1957. aasta Kagu-Londoni äärelinnas. Jean Swinney läheneb neljakümnele, on kohaliku ajakirja juures uudislugude toimetaja, armastuses pettunud ning elab üsna piiratud elu koos oma sõjaka emaga. Elu, millest pääsemine näib võimatu… Loe alljärgnevat katkendit Clare Chambersi raamatust “Väikesed naudingud”.
I
Juuni 1957
Artikkel, millest kõik alguse sai, polnud isegi mitte esileheküljel, see oli kõigest viienda lehekülje täitematerjal Patricia Brixie tantsukooli reklaami ja Crofton Northi liberaalide aastakoosoleku ülevaate vahel. See tutvustas hiljutist uurimust partenogeneesi võimalikkusest merisiilikutel, konnadel ja küülikutel ning jõudis järeldusele, et pole mingit põhjust, miks ei peaks see inimestelgi võimalik olema. See tuim lõik oleks suuremal osal North Kent Echo lugejatest võinud vabalt kahe silma vahele jääda, kui poleks olnud melodramaatilist pealkirja „Paljunemiseks pole enam mehi tarviski!”
See põhjustas ebaharilikult suure hulga peamiselt nördinud kirju ja mitte ainult meestelt. Üks haavunud kirjutaja, proua Beryl Diplock St. Paul’s Crayst, taunis artikli mõtet kui ohtlikku ja ebakristlikku. Rohkem kui üks naissoost lugeja osutas, et selline väide annab ebausaldusväärsetele meestele ettekäände oma kohustustest kõrvale vingerdada.
Kirjade hulgas oli siiski üks, mis kõigi teiste hulgast esile kerkis. See oli proua Gretchen Tilburylt, Burdett Road 7, Sidcup, ja seal seisis:
Lugupeetud toimetaja!
Lugesin möödunud nädala lehest huviga teie artiklit
„Paljunemiseks pole enam mehi tarviski!” Ma olen alati uskunud, et minu tütar (praegu kümneaastane) on sündinud ühegi mehe osaluseta. Kui soovite rohkem infot, võite kirjutada mulle eespool nimetatud aadressil.
Järgmine toimetuse koosolek – tavaliselt oli see igav ettevõtmine, kus kavandati ja jagati ülesandeid tulevaks nädalaks ning lahati eelmise numbri vigu ja möödalaskmisi – oli elavam, kui see juba mõnda aega oli olnud.
Jean Swinney, uudislugude toimetaja, kolumnist, üldse tüdruk nagu orkester ja toimetuse ainuke naine, heitis pilgu kirjale ja saatis selle ringi käima. Kummaliste keerdudega kaldus käekiri meenutas talle tema kooliaegset prantsuse keele õpetajat. Ka see õpetaja oli kirjutanud number seitset keskelt läbi tõmmatud kriipsuga, mis oli kolmeteistkümneaastase Jeani meelest peenuse tipp, ja ta otsustas õpetajat jäljendada. Ema oli sellele lõpu teinud – ta poleks ka siis end rohkem solvatuna tundnud, kui Jean oleks verega kirjutama hakanud. Proua Swinney jaoks olid kõik välismaalased sakslased ja seega ebamoraalsed.
Emast mõeldes tuli Jeanile meelde, et ta peab koduteel ema kingad parandusest ära tooma. Talle oli täiesti arusaamatu, miks pidi kellelgi, kes nii harva majast väljas käis, olema nii mitu paari õuekingi. Samuti oli vaja osta sigarette, Rumsey juurest piparmündiõli ning neere ja pekki, kui ta viitsib õhtusöögiks pirukat teha. Kui mitte, siis söövad nad lihtsalt mune vanadest varudest.
„Kas keegi tahaks minna intervjueerima seda meie Sidcupi neitsit?” küsis uudistetoimetaja Larry. Kostis toolide eemale lükkamise kraapimist, mis märkis üldist eitust.
„Pole just minu teema,” sõnas spordi ja meelelahutuslugude toimetaja Bill.
Jean sirutas aeglaselt käe kirja järele. Ta teadis, et see tuleb varem või hiljem niikuinii tema kätte.
„Hea mõte,” leidis Larry ja puhus suitsu üle laua. „Lõppude lõpuks ongi see ju naiste asi.”
„Kas me peame tõesti neid veidrikke julgustama?” päris Bill.
„Võib-olla ta ei olegi veidrik,” arvas peatoimetaja Roy Drake leebelt.
Jean naeratas meenutades, kui heidutav oli peatoimetaja tema meelest tundunud, kui ta noore naisena ajalehes tööle hakkas, ja kuidas kutse ülemuse kabinetti oli ta värisema pannud. Varsti oli Jean saanud aru, et Roy Drake pole selline mees, kellele meeldiks alluvaid terroriseerida. Tal oli neli tütart ja ta kohtles kõiki naisi sõbralikult. Pealegi oli raske tunda hirmu kellegi ees, kelle ülikonnad olid nii kortsus.
„Kuidas ta saab mitte olla?” tahtis Bill teada. „Sa ei taha ometi öelda, et usud neitsist sündimisse?”
„Ei, aga mind huvitab, miks see proua Tilbury usub.”
„Ta kirjutas hea kirja,” märkis Larry. „Lakoonilise.”
„See on lakooniline, sest naine on välismaalane,” leidis Jean. Kõik vaatasid talle otsa.
„Mitte ühelegi inglannale pole õpetatud sellist käekirja. Ja nimi
Gretchen?”
„No igatahes on see intervjuu, mis nõuab taktitunnet,” ütles Roy.
„Nii et ilmselt pead selle tegema sina, Jean.” Ümber laua istujad noogutasid. Keegi ei kavatsenud Jeaniga selle loo nimel võidelda.
„Igatahes kõigepealt tuleb minna ja see naine üle vaadata. Ma olen kindel, et sa saad üsna ruttu aru, kui ta on šarlatan.”
„Laske mul viis minutit temaga kahekesi olla ja ma ütlen teile, kas ta on neitsi,” lubas Larry üldise naeru saatel. Ta nõjatus toolileenile, käed kuklal ja küünarnukid laiali, nii et alussärgi piirjooned olid särgi all selgesti näha.
„Ta ei väida ju, et on ikka veel neitsi,” märkis Bill. „Sellest ajast peale võib olla üht-teist juhtunud.”
„Ma olen kindel, et Jean saab ilma sinu kogemusteta hakkama,” ütles Roy, kellele sellised jutud ei meeldinud.
Jeanil oli tunne, et kui poleks olnud Royd, oleks jutuajamine kiiresti ropuks läinud. Kummaline, kuidas mehed taltsutasid oma suuvärki, et sobida Roy ülikombekusega, aga Jeani suhtuti kui oma poissi. Enamasti võttis ta seda kui komplimenti. Süngematel hetkedel, kui Jean märkas, kuidas nad nooremate ja nägusamate naiste, näiteks sekretäride juuresolekul kohmakalt flirtida ja galantsed olla püüdsid, polnud ta enam nii kindel.
Ülejäänud õhtupooliku jagas Jean majapidamisnippide veeru ja abieluteadete vahel – viimases anti teada möödunud nädala abieludest.
……………………………………………………………………..
Pärast vastuvõttu St. Paul’s Cray kultuurikeskuses
suundusid härra ja proua Plornish mesinädalatele
St. Leonard’sisse, noorikul oli seljas türkiissinine
mantel mustade aksessuaaridega …
……………………………………………………………………..
Majapidamisnipid oli tühiasi, sest neid saatsid ustavad lugejad. Alles tööle tulnuna katsetas Jean mõned neist enne avaldamist läbi. Nüüd meeldis talle eriti valida just kõige veidramaid.
Töö tehtud, kirjutas ta lühikese kirja Gretchen Tilburyle ja küsis, kas tohib tema ja tema tütrega kokku saada. Kuna naine polnud telefoninumbrit andnud, tuli kokkulepped sõlmida kirja teel. Kell viis kattis Jean oma kirjutusmasina kinni, lahkus toimetusest ja jättis välja minnes kirja postiruumi teele saatmiseks.
Jeani jalgratas, tugev raske raamiga riistapuu, mis oli nagu suurem osa tema omandist kuulunud Swinney perekonna varasematele põlvedele, toetus vastu piiret. Selle ees seisis niimoodi, et võimatu oli seda märkamata jätta, trükiruumikuti käte vahel üks masina-kirjutaja. Jean tundis tüdruku ära, aga tema nime ta ei teadnud, reporteritel polnud lehe teiste osakondadega eriti läbikäimist.
Jean pidi ennast üsna tobedalt tundes paarikesest mööda astuma, et jalgratast kätte saada, kuni nad teda märkasid, teineteisest eemale tõmbusid ja naerda kõkutades vabandasid. Nende teineteisesse süüvimine oli peaaegu julm ja Jean ütles endale, et see pole midagi isiklikku, lihtsalt armutõve üldine sümptom. Selle haiguse all kannatajaid ei tohi süüdistada, neile võib vaid kaasa tunda.
Jean võttis taskust siidräti, pani pähe ja sidus lõua alt kõvasti kinni, et tuul juukseid rattasõidu ajal näkku ei puhuks. Siis surus ta käekoti rattakorvi, talutas ratta kõnnitee serva ja hüppas sadulasse, siludes ühe osava liigutusega seelikut istumise all.
Echo kontorist Petts Woodis oli ainult kümme minutit sõitu Jeani koju Hayesis ja sel kellaajal oli liiklus üsna hõre. Päike oli alles kõrgel taevas, päevavalgust oli ees veel mitu tundi. Kui ta on ema üle vaadanud, võib veel olla aega aiatööd teha: naaberaiast sisse tungiv naat ähvardas ubade ridu lämmatada, see nõudis pidevat valvelolekut.
Mõte suveõhtul köögiviljaaias nokitsemisest oli lõpmata rahustav. Majaesine ja -tagune muru pidid ootama nädalavahetuseni, sest see oli suur töö, mille tegi raskemaks kohustus pügada samal ajal ka eaka naabri muru. See oli üks neid heldeid pakkumisi, mis oli algul olnud teene, aga muutunud nüüd kohustuseks, mida täideti aina kahaneva innuga ja mis võeti vastu aina väheneva tänutundega.
Jean peatus kaares künkast alla laskuval kaubatänaval, et teha oma ostud. Lihalõik ja neerud võtavad liiga kaua aega, aga mõte õhtul jälle mune süüa ei ahvatlenud sugugi, seega ostis ta lihuniku juurest lambaliha ja maksa. Nad võivad sinna juurde süüa aiast võetud värskeid kartuleid ja põldube. Ta ei hakanud ülejäänud ostudega venitama – ärid suletakse täpselt pool kuus ja kodus võetaks teda vastu pettumusega, kui ta tuleks ilma kingade ja ravimiteta, ning ta ise oleks äärmiselt häiritud, kui tal sigaretid otsa saaksid.
Clare Chambers “Väikesed naudingud”
Kui toimetusse saabub kiri noorelt šveitslannalt Gretchen Tilburylt, kes väidab, et tema tütar on neitsist sündinud, jääb Jeani hooleks välja uurida, kas naine on tõeline ime või petis. Mida rohkem Jean asja uurib, seda rohkem hakkab tema enda elu põimuma Tilburyde omaga. Gretchenist on saanud tema sõber ja naise toredast tütrest Margaretist otsekui tema kasulaps.
About the author
