Katkend peatükist „Kompromissi tee“
Esimese maailmasõja järel pakuti maailma rahvastele mitmeid erinevaid tulevikuvisioone. Üheks ajendiks oli liikuda enesemääratluse poole, mida pooldasid vähemalt esiti ka bolševikud. “Korraldage oma elu nii, nagu soovite, ilma igasuguste takistusteta,” kuulutas Lenin. “Teil on õigus seda teha. Teadke, et teie õigusi, täpselt nagu kõigi Venemaa rahvaste õigusi, kaitseb revolutsioon ja selle organid”. See arusaamine laienes ka progressiivsetele seisukohtadele soolise võrdõiguslikkuse osas: Kõrgõzstani, Türkmenistani, Ukraina ja Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistlikes Vabariikides said naised hääleõiguse enne, kui see anti 1920. aastal Suurbritannia naistele. Taškenti riputati 1920. aastal üles usbekikeelsed plakatid, millel oli kujutatud looriga varjatud nelja kummituslikku naist, nende ees inimkuju, kes kutsus musliminaisi emantsipeeruma: “Naised! Osalege Nõukogude valimistel!”
See varane revolutsioonijärgne progressiivsus vastandus teravalt lääne võimude imperialistlikele hoiakutele ja nende otsusele säilitada kontroll varade ja ressursside üle, mida peeti riiklike huvide jaoks eluliselt tähtsateks. Kõige aktiivsem ja agressiivsem oli selles mõttes kahtlemata Suurbritannia, mis oli otsustanud säilitada eelkõige ja iga hinna eest kontrolli naftavarude üle. Suurbritannial oli tänu vägede kohalolule mõningane edumaa, mis võimaldas neil olukorda oma vajadustele vastavalt kujundada. Mesopotaamias oli lahenduseks uue riigi rajamine, mis sai nimeks Iraak. Tegu oli ühte patta aetud kolme endise Osmanite riigi provintsiga, mis olid nii ajaloo, religiooni kui ka geograafia poolest väga erinevad: Basra pilk oli suunatud lõunasse India ja Pärsia lahe poole, Bagdad oli seotud tihedalt Pärsiaga, Mosul aga Türgi ja Süüriaga. See segadik ei rahuldanud kedagi peale Londoni.
Vastse riigi struktuur logises isegi parimatel hetkel. Britid aitasid troonile oma varasema liitlase Faisali, Meka šariifi pärija, kes osutus valituks osalt tänu oma sõjaaegsele koostööle, osalt haletsusele, et ta oli löödud minema Süüriast, mille trooni oli talle algselt lubatud, ning osalt ka teiste sobivate kandidaatide puudumisele. Tõsiasja, et ta oli sunniit, samas kui kohalik elanikkond koosnes valdavalt šiiitidest, peeti vähetähtsaks asjaoluks, mida oli võimalik siluda uue välise sära ja hiilgusega, mis kaasnes vahtkonnavahetuse tseremooniatega, uue rahvuslipuga (mille kujundas Gertrude Bell) ja lepinguga, mis tunnustas Iraagi “riiklikku suveräänsust”, kuid kohustas kuningat ja tema valitsust alluma Suurbritannia juhistele “kõigis olulistes küsimustes”, sealhulgas välissuhete ja kaitse küsimustes. Lepingule järgnenud lisad andsid Suurbritanniale õiguse nimetada ametisse kohtunikke ja finantsnõustajaid, kelle tööks oli hallata riigi majandust. See delegeeritud imperialism oli rahalises mõttes odavam kui täielik okupatsioon, seda eriti ajal, mil Suurbritannia pidi ka ise tegelema sõja ajal kogunenud tohutu riigivõlaga. Lisaks oli see odavam poliitilises mõttes, kuna ainuüksi 1920. aastal oli Mesopotaamias toimunud mässudes ja kodanikurahutustes hukkunud üle 2000 Briti sõduri.
Jõupingutusi tehti ka Pärsias samalaadse ülemvõimu saavutamiseks. Aastal 1919 allkirjastati leping, millega määrati Briti nõunikud juhtima nii riigikassat kui ka relvajõude ning hoidma silma peal taristuprojektidel. Seda saatis nii Pärsias kui ka mujal sügav pahameel. Kuna Suurbritanniale kuulus enamusosalus Inglise-Pärsia Naftakompaniis, tundsid venelased ja prantslased juba niigi muret, et Suurbritannia võim Pärsia üle oli liiga suur. Altkäemaksud (või “komisjonitasud”), mida maksti lepingute allkirjastamiseks, vallandasid Pärsias valju protestikisa – eriti šahhi vastu. “Jumal mõistab hukka igaveses häbis / tema, kes reetis Sassaniidide maa,” kirjutas üks tolleaegne tuntud luuletaja, viidates Pärsia pikale ja kuulsusrikkale minevikule, “öelge agarale Artaxerxes Pikk-käele, / et vaenlane on vallutanud te kuningriigi Inglismaale”. Sellised kriitikud saadeti vanglasse.
Vastsündinud Nõukogude Liidu väliskomissar reageeris samuti raevukalt: Suurbritannia “üritab Pärsia rahvast täielikku orjusesse köita”. See oli häbiväärne, teatas ta oma avalduses, et riigi valitsejad olid “müünud teid Inglise röövlitele”. Pariisi reaktsioon oli sarnane. Kuna naftasõda tabas prantslasi ootamatult ja nad mõistsid, et olid Mosuli näiliselt mitte millegi eest käest andnud, asusid nad nüüd tegutsema, et suruda Teheranis kõrgetele ametikohtadele ka oma nõunikke, edendamaks ka enda riiklikke huve. Lord Curzon reageeris sellele kiiresti ja suutis vaevu oma pahameelt varjata, kui tema käest küsiti, kas ta kiidaks mõne sellise ametikoha määramise heaks. Ta teatas Paul Cambon’le, Prantsusmaa suursaadikule Londonis, et Pärsia “päästeti täielikust maksejõuetusest ainult tänu Suurbritannia abile”. Prantsusmaa ei peaks oma nina teiste asjusse toppima.
Prantsusmaal reageeriti sellele raevu ja kibeda pettumusega. Rahastama hakati britivastase propaganda levitamist Pärsia ajakirjanduses, kodustes artiklites mõisteti hukka Inglise-Pärsia kokkulepe ja Pärsia šahh. See poole sentimeetri pikkune kääbus, kirjutati ajalehes Le Figaro ilmunud artiklis, mida levitati laialdaselt ka Teheranis, “on oma riigi maha müünud ühe santiimi eest”. Prantslased olid olnud sõjas võitjate poolel, kuid nende liitlane oli nad üle kavaldanud.
Tegelikult olid britte hakanud ärritama šahhi rahanõuded, mis saabusid samasuguse regulaarsusega nagu enne sõda. Sama probleem oli ilmnenud ka prints Farman-Farma puhul, kelle ametiaeg peaministrina polnud osutunud nii edukaks, kui britid olid lootnud. Londonisse saadetud aruannetes räägiti tema “soovimatusest ausalt töötada” ja tema “saamahimust”, mis tegi “tema jätkamise ametikohal kiires korras võimatuks”. Vaja oli leida usaldusväärsem mees.
Õige mees saabuski õigel hetkel. Reza Pahlavi oli “tugeva kehaehitusega, heas vormis suure kondiga mees, keskmisest märgatavalt pikem”, nagu kirjeldas teda 1922. aastal heakskiitvalt Sir Percy Loraine, Suurbritannia esindaja Teheranis. Pahlavi asub kohe asja kallale, jätkati aruandes, “ja ei raiska aega delikaatselt sõnastatud kuid täiesti asjatute komplimentide vahetamisele, mis on Pärsia südamele nii kallid”. Ehkki ta oli ilmselgelt nii “võhiklik kui ka harimatu”, avaldas ta Loraine’ile muljet, kuna “temaga rääkides jäi mulle mulje pigem tegevuseta seisvast, mitte tühjast ajust.” See oli muusika välisministeeriumi kõrvadele. “Sir P. Loraine’i hinnang Reza Pahlavile on kindlasti julgustav,” märkis üks Londoni ametnik aruande kohta. “Kuigi ta [pole] vaba oma kaasmaalasi vaevavatest pahedest, siis näib ta süda olevat õiges kohas.” Ka tema rahvuslikku päritolusse suhtuti positiivselt: “tõsiasi, et ta on [ema poolt] kaukaaslane, tuleb talle kasuks”, tähendati ühes teises märkes. Tegu oli ühesõnaga täpselt sellise mehega, kellega britid võisid enda arvates käed lüüa.
Ta näis olevat “tugev ja kartmatu mees, kelle südames oli riigi heaolu”, kirjutas Suurbritannia relvajõudude ülem Sir Edmund Ironside, kes oli saadetud koos vägedega Pärsia põhjaossa, kuna kardeti, et Venemaa peab plaane Kaspia merd ümbritsevate piirkondade osas. Aastate jooksul on vaieldud tuliselt, kui palju toetasid britid Reza Pahlavit tegelikult ja millist rolli mängisid nad tema saamisel troonitaguseks jõuks – ja lõpuks, 1925. aastal, ka šahhiks. Sündmuste toimumist reaalajas jälgijate seas ei leidunud aga eriti palju neid, kes oleksid kahelnud, millist rolli mängis Suurbritannia valitseja troonile seadmises. John Caldwell, Ameerika Ühendriikide esindaja Teheranis, märkis, et Reza oli brittidega nii suur sõber, et oli “praktiliselt spioon”.
Polnud üllatav, et see osa maailmast oli sattunud ka ameeriklaste terava pilgu alla. Aruandes, mida levitas 1918. aastal Euroopas USA merevägede planeerimisosakond, räägiti USA vajadusest teha ettevalmistusi Suurbritanniaga kaubanduslikult konkureerimiseks. “Maailmas on kerkinud esile neli suurriiki, mis võistlevad Suurbritanniaga kaubandusliku ülemvõimu nimel,” teatati selles. Suurbritannia oli lükanud kõrvale Hispaania, Hollandi, Prantsusmaa ja Saksamaa. USA oli “viies kaubandusjõud, seni suurim kõigist … Ajalooline pretsedent hoiatab, et jälgiksime tähelepanelikult” Suurbritannia tegevust. Naftaväljade tähtsus tähendas, et maailma sellele osale tuli pöörata hoolikat tähelepanu.
See oli eriti aktuaalne, kuna USA oli hakanud üha enam muretsema ka enda naftavarude pärast. Täpselt nagu Suurbritannias, mille valitsejate jaoks oli ressursside kasinus põhjustanud suurt peavalu enne sõda, nii kogunesid pärast sõda ka Ameerika kohale murepilved naftavarude piiratuse osas. Muret tekitavateks teguriteks olid nii suurenenud tarbimisharjumused kui ka hinnangud olemasolevate naftavarude kohta, mis pidid USA geoloogiateenistuse direktori hinnangul ammenduma juba üheksa aasta ja kolme kuu pärast. President Wilson tõdes, et peamiseks probleemiks oli “vajalike varude puudumine kodus ja välismaal”.
Just seetõttu julgustas välisministeerium Ameerika üht suurimat naftatootjat, Standard Oili, uurima “võimalust sõlmida Pärsia valitsusega leping naftamaardlate arendamiseks Põhja-Pärsias” asuvatel aladel, mis ei kuulunud Inglise-Pärsia kontsessiooni alla. USA huvi võeti Teheranis vastu vaimustusega: Suurbritannia ja Venemaa olid Pärsia siseasjadesse piisavalt kaua sekkunud, kirjutati kohalikus ajakirjanduses, seades pidevalt ohtu riigi iseseisvust. Ameerika Ühendriigid kujutasid oma uue esilekerkiva impeeriumiga aga täiuslikku priiuserüütlit. “Kui ameeriklastel õnnestub oma tohutute rikkustega luua meie riigiga majandussuhted,” kuulutati ühes Pärsia ajaleheartiklis lootusrikkalt, “siis oleme kindlad, et meie ressursid ei jää viljatuks ja vaesus ei vaeva meid enam nii palju.” Säärased suured ootused levisid kogu riigis: pealinna saabus lugematul hulgal telegramme, milles pooldati USA võimalikke investeeringuid. Ameerika jahmunud saadikud Teheranis täheldasid, et nendele olid alla kirjutanud “kõige kõrgemad mullad, tähelepanuväärsed isikud, mõned valitsusametnikud ja kaupmehed”.
Britid reageerisid toimuvale terava pahameelega, teatades USA välisministeeriumile kategooriliselt, et ameeriklaste huvi Pärsia nafta vastu polnud lihtsalt mittesoovitav, vaid suisa ebaseaduslik. Ehkki kõnealune piirkond polnud loovutatud Inglise-Pärsia Naftakompaniile, teatasid britid, et selle osas kehtib varasem Pärsia ja Venemaa vahel sõlmitud leping, mida polnud korrektselt tühistatud. Seetõttu ei saanud pärslased müüa puurimisõigusi ameeriklastele – ega ka kellelegi teisele. See oli bluff, mis osutus lõppkokkuvõttes viljatuks, kuna pärslased otsustasid Suurbritannia protestidest hoolimata asjaga edasi liikuda, andes Standard Oilile viiekümneks aastaks kontsessiooni.
See polnud esimene kord, mil esiti hiilgavana näiv koostöö Ameerikaga osutus eksitavaks. Pärsias oli loodetud, et USA osalus ja investeeringud pakuvad piirkonnas Briti mõjuvõimule tõelist alternatiivi. Praktikas pidid aga kõik puurtöödega tegelevad ettevõtted jõudma Inglise-Pärsia Naftakompaniiga kokkuleppele, et pääseda ligi sellele kuuluvatele torujuhtmetele. Pärslaste lootus asendus kiiresti järjekordse pettumusega, kui läbirääkimised tõeliselt algasid. Ameeriklased olid “rohkem brittide moodi kui britid”, märkis Pärsia esindaja Washingtonis, pidamata seda kindlasti komplimendiks. Ühe Teherani ajalehe juhtkirjas teatati vihaselt, et USA ja Suurbritannia olid üks ja seesama: mõlemad olid “kullakaevajad ja nõrkade mahasurujad”, nende kinnisideeks oma huvide edendamine ja “püüe jagada omavahel hinnalist aaret” ja võtta rahvuslikud naftavarud ära “Pärsia lapsikute poliitikute käest”.
Kõik see meenutas paratamatult 400 aastat varem Ameerika avastamisega kaasnenud meeleolusid. Kuigi kohalikke elanikke ei hävitatud nõnda nagu hispaanlased Ameerika põliselanikke, siis oli kogu protsess põhimõtteliselt sama: lääneriikide röövellik maavarade omandamine tähendas, et rikkused liikusid ühelt mandrilt teisele, jättes kohalikud elanikud ilma suurema osa kasuta. Leida võis ka teisi sarnasusi, mis olid järgnenud Kolumbuse Atlandi tagusele avastusele. Täpselt nagu Hispaania ja Portugal, mis olid maailma 1494. aastal Tordesillase ja kolm aastakümmet hiljem Zaragoza kokkuleppega kaheks jaganud, nii jagasid lääneriigid nüüd omavahel ära Vahemere ja Kesk-Aasia vahel paikneva maailma ressursid.
Territooriumid, millele oli kaartidel tõmmatud ümber eri värvi ringid, olid aluseks Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel sõlmitud niinimetatud Punase joone kokkuleppele, millega jagati piirkonna naftavarud ära Inglise-Pärsia ja Türgi Naftakompaniide vahel (mille enamusosalus kuulus Inglise-Pärsia Naftakompaniile – st Suurbritannia valitsusele) ja lepiti ametlikult kokku, et üksteise territooriumitel ei hakata omavahel konkureerima. See oli eriti tähtis Prantsusmaa jaoks, kuna pikaajaliste kaubandussidemete ja aastakümneid varem alanud suurte kaubanduslike investeeringute tõttu taheti kindlustada tugevat positsiooni Levandis. Täpselt nagu Pürenee poolsaare riigid sadu aastaid varem, nii jagasid Prantsusmaa ja Suurbritannia omavahel ära õigused hinnalistele varadele, justkui oleks tegu õiglaselt kätte võidetud sõjasaagiga. See oli kui impeeriumite uue ajastu algus.
Peter Frankopan “Siiditeed”
“Siiditeed” vaatab värske pilguga ajaloolisi sündmusi, mis ühendavad kõiki maailma maid. See gigantlik maailma ajaloo ümberhindamine annab meile suurepärase pildi jõududest, mis on vorminud globaalset majandust ja poliitikat ning on nüüd Idas jälle võimsust saavutamas. Loe edasi…
