Nüüd on Jill abiturient ja ta plaanib viimast kooliaastat tõeliselt nautida. Lõppude lõpuks on ta jõudnud lisaks abituuriumile ka kooli eksklusiivse salaseltsi ehk Tegijate tippu. Kaheteistkümnenda klassi Tegijaid ootavad ees parimad peod, kõrgeimad hinded, vastuvõtt tippülikoolidesse ja kogu kooli imetlus. See aasta saab olema parim.
Aga kui Jillile saabuvad sõnumid, mis väidavad, et Graham polegi kuriteos süüdi, hakkab tema täiusliku lõpuklassi unistus murenema. Kui Shailat ei tapnud Graham, siis kes seda tegi? Jill vannub, et selgitab tõe välja, kuid vanade saladuste väljakaevamine ähvardab hävitada kõik, alates sõprussuhetest kuni kogu tema tulevikuni välja.
Mingit kohtuistungit ei pidanudki kunagi toimuma. Teadsin seda kohe, kui nägin Graham Callowayd käeraudades, nägu punane ja paistes kui õhupall. Võib-olla oli asi šokis, aga ta ei näinud siis Grahami moodi välja. Ta nägi välja nagu keegi, kes on maskeerunud Grahamiks, kandes kalleid korvpallitosse ja Gold Coast Prepi lacrosse’i-pusa. Aga kui politsei talutas teda meie ees ning ta oli meile nii lähedal, et ma võisin näha õrna sünnimärkide kobarat ta kõrva taga, seda kobarat, mida olin vahtinud kõigis seitsmenda klassi ajalootundides, siis teadsin, et see on tema, et tema oli tapnud Shaila.
Graham ja Rachel olid mõlemad olnud Gold Coastis juba eelkoolist alates. Nad olid eluaegsed. Nende nime ja nende vanemaid teadsid kõik õpetajad, isegi need, kes neile kunagi tunde polnud andnud. Graham meeldis põhikoolis kõigile mitte sellepärast, et ta oli lahke või naljakas, vaid sellepärast, et ta lihtsalt oli. Ta perekonnanimi tagas talle sissepääsu igale poole. Kui ta kutsus teisi poisse oma sisebasseini või bagiga liivaluidetele sõitma, ei öelnud keegi ära. Tal olid suured lihavad käed, mis tundusid natuke kurjakuulutavad, nagu suudaks ta su ühe sõrmega ümber tõugata, kui su jutt talle ei meeldi. Klassis lasi ta kuuldavale peeruhääli ja süüdistas nendes ükskõik millist tüdrukut, kes tema kõrvale istuma oli pandud. Kord kelkis ta isegi sellega, et nülgis rannalt leitud surnud kajaka.
Aga kogu see jama paistis lõppevat keskkoolieelsel suvel. Siis hakkasid Graham ja Shaila käima. Olin teeninud välja tasuta pääsme teaduslaagrisse Cape Codis, aga tundsin end kohutavalt süüdi, sest tegelikult tahtsin vaid olla kodus Shailaga. Ta saatis mulle järjekindlalt käsitsi kirjutatud kirju. „See on palju intensiivsem kui e-mail,“ ütles ta oma esimeses kirjas. „Pealegi, mõtle, kui ma saan kuulsaks? Siis tahetakse teada saada Shaila Arnoldi noorusaastatest.“ Ma neelasin neid kirju, nagu oleksid need ema valmistatud kolme šokolaadi kook.
Shaila kirjad tekitasid minus tunde, nagu oleksin ära just sel hetkel, mil kõik näis muutuvat. Shaila ja Kara Sullivan, tema peen perekonnasõber, kes veetis kooliaasta Upper East Side’is, osalesid Hamptonsis mudel-ÜRO kursusel. Kui Callowayd sellest teada said, saatsid nad ka Grahami sinna.
Alguses olid Shaila kirjad täis lugusid Karast, sellest, et ta oli lummatud niisugustest kunstnikest nagu Yayoi Kusama, Dan Flavin ja Barbara Kruger, ning et Kara näitas talle, kuidas süüa aurutatud merekarpe, ilma et kogu nägu oleks võiga koos. Ta tundus uskumatult lahe. Kasuks ei tulnud ka see, et Kara isa kasvas üles koos Shaila ja Grahami isaga. Nad olid sünnist saati suvesid koos veetnud. Nad olid ühesugused. Mina olin see väljaspool olija.
Alles juulis hakkas Shaila kirjutama Grahamist, vürtsitades oma kirju väikeste lugudega sellest, kuidas nad käisid Shaila vanemate kail homaarirulle söömas, nihverdasid limonaadipurkidesse viskit ja lipsasid kohalikesse baaridesse, mis olid mõeldud suvisest linnast põgenevatele pintsaklipslastele.
Ühes kirjas rääkis Shaila, et Kara hakkas amelema mingi Javiga Manhattanilt, nii et Shailal ei jäänud põhimõtteliselt muud üle. Tema ja Graham käisid nüüd. Nii oli.
Selleks ajaks, kui ma augustis tagasi koju jõudsin, olid nad muutunud lahutamatuteks. Isegi Nikki oli šokeeritud. Justkui oleks Graham muutunud kellekski teiseks. Ta oli vahetanud nahka nagu uss. Järsku oli ta armas, esitades mulle küsimusi bioluminestsentsi kohta Cape Codis ning kutsudes mind tema ja Shailaga minigolfi mängima. Ta oli ka viisakam, kutsus mind Jilliks, selmet kasutada hüüdnime Newmania, mille ta oli minu jaoks välja mõelnud põhikoolis pärast seda, kui oli näinud mind bioloogia kontrolltöös põrumise järel nutmas. Ma vihkasin seda nii väga. Aga ta head loomust jagus vaid aastaks.
Sel hommikul, mil Grahami ära viidi, olime ikka veel Tina Fowleri maja juures rannas. Grahami õde Rachel järgnes talle. Rachel oli kohkunud tornaado, teadlik oma kaassüüst. Mäletan, kuidas ta välja sirutatud käed püüdsid Grahamit haarata ja pisarad voolasid mööda ta põski alla. Ta hääl näis kord siristamise, kord ulgumisena. Mind läbis värin, kui ta kisendas. Politsei surus Grahami pea alla, et ta istuks auto tagaistmele, ja läinud ta oligi. See oli viimane kord, mil teda nägin.
Kui auto oli ära sõitnud, pöördus Rachel meie poole ja osutas meile väriseva sõrmega. „Te kõik usute seda?“ karjus ta. Ta silmad olid punased ja juuksed krässus segapundar. See oli ainus kord, mil ta nägi välja vähem kui täiuslik.
Keegi ei lausunud sõnagi.
Rachel anus Adamit, et see tuleks temaga jaoskonda kaasa. Aga Adam raputas pead. Tema oli see, kes kutsus politsei, kui Shaila kadus. Nad leidsid Grahami pool miili kaugemal liivalt, peaaegu Ocean Cliffi vaateplatvormi juurest, ning Shaila veri kleepus ikka veel ta sõrmedele ja vereplekid olid ka rinnal. Ta küljes olid liivaterad, justkui nonparellid glasuuril.
„Sa oled argpüks,“ urises Rachel, üritades ta kolba sisse pilguga auku puurida. „Sa oled argpüks!“ Seekord ta kisendas. Ja kiire käeliigutusega lajatas Rachel Adamile vastu põske, jättes poisi kahvatule nahale heleda punase laigu. Ma ahhetasin.
Adam pilgutas silmi, aga ei öelnud midagi.
„Pärast kõike seda, mida ma olen teie kõigi heaks teinud …“ sosistas Rachel. „Minge perse.“
Keegi ei liigutanud. Ei Tina Fowler, ta parim sõber lasteaiast saadik, ega Jake Horowitz, kelle ta sõidutas haiglasse tol õhtul, kui poisi pimesool ühel Tegijate peol lõhkes. Talle ei järgnenud keegi ning peagi olid Callowayd läinud.
Rachel ei osalenud Gold Coasti lõpuaktusel. Ta läks hoopis mõned kuud varem Cornelli ülikooli ja Callowayd müüsid oma maja Fielding Lane’il 6,2 miljoni dollari eest, nagu oli kirjas ühes kuulutuses, mida ma veebis nägin. Nende maja Hamptonsis läks veelgi kõrgema hinnaga. Nad vahetasid selle kahekorruselise korteri vastu Tribecas. Keegi ei teadnud täpselt, kuhu Graham läks. Me kuulsime vaid, et ta saadeti mingisse kohta, mis oli mõeldud pahadele poistele, kes tegid halbu asju, aga olid liiga noored ja liiga rikkad, et minna päris vanglasse.
Loomulikult ei tulnud Rachel ja ta vanemad Shaila matustele. Mitte et Arnoldid oleksid seda soovinud. See olnuks taktitu, nagu proua Arnoldile meeldis öelda.
Shaila matuste ajal valitses kohutav torm, selline, mida võis ette tulla vaid suve alguses, kui ookean loksub raevukalt, enne kui turtsakalt peatub. See oli peaaegu liigagi sümboolne. Matus vihmas. Kui kurb.
Ma ärkasin tunde enne äratuskella ja jäin voodisse seni, kuni kuulsin õrna koputust uksel. Tõmbasin selga musta tuppkleidi, mille ema mulle valinud oli, ja püüdsin oma väikeses kehas sirgelt seista. Mu rind oli ikka veel lame ning polnud lootustki, et see võiks kosuda.
Jared köhatas. Ta seisis ukseavas tumedas ülikonnas.
„Sa tuled?“ küsisin ja pöördusin taas peeglisse vaatama. Ta oli surma lähedalt näinud vaid siis, kui vanaisa Morty kaks aastat varem sussid püsti viskas. Aga vanaisa oli kaheksakümmend üheksa. Vanad inimesed peavadki surema. Noored mitte.
„Ma tahan tulla, aga ema ei luba,“ ütles ta oma triiksärgi nööpi näppides.
„Nii on tõenäoliselt kõige parem.“
Sokkides Jared vantsis minuni ja põimis käed õrnalt mu ümber. Siis olin ma temast ikka veel pikem, aga vaid viis sentimeetrit ja sedagi vaid aasta aega. Isegi oma uue identiteediga, oma uue tiitliga tahtsin ma olla noor nagu tema, kaitsta teda kõige selle eest. Aga ma tundsin end vana ja väsinuna. „Mul on kahju,“ ütles ta pehme ja väriseva häälega.
Mu sisemus keeras ja rinnus oli kummaline pinge, justkui üritaks süda end rinnakorvist vabaks kiskuda. „Mul ka,“ vastasin. Ta õlad olid mu käe all pehmed. Jared hoidis mind tugevamini ja ma tundsin, kuidas niiskus ta näolt mu kleidile kandus. Ta keha võpatas vaid korra.
Teenistus oli lühike, mitte üle kolmekümne minuti, ning lõppes lauluga „Somewhere Over the Rainbow“, mis proua Arnoldi sõnul oli Shaila lemmiklaul. Võib-olla siis, kui ta oli kuuene.
Kirik oli puupüsti täis sadu inimesi Gold Coastist ja idast. Kümned inimesed elegantsetes ülikondades seisid tagapool, hoides pihus Blackberrysid. Tõenäoliselt analüütikud härra Arnoldi riskifondist. Kara Sullivan, riietatud pealaest jalatallani mustadesse disainerrõivastesse, istus oma kunstikaupmehest emaga kaugemal. Ta nuttis vaikselt pihku, hoides käes paberitükikest, tõenäoliselt Shaila viimast kirja talle. Shaila kirjutas alati kirju. Küllap ta sel moel oligi Karaga kooliaasta jooksul ühendust hoidnud, kui Kara oli Manhattanil ja Shaila siin. Mõtlesin, kas ka Karale mõeldud kirjad kaasataks Shaila Arnoldi noorusaastaid käsitlevasse raamatusse.
Pigem siis ainukesi aastaid käsitlevasse raamatusse.
Leidsin oma koha teises reas Nikki, Marla, Roberti, Quentini ja Henry juures. Esimest korda olime koos kuuekesi. Quentin nuutsatas särgivarrukasse ja pigistas aegajalt Marla kätt. Mina istusin paigal, pilk maas, puurides silmadega oma põlvi ja üritades lihtsalt eirata südames paisuvat süütunnet.
Me olime seal. Me kõik olime seal. Ja me ei päästnud teda.
Jessica Goodman “Kõik tahavad olla meie moodi“
Jessica Goodmani esikraamatu põhjal on valmimas ka telesari, mille produtsendid ja peaosatäitjad on Sydney Sweeney ja Halsey.
