Sel kevadel ilmus Rahva Raamatu kirjastusel tundlik ja mõtlemapanev pildiraamat, mis kirjeldab elu lastehaigla onkoloogiaosakonnas. Tekst on aus, kuid kaunis ja lootustandev. Lisa Aisato illustratsioonid täiustavad lugemiselamust veelgi ja tõstavad esile olulisi detaile pisikeste patsientide läbielamisest, kes võitlevad vähiga.
Eesti lugejad ja toetusorganisatsioonid on selleteemalist raamatut pikalt oodanud ja tervitasid ilmumist kahel käel. Avamaks veidi tausta, oli autor lahkesti nõus intervjuuga. Vestluse viis läbi kirjastaja Dea Oidekivi.
Dea Oidekivi: Kõigepealt – palju õnne meile! Eesti keelne raamat kogub järjest lugejaid ja on saanud sooja tagasisidet. Paljud raamatusõbrad on meilt selle tõsise ja tundliku teema kohta lisaks uurinud. Oled ausalt rääkinud, et lugu põhineb Su tütre, Madickeni haiguskogemusel. Kui palju sellest, mis raamatusse jõudis, oli tema lugu, mis osa ilukirjandus ja vaatlus teiste patsientide läbielamistest?
Mariangela Di Fiore: Uute lugejate tagasisidet on hea kuulda, see on suurepärane! Jah, tõepoolest, raamat on pühendatud Madickenile, minu tütrele. Ta sai vähidiagnoosi vaid kuu aega enne oma kolmandat sünnipäeva ning tegi läbi kaks ja pool aastat kestnud ravikuuri. Ma ei oleks tõenäoliselt kunagi suutnud sellest raamatut kirjutada, ilma kõike seda isiklikult kogemata ja kõrvalt nägemata. Kuigi kõik kirjeldatud sündmused põhinevad meie elul, ei ole raamat tegelikult otseselt minu lapsest. See on läbilõige kõigist pisikestest patsientidest, kellega oma teekonnal vähihaiglas kokku puutusime.
DO: Oled norras tuntud autor, kuid varem kirjutanud täiskasvanutele. Kas teadsid juba kohe, kui diagnoosi saite, et soovid seda osa oma elust dokumenteerida ja raamatuna välja tuua? Ja millal otsustasid selle vormistada lasteraamatuna: kirjutatud läbi pisikese tüdruku kogemuse?
MD: Ausalt öeldes ei tahtnud ma üldse seda raamatut kirjutada. Pärast neid pikki ja kurnavaid aastaid soovisin selle vaid selja taha jätta. Mind veenis ümber Lisa [Aisato, raamatu illustraator], kellega oleme pikaaegsed sõbrad, tundsin teda ammu enne emaks saamist. Tema arvas, et väga oluline neist kogemustest kirjutada ja seejärel mõistsin seda ka ise. “Ratsutada ükssarvikutel” on raamat, mida oleksin soovinud lugeda päeval, mil mu tütar vähidiagnoosi sai, see oleks mulle emana väga palju tuge pakkunud.
DO: Raamatus esineb mitmeid rõõmsaid tegelasi, mõned neist on pärit ka fantaasiamaailmast: klounid, ükssarvikud, Spiderman – just nagu lastele ja loovatele täiskasvanutele meeldib! Ükssarvikuid on lausa pealkirjas mainitud. Ava palun natuke seda tausta meie jaoks ka.
MD: Lastel on vapustav võime reaalsest elust distantseerumiseks kujutlusmaailma sukelduda. Märkasin seda haiglas viibides palju ja soovisin, et see raamatut lugedes ka arusaadav oleks. Klounidel on norra lastehaiglates oluline roll: nende nimetus ongi Sykehusklovnene, haiglaklounid. Nad käivad paar korda nädalas pisikestel patsientidel külas ning julgustada ja naljatlevad seal. Laste jaoks, kes ravikuuride ajal väga palju isolatsioonis viibima peavad, on need momendid väga oodatud ja rõõmu pakkuvad.
DO: Raamat on hästi ilus tervik, sisaldades mitmeid tundlikke teemasid. Paljud vanemad on meile tagasisidena öelnud, et raamat annab võimaluse ka lapse ettevalmistamiseks tavapäraseks arstlikuks kontrolliks. Eriti olukord, kui on vaja vereanalüüs võtta. Kuidas leppisite kunstnikuga kokku, mida raamatus kujutatakse?
MD: Lisa alustas loo visandamisest, mille hulgast valisime koos olulisemad kajastused. Ka terviku pani tema kokku, rõhutades piltidega ilusti loo kulgemist. Teksti kirjutasin mina, aga kogu visuaalse poole lõi Lisa. Olen lõpptulemuse üle väga õnnelik!
DO: Veidi ka loo sisulise poole pealt. Paljud pisikesed lugejad on väljendanud rõõmu, et peategelane Vilja sai terveks ja läks kooli. Mis sai edasi tema sõbrast Sindrest?
MD: Jah, raamatu lõpus saab Vilja arstilt hea uudise: ravi on olnud edukas ja ta tohib kooli minna. Sindre sõitis Ameerikasse, et seal oma ravi jätkata. Ka päriselus on haiglates lapsi, kelle prognoosid ja tulemused varieeruvad. Loodame alati, et kõigil läheb sama hästi kui meil.
DO: Eesti lugeja jaoks on Lisa Aisato pildikeel juba hästi tuttav. Oleme eelnevalt avaldanud Maja Lunde kirjutatud „Lumeõe“ ja „Päikesevalvaja“. Mainisid juba, et olite varem tuttavad, aga kas kaalusid illustraatorina ka kedagi teist?
MD: Tutvusime Lisa Aisatoga varajastes kahekümnendates. Oleme ühevanused ja kohtumise hetkel olime kirjandusmaailmas täielikud uustulnukad. Saime headeks sõpradeks! Elasime teineteise edusammudele kaasa, abiellusime ja saime lapsed enam-vähem samal ajal. Minu elu tegi kannapöörde, kui Madickeni haigus ilmsiks sai, Lisa toetas meid distantsilt. Kui ta mind kirjutama julgustas, avaldas ta ka soovi ise pildid joonistada. Ma ei kaalunud hetkeski kedagi teist, Lisa on mu sõber ja raamat oli tema idee – ma ei oleks iialgi selle teosega temata valmis saanud.
Kirjastus tänab autorit raamatu ja intervjuu eest. Soovime kõigile mainitutele tervist ja kõike paremat. Tunneme, et sedasorti kirjandus on vajalik ja julgustav ning võib eriliselt toeks olla peredele, kes hetkel sarnaste väljakutsetega silmitsi seisma peavad.
Autori soovil annetatakse osa raamatu müügitulust Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile.
Mariangela Di Fiore “Ratsutada ükssarvikutel“
Mariangela Di Fiore on kirjutanud 12 raamatut lastele, noortele ja täiskasvanutele. Olles rahvuselt nii itaallane kui ka norralane, on ta maailmas enim tuntud autobiograafilise teose „Camorraland“ (2010) järgi, mis kirjeldab tema kohtumist Napoli maffirühmituse Camorraga. Autor omab UCLA kraadi kirjanduses ja stsenaristikas ja elab Nesoddenis, Norras. Loe lähemalt…
About the author
