„Minu turbani saladus“ võitis hispaania keeles ilmumise järel paljude lugejate südamed ja pälvis samal aastal katalaanikeelsele romaanile antava Prudenci Bertrana kirjandusauhinna.
Kuulsin, kuidas isa ja Amin, kes teineteist juba ammu teadsid, meenutasid, et juba kolm aastat oli möödas sellest ajast, mil mudžahiidid olid Afganistanist välja ajanud riiki kümme aastat okupeerinud nõukogude sõjaväe. Aga rahu tagamise asemel olid nad algatanud kodusõja. Isa ütles, et ainus, mis oli neid liitnud, oli eesmärk sissetungijatest vabaneda, ning nüüd olid nad omavahel vaenujalal, sest igaüks nende liidritest tahtis riiki oma võimu alla saada.
„Nad lammutavad Kabuli maatasa, nad teevad selle pihuks ja põrmuks,“ kaebas Amin. „Mu õde ja õemees on juba Pakistanis, sest neid ei hoidnud siin enam miski kinni, ja nad ütlesid, et ei taha näha, kuidas nende lapsed ära tapetakse või nad nälga surevad. Nad läksid ära päev pärast seda, kui olid näinud, kuidas nende elupõlised naabrid nende maja ees mingi tühiasja pärast ära tapeti. Ja Ghulam, ma ütlen sulle nagu mees mehele,“ lisas mu isa sõber, keda ma polnud kunagi nii mornina näinud, „vaatame tõele näkku, pommid jõuavad varsti siia.“
Heitsin isale pilgu ja ootasin, et ta ütleks: „No kuule, Amin, ära liialda!“ või midagi sellist, kuid isa jäi uuesti vait ja sulges noogutades silmad.
Aminil oli õigus.
Kodu, meie maailma keskpunkt, muutus ohtlikuks kohaks, mille pidime maha jätma, kui pommid liiga lähedale kukkusid.
Alguses võtsid meid enda juurde kõik need sõbrad ja sugulased, kes olid tihti meie pool käinud. Kuid sõda ajas inimesed tasapisi laiali ja ajapikku jäime järjest rohkem üksi. Kaupmehed ei pannud mu isa tarvis enam kõrvale kõige hõrgumat lambaliha ja reeded olid rõsketes varjendites nukrad. Selle masenduse pärast jäi mu emal kinni piim, millega ta oli mu noorimat õde toitnud.
Ükskord kasutas keegi ära tänaval valitsevat kaost ja pani põlema mu isa vaibakaupluse. Kinnisvara polnud enam midagi väärt, töökohtade peale ei saanud loota ja raha hakkas nappima. Meie pere pidi onu Ayubi teenetest loobuma, kuigi pidasime temaga veel mõnda aega sidet. Sõda hävitas tema elu, ta kaotas oma perekonna ja jäi tuhat aastat vanemaks.
Katsusime kõigest hoolimata pidada au sees häid kombeid ja võimaluse korral kutsusime reedeti, kui pommitajad olid linnaosast eemaldunud, inimesi külla. Naised rääkisid, kui ebamugav oli burka, riietusese, mida nad polnud kunagi varem kandnud.
See polnud siis veel kohustuslik, aga paljud võtsid selle omaks vabatahtlikult või pigem sellepärast, et naisi ähvardavate ohtude valguses käskis seda teha nende abikaasa. Inimröövid ja vägistamised olid sel ajal sagedased ja naised hakkasid enda kaitsmiseks end katma. Mu emal ei jäänud muud üle, kui hakata kapis seisnud seelikuid – millest mõned olid väga lühikesed –, sukkpükse, lühikese varrukaga pluuse ja jakke kaltsudena kasutama. Ta pidi rätiku, mida talle oli meeldinud peavõruna kanda, lahti tegema, et katta täielikult oma juuksed, kui ta ilma burkata väljas käis.
Keegi peale meie ei näinud teda enam kahe pika patsiga, mille üle ta nii uhke oli.
Niimoodi möödus mitu kuud, kuni jõudis kätte õhtu, mil pärast rahulikku õhtusööki tädi Shobobo ja isa nõbude seltsis ütles ema, et ta läheb komme tooma. Siirdusin kööki talle järele,
aga siis tuli mulle meelde, et Zelmai oli uusi koomikseid ostnud ja otsustasin tuppa neid lehitsema mina.
Järsku lendas kõik õhku. Ja saabus öö.
***
Mu ema karjub, tõmmates värisevate kätega eemale minu peale kukkunud krohvi- ja betoonitükke. Tema kabuhirmul pilk otsib mu kaheksa-aastaselt kehalt elumärki.
Majja on kukkunud pomm. Ema viskub oma kehaga summutama leeke, mis põletavad minu oma, ja üritab kallistusega mulle elu sisse puhuda. Ta ei pane tähele, et ka tema ise saab
kõrvetada, et ta on suur ja kohmakas naine, ta ei tee välja suitsust ega rusudest ja tõmbab mind endale sülle, kibekiiresti välja paigast, mis oleks võinud mu enda alla matta. Alles siis, kui ta
on näinud, et olen välja saanud, ja veendunud, et ma veel hingan, raugeb tema jaks. Ta hakkab kontrollimatult värisema ja kordab ühtesoodu mu nime: „Nadia, Nadia, Nadia.“
See on viimane kord, kui mu ema mind meie Kabuli kodus Nadiaks kutsub. Kui me endale uue kodu leiame, on minust saanud perekonnapea.
Nadia Ghulam “Minu turbani saladus”
Oma tumeda turbani varjus viib ta mošees läbi hommikupalvust. Seda noormeest austatakse ja kuulatakse tähelepanelikult, kuigi ta ei ole muljetavaldavat kasvu ja tema hääl kõlab avaras ruumis hapralt. Ta on hea moslem, teistele eeskujuks. Oma turbani varjus hoiab ta aga oma sõprade ja naabrite eest suurt saladust: ta ei ole mitte noor ja ambitsioonikas mees, vaid tütarlaps, kes võpatab iga kord, kui Talibani sõdurid talle lähenevad. Kui kaua suudab ta end veel varjata?
Loe lähemalt…
