Liz Nugent (1967) on üks menukamaid tänapäeva Iiri autoreid. Töötanud teatrites ja kirjutanud televisioonile, avaldas ta oma esimese põneviku „Oliver, kildhaaval“ 2014. aastal. See pälvis otsekohe nii lugejate kui ka kriitikute tormilise vastuvõtu ja kuulutati Iiri parimaks krimiromaaniks. Nüüdseks on Nugenti sulest ilmunud neli romaani, mis kõik on äratanud laialdast rahvusvahelist tähelepanu. 2021. aastal pälvis Liz Nugent oma loomingu eest maineka James Joyce’i auhinna. Teos on köitev ja sünge pilguheit elule täis häbi, kadedust, pettusi ja meisterlikke manipulatsioone.
Mu naine oli lõpuks minus halvima välja toonud. See oli täiesti ootamatu. Olin temasse alati kiindunud olnud, omal moel. Näiteks oskas ta suurepäraselt süüa teha, pärast kõiki neid gurmeekokanduskursuseid, kuhu ma ta suunasin. Samuti võis ta voodis väga sportlik olla ja see oli tore. Sellistele asjadele on nüüd kohutavalt kurb mõelda – arvestades tema praegust olukorda.
Me kohtusime 1982. aastal tema illustreeritud raamatu esitlusel. Pidades silmas võimalust, et see naine võiks illustreerida lasteraamatu, mille ma olin kirjutanud ja mida agent parasjagu kirjastustele pakkus, tahtis agent, et ma temaga kohtuksin. Mõte illustratsioonidest ei meeldinud mulle alguses. Arvasin, et need lihtsalt juhivad tähelepanu mu tekstilt kõrvale, aga mu agendil, möönan, oli õigus. Joonistused muutsid mu raamatud tunduvalt müügikõlbulikumateks. Meid tutvustati ja mulle meeldib mõelda, et otsekohe tekkis … mingi asi. Säde pole õige sõna, aga teatav äratundmine. Mõned inimesed nimetavad seda armastuseks esimesest pilgust. Mina ei ole nii naiivne.
Kumbki meist ei olnud verinoor. Usun, et olime mõlemad kahekümnendate lõpus. Aga ta oli leebel moel armastusväärne. Mulle meeldis tema tasasus ja ta nõudis minult väga vähe või üldse mitte midagi. Ta lihtsalt leppis selle tähelepanuga, mille ma tema jaoks leidsin, ja tõmbus ühegi kaebuseta tagaplaanile, kui ma tema kohalolekut ei soovinud.
Jõudsime väga kiiresti pulmadeni. Jokutamisega polnud midagi võita. Tema habras ema ja pooletoobine vend seisid altari juures meie selja taga. Minu poolel, mõistagi, polnud ühtegi pereliiget. Me ei hakanud ennast vaevama peenutseva vastuvõtuga hotellis. Meil oli lärmakas pidu kesklinna söögikohas, mis kuulus endisest kolleegist sõbrale, Michaelile. Barney oli kohal. Toona ta päris meeldis mulle. Ta oli pulmas väga emotsionaalne, emotsionaalsem kui keegi teine. Usun, et seda ei saanud talle ette heita.
Üürisime paar aastat Merrion Square’il ruumikat korterit. Ma nõudsin suurt elamist, sest ma vajan kirjutamiseks eraldatust. Saan kirjutada ainult lukustatud ukse taga.
Need olid head ajad. Meil õnnestus pisut teenida, ajal, kui see kellelgi teisel ei õnnestunud. Rahalisest küljest oli loogiline, et me teeme küllaltki edukaks muutuva sarja juures koostööd. Päeval taandusime kumbki enda nurka töötama. Mina, oma raamatuid kirjutama. Tema, pilte nutikalt mu sõnadega sobitama. Ja ta tegi seda hästi. Tema töö kiitis minu omale kohaselt takka.
Saavutasin kriitikuna ja aeg-ajalt nädalalõpulehtede kolumnistina üsna suure tuntuse ja mind kutsuti päris tihti külaliseks televisiooni jutusaadetesse. Tol ajal olid kõik enda saavutuste ja edu suhtes tunduvalt tagasihoidlikumad ja vaoshoitumad. Mitte nagu praegusel ajal – ma ei oska öeldagi, kui tihti mind viimasel kümnel aastal mõnesse tõsielusarja on kutsutud. Taevas halasta. Alice vältis seda kõike, ja see tõesti sobis mulle. Talle ei meeldinud tähelepanu keskpunkti sattuda ja ta alahindas enda panust mu raamatute edus, ta kinnitas, et minu töö on olulisem, et tema on lihtsalt joonistaja. Ta oli uje ega tahtnud isegi, et meie abielu teatavaks saaks, sest siis võib kellelegi pähe tulla „sundida teda televiisorisse minema“. See oli päris armas ja tähendas, et suure osa ajast sain ma oma elu jätkata pealtnäha vallalise mehena. See tasus teinekord ära. Tõtt-öelda ei oleks ta saanud kuidagi toetava jõuna veel parem olla.
Alice’i ema suri ootamatult 1986. aastal, meie neljanda abieluaasta lõpus. Jumal olgu tänatud. Ma ei suuda taluda vanu inimesi. Veel vähem suudan ma seda nüüd, kui minust hakkab saama üks niisugune.
Leiutasin vabandusi, et pääseda talle küllaminekust, ta linikutega kaetud mööbli vahele. Kui ta meile külla tuli, teesklesin, et olen nendega koos õhtustamiseks liiga hõivatud. Ei olnud sugugi meeldiv olla tunnistajaks sellele, kuidas ta proteesidega võitles, pooletoobine tema kõrval ilatsemas. Tema surm oli ühtaegu nii õnn kui ka õnnetus. Me saime maja endale. Aga me saime ka Alice’i imbetsillist venna. Maja on igavene mürakas Pembroke Avenuel. Venna nimi on Eugene.
Alice anus mind, et vend võiks meie juurde jääda. Kuni praeguseni oli see kõige häirivam asi meie abielus. Lapse saamine on niigi halb, aga antud juhul oli juttu kahekümne seitsme aastasest, sajakilosest tümikast. Lõpuks lasin ma ta, märkimisväärseid kulusid kattes, majutada hooldekodusse „vaimse puudega“ inimestele või „erivajadustega“ või kuidas seda praegusel ajal ka ei nimetata.
Kui me kihlusime, tegin üheselt selgeks, et lapsi plaanis ei ole. Noh, ma ütlesin, et ma ei taha lapsi ja tema nõustus. Ma oleksin pidanud selle kirjalikult vormistama. Ta pidi olema minusse kõrvuni armunud, et minuga abiellumise nimel ohverdada midagi tema jaoks olemuslikult nii tähtsat. Võib-olla arvas ta, et suudab mu meelt muutma panna, sest paljud mehed paistavad seda tegevat. Või ehk teadis ta, et kui ma ei abiellu temaga, siis abiellun järgmise ettejuhtuva taltsa naisega.
Muidugi, kui me olime viis aastat abielus olnud, hakkas Alice virisema ja tegi seda iga kuuga järjest kimedamal toonil. Meenutasin talle meie kokkulepet. Ta väitis, et siis oli ka tema nii mõelnud, aga nüüd tahab ta kohutavalt last. Mina vähemalt pean oma sõna.
Ma ei saanud loota sellele, et ta ise rasestumist väldib, seega haarasin ohjad. Panin alguse kombele juua enne magamaminekut kakaod, millesse segasin väikese pulbriks vajutatud tableti. Alice’i arvates oli see väga romantiline.
Liz Nugent “Oliver, kildhaaval”
Oliver Ryan on nägus, võluv ja edukas. Ta on juba pikka aega abielus oma truu kaasa Alice’iga, kellega koos nad on kirjutanud ja illustreerinud menukaid lasteraamatuid. Nende ühine elu on kadestusväärselt muretu. Kuni ühel päeval, pärast maitsvat õhtusööki, tungib Oliver abikaasale nii elajalikult kallale, et naine kaotab teadvuse ja jääb aastateks koomasse.
Pärast seda jahmatavat juhtumit, kui Alice vaagub elu ja surma vahel, püüavad paari sõbrad, naabrid ja tuttavad aru saada, mis küll võis Oliveri säärase õudse teoni viia.
About the author
