuigi seegi polnud naisele võõras. Asi oli muusika lummas, laulus, mis elab iga maapealse olendi, ka näki sisemuses. Muusikat oli naine viimati kuulnud ammu, võib-olla tuhande aasta eest, ning vastupandamatuna meelitas see teda hästi pikkamööda ja hästi huvitunult veepinna poole.
Tol hommikul mängis David näkile poisipõlves õpitud mahedaid kirikulaule, mis kiitsid jumalat. Ta laulis naisele pühasid laule, laule, mis tõid mehele pisara silma, ja seal nad tol teistkordsel kohtumisel siis olid, silmitsesid üksteist napi mereriba kauguselt – noor, märjasilmne Black Conchi kalur oma vana kitarriga ja näkk, kes oli sinna jõudnud ühes hoovustega Kuuba vetest, kus teda oli omal ajal kutsutud nimega Aycayia.
[1] Kariibipärane hellitusnimi (ingl k dou dou). (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
[2] Kanuutaoline madal paat.
Monique Roffey “Black Conchi näkk”
Noor kalur David meelitab lauluga ligi ootamatu olendi. Aycayia on kaunis noor indiaanlanna, kelle armukadedad abielunaised ära needsid ja sajanditeks näkina merre ujuma mõistsid. Kui Ameerika turistid näki kinni püüavad, päästab David Aycayia. Mees võidab tema usalduse ja nii hakkab näkk tasahilju tagasi naiseks muunduma. Kuid sedamööda, kuidas nende armastus kasvab ja areneb, avastavad nad, et maailm nende ümber on muutumas ja needusest pole võimalik lõplikult pääseda … Loe lähemalt!
About the author
