Rahva Raamatu kirjastus toob sinuni teosed, mida soovitame soojalt igale raamatusõbrale. Küsimusele, miks just need raamatud lugemist väärivad, annavad vastuse meie kirjastajad René Tendermann ja Krete Parelo. Teeme sind valitud teostega loomulikult ka lähemalt tuttavaks, sest iga raamat on eriline ja väärt tundma õppimist.

J. R. R. Tolkien „Kääbik”

René Tendermann: „Kui lastele kirjutatud „Kääbik” 1937. aastal ilmus, ei osanud keegi sellele ennustada rohkemat kui lühiajalist menu. Aga menu seda saatis ja müügitulemustega rahul olev kirjastaja palus Tolkienil kirjutada järje. Ja nii sai kõik alguse „Kääbikust” ja edasine on ajalugu ning kõik need ülejäänud klišeed. Ma mäletan õhinat, millega ma kunagi ammu-ammu „Kääbikut” lugesin ja elus esimest korda tundsin tunnet – „seda raamatut on võimatu käest panna”. See on hea tunne, mis aeg-ajalt ikka väga head raamatut lugedes võimust võtab.

Ja kas polegi sobilik alustada uut aastat sellise sooviga: Uuel aastal hästi palju häid raamatuid, mida on võimatu käest panna!”

E. Lockhart „Me läksime tülli”

René Tendermann: „Üks parimaid noorteromaane, mille ma eales olen välja andnud, oli Pegasuse märgi all ilmunud E. Lockharti „Me olime valetajad”. See oli vapustavalt hea, täiuslikult tasakaalus romantiline põnevik ühest väga rikkast perekonnast, ühest saarest ja saatuslikust suvest. Selle järgi on tehtud üllatavalt hea telesari, mida soovitan vaadata. „Valetajate perekond”, mis on selle nn sarja teine osa, nii hea ei olnud.

Küll aga on väga hea kolmas raamat – meie õnneks jäi miski sellest loost autorit painama ja aastaid hiljem kirjutas E. Lockhart „Me läksime tülli”. Täpselt nagu „Valetajad”, algab ka see lugu segaselt, kus paljud asjad logisevad (spoilerdada ei taha, aga loksuvad paika). Matilda saab oma tohutu kuulsalt ja rikkalt isalt, kellega tal pole seni ainsatki kontakti olnud, kirja, milles isa kutsub teda suveks oma residentsi ühel kenal saarel piirkonnas, kus elavad ainult väga rikkad (kõigest mõne miili kaugusel Valetajate saarest). Kohale jõudes pole isa kusagil, küll on aga tohutu häärber ja majatäis poisse ja suur koer ja elukorraldus, mis Matildale kuidagi kohale ei jõua. Isa oodates, tema kunstiteoseid imetledes, suve kõige tavalisemaid asju tehes kummitab kogu aeg Matilda kuklas mingi veider tunne. Et miski siin ei klapi.

Nagu „Me olime valetajad” esimene romaan, hoiab Lockhart ka kolmandas oma lugejaid pimeduses. Annab kompamiseks mõne seiga, nuusutamiseks teise. Kuni kogu kupatus lugeja jahmatuseks nagu kaardimajake kokku variseb. Kas seda majakest saab aga kaart kaardi haaval uuesti üles ehitada?

Üle tüki aja väga hea noorteromaan, mis õnneks sobib lugeda ka neile, kel käsil teine või kolmas noorus.”

Jennifer Lynn Barnes „Viimane gambiit“

Krete Parelo: „„Viimane gambiit“ on ideaalne lugemine, kui armastad põnevust, intriige ja ootamatuid pöördeid. Siit leiab nii armastust, saladusi kui ka mõistatusi ning tegevustik on nii kiire (ja peatükid lühikesed), et hetkekski ei hakka igav. See on Pärimismängude viraalse noortesarja kolmas osa, millega saab Avery pärandi lugu põneva lõpu. Ja muidugi saame ka teada, millise Hawthorne’i-vendadest ta valib.“