- Tore, et otsustasid Piia Prääniku seiklustega jätkata ja neile teise osa kirjutada! Oli hea lugemine. Kas need karakterid said sulle eelmises raamatus nii armsaks, et ei lasknud sinust lahti?
Nii on! Piia maailm hakkas peale raamatut ja Vikerraadio õhtujuttu elama nii vilkalt, et patt olnuks seda ripakile jätta. Nii suured kui väikesed küsisid, mis saab Piiast, ja milliste hämarate tegudega tegeleb õigupoolest noorpoliitik Siim Susi, kes lumele jälgi ei jäta. Eriti tore oli see, et pinnisid nii poisid kui tüdrukud. Hirm, et Piiat peetakse ainult tüdrukute raamatuks, oli alusetu.
- Räägi meile natuke enda tööprotsessist. Kuidas sinu käe all üks raamat valmib?
Munemisperiood on mul harikult pikk, aga kui juba kirjutamiseks läheb, siis annan kärmelt hagu. “Piia Präänik ja bandiidid” polnud ses suhtes erand, munesin eriti kaua: alustasin 2018. aasta veebruaris, suvel jäi seisma, ja tänavu veebruaris võtsin uuesti ette. Kirjutan hommikuti, iiris keele all, ja valmis teksti lihvin lõputult. Peamine tööriist on kustutamine ja käärid.
- Paljud kunstnikud-kirjanikud pole võimelised töötama ja looma ükskõik millises ruumis. Millised on sinu tingimused keskkonnale, kus kirjutada saad ja tahad?
Varem kirjutasin sageli reisil ja lennukis, aga viimasel ajal vajan vaikust, et teksti “kuulda”. Isegi kodus panen kõrvatropid kõrva, et lehepuhurimehed ei segaks. Samas, ideed tulevad enamasti jooksus olles, märkmik on mul Piia sõpru ja sugulasi täis. Varem kirjutasin vahel ka kohvikus – nüüd varitsen seal niisama ja panen kõik kõrva taha, mida kuulen. Üks asi pole küll algusest peale muutunud: kui mõnedel sajavad head mõtted duši all veega pähe, siis mul tulevad nad kommidest. Iiris keele all toimib alati!
- Sinu raamatutes on päris palju nalja, nii karakterite loomises kui ka sõnakasutuses. Kas sa naerad ise ka kirjutades?
Muidugi, muidu hakkab ju igav. Nagu ütleb klassik Mart Juur: hea raamat, sai naerda, sai nutta. Heas elus on vist samamoodi. Lisaks: kommid!
- Kas hea lastekirjandus peakski olema eelkõige lõbus ja naljakas, et lapsed tahaks üldse raamatu kätte võtta?
Lapsed räägivad, et hea raamat peaks olema natuke põnev, natuke õudne ja nalja võiks ka saada. Vahel on õudsed asjad kõige naljakamad, bandiitide raamatus on samuti nii. Nagu kurbus ja rõõm käivad käsikäes, heas loos leidub kõike. Tegelikult pole mul midagi ka täiesti tõsiste raamatute vastu, aga lõpuks: palun näidake mulle last, kes ütleb, et ärge palun nalja tehke. See pole mingi laps! See inimene on poliitik! Neist on bandiitide raamatus ka juttu, uurige asja ja olge valvsad.
- Raamatu kõige värvikam karakter on kindlasti noorpoliitik Siim Susi. Juba tema nimes on paar vihjet, millest vaid täiskasvanud aru saavad. Kas kodumaine poliitika annab liigagi palju inspiratsiooni huvitavate tegelaste välja mõtlemiseks?
Siim Susi on ses mõttes prohvetlik, et kui ma ta esimese raamatu jaoks välja mõtlesin, oli mul üks kindel tüüp silme ees ja pisut hiljem saigi ta ministriks. Oleks teadnud, poleks teinud! Aga jah, poliitika ja lastekirjandus on ju sarnased: saab nalja, saab õudu, muudetakse maailma.
- Mis on kõige ägedam või kummalisem tagasiside, mida oled saanult lastelt enda raamatutele?
Paljud lapsed räägivad, et mu raamatute peale tuleb jube kommiisu. Professionaalse maiasmokana võtan seda kõrgeima astme komplimendina!
- Tundub, et raamatu illustraatori Ulla Saare ja sinu enda huumorimeel sobivad hästi kokku. Piltidelt leiab veel nalju, mida tekstis ei ole, see on tore lisaboonus. On sul mõni eriline lemmikpilt selles raamatus?
Jah, Ullaga on meil unistuste koostöö, oleme selline dünaamiline duo. Mulle meeldis Ulla graafika juba enne, kui ta illustreerima hakkas. Näiteks oli mul esimese raamatu “Leemuripoeg Ville teeb sääred” esitlusel rinnas rebane, mis on Ulla tehtud. Rebased on mu nõrkus muidugi juba sünnist saati.
Piia raamatus rebaseid pole, aga Ulla pildid on ikka vinged! Lemmik on ilmselt pilt Piiast ja tema sõbrast Villemist, kes varitsevad bandiite. Ja üks pilt Piia sõbrast kanadalasest Jackist, kelle pea ümber lendlevad ehmatuse järel jänesed. Nalja kui palju.
- Mis on parim raamat, mida viimasel ajal lugenud oled?
Mulle meeldis väga Mudlumi “Poola poisid” ja Maarja Kangro uus luulekogu “Tuul”. Välisautoritest soovitan soojalt George Saundersi jutustust “Fox 8” (jälle rebased, vabandust!).
- Sa loed kindlasti ka lasteraamatuid. Soovita meile midagi erilist ja head!
Mu suur lemmik on Grigori Oster, soovitan kõigile ta kogumikku “Vallatu matemaatika”. Ärge laske end hirmutada, hoolimata hirmsast pealkirjast on tegu täiesti ohutu ja lõbusa raamatuga. Siinkohal sooviksin tervitada oma matemaatikaõpetajat ja tänada teda laiskvorstide hoidmise eest. Tsau, Marge!
Veel soovitan kõigile rootsi autori Måns Gahrtoni “Kaevame vanaema üles!”, mis räägib täpselt sellest, millele pealkiri viitab. Saab nippe, saab nutta, saab naerda. Väärt kraam!
Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid”
Piia Prääniku mõnus elu Papli puiestee majas number 5 pööratakse pea peale, kui selgub, et Piia saab õeks – kolmikutele! Kui värsked Präänikud lõpuks sisse kolivad, hakkab majas juhtuma väga kummalisi asju. Neisse on segatud ka meemaias Jack, jõuk karusid ja kahtlasevõitu naabrid. Koos uue sõbra Villemiga asub Piia tegudele, enne kui asi päris käest ära läheb. Loe edasi…
Vaata kõiki Kairi Looki raamatuid!
