Võib läbi saada ka tantsimata. On teada juhtumeid, kus noored inimesed on elanud mitu-mitu kuud ühtki balli külastamata ja sellest pole tõusnud märgatavat kahju nende ihule ega hingele, aga kui algus on juba tehtud, kui kasvõi vilksamisi on kogetud kiire liikumise mõnu, siis peab küll olema õige laisk või kohmakas, et mitte seda uuesti ja uuesti proovida.
Härra Frank Churchillil oli kord õnnestunud Highburys tantsimist nautida ja ta igatses neid naudinguhetki korrata, ning kui siis Westonitel õnnestus härra Woodhouse koos tütrega terveks õhtuks Randallsi meelitada, istusid noored terve õhtu ninapidi koos ja pidasid balli korraldamise plaane. Idee pärines Frankilt ja tema oli ka selle innukaim arendaja, samal ajal kui ta vestluskaaslane nägi selgemini tekkida võivaid raskusi ning muretses rohkem välise külje ning sündsuse pärast. Ent temalgi polnud midagi selle vastu, et veel kord demonstreerida kõigile, kui võrratu paar on tantsupõrandal härra Frank Churchill ja preili Emma Woodhouse – vähemalt seal võis ta allajäämise pärast punastamata võistelda Jane Fairfaxiga –, pealegi meeldis talle tantsida, tantsida ilma igasuguse tagamõtteta, auahnust tantsusse segamata. Emma oli ideest koguni nii innustunud, et aitas Frankil võõrastetoa sammudega üle mõõta: nad tahtsid veenduda, kas see on ikka küllalt avar väikeseks tantsuõhtuks. Igaks juhuks mõõtsid nad ära ka söögitoa, kuigi härra Weston kinnitas, et mõlemad ruumid on täpselt ühesuurused.
Frank Churchilli ettepanek, et härra Cole’i juures alguse saanud tantsuharrastus võiks jätkuda siin – sama seltskonnaga ja sama saatjaga –, leidis palavat poolehoidu. Härra Weston kiitis selle täielikult heaks ja proua Weston väljendas nõusolekut mängida kaua iganes soovitakse ning seejärel asuti raske ülesande juurde kindlaks määrata, keda kutsuda tuleks ja kui palju ruumi peaks olema iga tantsupaari jaoks.
„Teie, preili Smith ja preili Fairfax – kolm, pluss kaks preili Coxi teeb kokku viis,” korrati ikka ja jälle. „Teiselt poolt: kaks Gilbertit, noor Cox, isa ja mina ise ning arvatavasti ka härra Knightley. Ja rohkem polegi vaja: teie ja preili Smith, preili Fairfax ja kaks preili Coxi – viie paari jaoks on ruumi just parasjagu.”
Kuid samas hakkas kostma kahtlusi:
„Kas ikka jätkub viie paari jaoks ruumi?” arvati ühelt poolt. „Ei tahaks nagu uskuda …”
Ja teiselt:
„Kas ainult viie paari pärast tasub hakata vaeva nägema? Viis paari … see pole mitte midagi, kui mõtlema hakata … Hakata ainult viiele kutseid saatma on natuke veider. Viis võivad tantsida ka lihtsalt hetkemeeleolu ajel …”
Keegi mainis, et kindlasti sooviks ka preili Gilbert vendadega kaasa tulla ja tema kutsumata jätmine ei kõlbavat kuhugi. Keegi teine torkas, et kui Cole’ide peoõhtul oleks märgatud ka preili Gilbertit tantsima paluda, poleks ta kindlasti ära öelnud. Keegi asus kaitsma ka kolmandat ja noorimat härra Coxi, ja kui siis proua Weston mainis veel nende noori sugulasi ja üht vana sõbrannat, keda ei saanud samuti kutsumata jätta, siis oli selge, et paaride arv kasvab vähemalt kümneni, mis nii väikeste ruumide jaoks oli ilmselgelt liig või parimal juhul küsitav.
Mõlema toa uksed olid vastakuti. Kas ei võiks kasutada mõlemaid ja veel koridori nende vahel? Plaanil polnud viga, kuid kõik tajusid, et see oli kuidagi punnitatud, ja välja võis mõelda ka midagi paremat. Emma ütles, et see oleks tantsijaile ebamugav, proua Weston küsis, et kuidas jääb siis õhtusöögiga, ja härra Woodhouse leidis lahenduses kohutavaid ohte tervisele. Ta sattus niisugusesse ärevusse, et mõte tuli kõrvale jätta.
„Ei-ei,” hädaldas ta, „Emma ei kannataks seda välja, Emmal on nõrk tervis. Ta võib külmetada. Ja vaene väike Harriet samuti. Teist endast rääkimata. See on meeletu mõte, proua Weston, milleks te küll neid kuulate? Peaksite säärased jutud ära keelama!” Ja vaiksemalt: „Too noorhärra on õige mõtlematu. Tema isale ei maksa seda mainida, kuid ma ei saa teda hästi usaldada: kogu aeg jätab ta uksed pärani ega arvesta kellegagi. Ta ei mõtle üldse, kui kahjulik võib olla tuuletõmbus. Ma ei taha teid tema vastu meelestada, kuid ma tõesti ei usalda teda!”
Säärast süüdistust kuuldes jäi proua Weston kurvaks. Ta mõistis, et härra Woodhouse mõtles seda tõsiselt, ja tegi kõik, et sellist arvamust väärata. Kõik uksed olid nüüd kindlalt kinni, koridoris tantsimise idee maha maetud ja algne plaan kasutada tantsimiseks ainult võõrastetuba taas päevakorras – Frank Churchill sattus koguni niisugusesse hasarti, et ruum, mis veerand tundi tagasi oli talle viie paarigi jaoks kitsavõitu paistnud, mahutas tema silmis nüüd vabalt kümme.
Jane Austen “Emma”
Jane Austen on öelnud, et Emma on kangelanna, kes “ei meeldi kellelegi peale minu enese”. Ometi on tegelasest kujunenud üks armastatuim. Rikka maaomaniku härra Woodhouse’i noorim tütar Emma on arukas, nägus ning … üsnagi ärahellitatud. Isepäine Emma on loonud oma peas omalaadse nukuteatri, mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. Kaine pilguga vaatlejana lahkab Jane Austen “Emmas” oma ajastu argielu, seda peenelt ironiseerides. Loe edasi…
