VÄIKE PANDA OTSIB SÕPRA
Claire Bertholet
„Väike Panda otsib sõpra“ on Tea kirjastuse poolt välja antava sarja Loomalood lastele seni kõige ilusamate illustratsioonidega raamat, pildid on õhulised ja mõnusalt pehmetes toonides. Tekst on suurtes ja selgetes trükitähtedes, lugu lühike, aga väikest arutelu soosiv.
Raamat jutustab pandakarust nimega Li, kes läheb puhkama ja näeb kaugelt pruunkaru Grisi, kellega ta väga mängida tahaks. Gris ei tee üldse sellist nägu, et ta Lid näeks ja nii arvab pandakaru, et temaga ei taheta mängida seepärast, et ta on teistmoodi. Lile tuleb kaval idee ennast kakaopulbriga üle valada, see annab talle pruuni karu moodi välimuse ja enesekindluse sõpruse sobitamiseks. Lõpuks selgub tõde, mis ei olegi selline, kui alguses oleks võinud arvata.
Raamatus on väike moraal sees, aga see ei ole stiilis – pese hambaid, korista tuba ja ära jonni, vaid midagi palju värskemat ja inimlikumat. Tekst näitab, et teiste kummalisevõitu käitumine ei pruugi olla sinu isikust tulenev, kõigil on selleks omad põhjused. Ja kindlasti sisendab see lugu enesekindlust ja tuletab meelde Oscar Wilde’i sõnu „Ole sina ise, sest kõik teised on juba võetud“ ja see võibki olla piisav.
Kaks korda on juhtunud nii, et soovitan kliendile riiuli juures seda raamatut ja kui lõpuks leti juurde jõuame, on see raamat käes mitte ainult temal, vaid ka nurga taga salaja meie vestlust pealt kuulanud inimesel. Järelikult on hea valik!
EESLIKÖHV JA KÖÖSLIAHV
Ville Hytönen
See lapsemeelsete guašši-illustratsioonidega raamat annab aimu, mis tunne võib olla sellel, keda kiusatakse, kuna ta on natuke teistmoodi.
Eesel elab metsas koos teiste loomadega, aga tal ei ole kohta, kus ta saaks rahus olla – tema üle naeravad kõik loomad ja isegi kalad vees. Eesel köhib kogu aeg, sest tal on nõrgad kopsud ja ta üritab seda teistelele selgitada, aga keegi kuula ja nii ta hoiabki omaette. Pidev soov kuhugi põgeneda ja teiste mõistmatus teevad teda väga kurvaks. Ühel hetkel kohtab ta ahvi, kes end samuti üksinda põõsas eelistab varjata. Teda noritakse põhjusel, et ta oma suuri jalgu lohistab. Ahvist ja eeslist saavad varsti sõbrad ja nende nõrkustest tugevused. Sõprusest saadud enesekindlus ja elurõõm nakatab teisigi ja kellelgi ei tule pähe neile kahele midagi halvasti öelda.
Raamatu võtab hästi kokku lõpulause: „Iga loom on isemoodi. Ja just selle pärast on kõik ühtemoodi“. Selle mõtte võiks küll lasteaeda kaasa võtta. Ja kooli ka.
KOJU
Indrek Koff
Öeldakse küll, et ei tasu otsustada raamatu üle tema kaane järgi, kuid tuleb tunnistada, et lasteraamatute puhul teen seda tihti ja enamasti õigustatult. Kui poodi jõudis Indrek Koffi uus raamat „Koju“, tahtsin uskuda, et see on suurepärane kombinatsioon armsast tekstist ja elavatest illustratsioonidest. Ja täpselt seda ta ongi.
Lugu jutustab väike poiss, kes peab ühel päeval üksinda lasteaiast koju minema. Ema on teda juba mitu nädalat õpetanud, kuidas seda teha, aga kui õige päev kätte jõuab, saab teekonnast üks omaette seiklus. Samas, nii tundub see vaid lugejale. Väike poiss arvab, et kõik peabki nii olema, sest olles nii suur kui tema, tulebki päästa kasse puu otsast ja naabritädisid hirmsat müra tegevate remondimeeste käest.
Kogu loo teeb naljakaks see pisikese poisi siiras ja naiivne pilk tegelastele ja olukordadele, mida täiskasvanud hoopis teisiti näeksid. Julgen arvata, et kõik need karakterid raamatust eksisteerivad päriselt ühes külakesena tunduvas Tallinna linnaosas, kus on kiiged, puumajad ja saladusi varjavad aiaplangud. Seda on kuidagi ilus teada.
Illustratsioonidele on palju ruumi antud ja see annab tekstile juurde pildilist huumorit, dünaamikat ja palju värve. Mul on hea meel, et akvarell-illustratsioon on jälle hinnas ja veel sellisel jõulisel moel nagu raamatus „Koju“.
Väike vihje – Koffilt ilmus eelmisel aastal lasteraamat „Kui ma oleksin vanaisa“, mida iseloomustab samasugune soojus ja huumor, aga lisaks sellele peitub seal elulist paratamatust väga ilusas ja igavikulises võtmes.
LIESL & PO
Lauren Oliver
Kindlasti selle aasta üks nõiduslikumaid lasteraamatuelamusi. Lauren Olivier on üks neist autoreist, kes oskab sõnadega maalida ja lubab uskuda, et ilukirjandust ei nimetata asjata ILUkirjanduseks.
Ta on loonud teispoolsuse, mis on tumedalt müstiline, tuhatolmune ja täis hingi, mis ootavad oma aega, et pudeneda eimillekski. Kõige selle keskele on ta asetanud ilusa õilishingest orvu nimega Liesl, kummitusliku sõbra Po ja tema kummalise lemmiklooma Pusa (kellest ei saa tema kummituslikkuses enam aru, kes ta on kass või koer), kurja võõrasema, alkeemiku, kaks vahetusse läinud karpi, millest üks sisaldab suurt maagilist väge, ja palju muud kummastavat ja ohtlikku.
Lauren Olivier on öelnud, et kirjutas raamatu, kui leinas kaotatud lähedast sõpra ja mõtles kummitustele ning teispoolsusega suhtlemisele. See ei ole raamatut kuidagi raskepäraseks teinud, pigem ilusalt tume-maagiliseks ja lisab tekstile veel ühe mõõtme, mis lugedes otseselt tunnetatav ei ole. Samas on seal kerget armumist ja piinlikkusest õhetavaid põski.
Raamatul on oma tunnuslaul ja väike video, mida saab vaadata siit.
Need olid nopped sel aastal ilmunud lasteraamatuist, mis kuidagi minus edasi elavad ning loodetavasti ka paljudesse väikestesse kätesse jõudsid. Loodan, et Sina tundsid ära enda loo ja tuled otsid selle meie juurest üles.
Nüüd, kui talv ja seega ka jõulud juba lähemale hakkavad jõudma, tasub igal juhul meie hubasesse kauplusesse külla tulla, sest uudiskirjanduse riiul on üha tihedamalt uusi üllatusi täis. Kohtumiseni!
