Lastekirjandus peab olema pedagoogiline. Laps peab pärast raamatu lugemist seitse korda päevas pead kammima, ütlema enne iga lauset „palun” ja pärast iga lauset „tänan”, täiskasvanuga rääkides pilgu maha lööma ja tegema korrektse kniksu või kraapsu. Lastekirjandus peab käsitlema tänapäeva maailma tõsiseid ja raskeid küsimusi (lahutus, elu kärgperes, lähedase haigus või koguni surm), aga tegema seda kuidagi kergelt ja mõnusalt, pinnapealselt, üle libisedes. Lastekirjandus peab kõiki asju kirjeldama „muhedas huumorivõtmes”. Lastekirjandus peab olema nunnu.
Kui groteski kalduda, siis võib öelda, et umbes nii kujutavad paljud täiskasvanud ette head lastekirjandust. Aga no kuulge, kas te ise loeksite mingit roosat (või helesinist) absurdselt korrektset jama, ah? No just! Ja siis te ju ei taha ka, et lapsed loeksid, eks?
Mina ütleksin, et hea lasteraamat peab olema samasugune nagu iga hea raamat. Ta peab haarama, ta peab korda minema, ta peab jätma ruumi Edasi mõelda. Ainus eritingimus oleks ehk see, et laps peab siiski olema suuteline raamatust üldjoontes aru saama, mis tähendab, et väga keerulisi kirjanduslikke eksperimente pole mõtet lapsele suunata. No ja väga sügavad õudused, äärmuslik pessimism ja räige lootusetus tõepoolest lasteraamatusse ei sobi, sest lapsel puudub nende hoomamiseks ettevalmistus (õnneks!).
Muidugi kehtib ka kuldreegel, mille järgi lapsele raamatut ette lugev täiskasvanu peab saama raamatust sama palju rõõmu nagu laps ise. Niisugune rõõm tuleb aga ennekõike ikka sellest, et raamat on hea: et lugu kõnetab ükskõik millises vanuses lugejat ja et seda väljendab nõtke, tundlik sõna. Alles teisel kohal tuleb kirjaniku oskus peita raamatusse mitme taseme nalju ja muid pisiasju.
Selge see, et laps ja ema-isa otsivad raamatust ise asju, sest nende pilk on lihtsalt niivõrd erinev. Siis ongi hea, kui raamatusse on vargsi pistetud igaühele midagi. Väga vahva on, kui ema ei saa päris hästi aru, mille peale laps raamatut kuulates või pilte vaadates naerab, ja kui laps peab nuputama, et mis asi see ometi on, mis isa ette lugedes nii kangesti itsitama ajab.
Üks mu lastest ütles kunagi päris pisikesena, et hea lasteraamat peaks olema natuke rõõmus ja natuke õudne. Ta polnud siis vist neljanegi, aga ma arvan, et ta oli juba millestki väga olulisest aru saanud. Natuke rõõmus ja natuke õudne on ju terve meie maailm, meie elu. Kusjuures see õudus ei tähenda mitte zombisid ega muid limakoletisi, vaid pigem taipamist, et maailmas on asju, mida inimene parimagi tahtmise juures mõista ei suuda. Et maailmas on asju, mis on inimesest palju-palju suuremad.
Indrek Koff soovitab lasteraamatuid, millega võiksid tutvust teha ka täiskasvanud:
Anti Saar “Külaskäik”
Kevadel vanaema kaotanud poiss läheb sügisel maale vanaisale seltsiks. Aias lööb ta hambad mahlasesse õuna.
Tegemist on isesuguse raamatuga, kuhu on stantsitud eri asetusega augud, markeerimaks õunaussi käike ja mälestuste labürinti. Loe edasi…
Indrek Koff soovitab: “See raamat on just niisugune, nagu üks hea raamat peab olema. Hea õhkkond, huvitav lugu, tõsine teema, palju helgust ja soojust. Anna Ringi kujundus toetab sõna suurepäraselt.“
Ellen Niit “Triinu ja Taavi lood”
Triinu ja Taavi on kaksikud. Neil on kahe peale üks sünnipäev. Neil on ka üks ema, üks isa, üks kodu ja üks perekonnanimi – Tammik. Mõnikord teevad Triinu ja Taavi ühesugust koerust, mõnikord kahesugust. Nii kuidas tuju on. Loe edasi…
Indrek Koff soovitab: “Tänu taevale on see raamat uuesti välja antud, ilma selleta ei saa minu arust ükski põlvkond hästi suureks kasvada. Ellen Niit on vist meie läbi aegade kõige sõnatundlikum kirjanik ja see põnev, eluline, lõbus raamat mõjub tõepoolest otsekui kaunis proosaluule, mis pakub sügavat lugemisrõõmu nii lapsele kui ka täiskasvanule.”
Triinu Laan “Vana katkine kass. Vana katskinõ kass”
Täiskasvanud teavad, et kalli lemmiklooma elu on palju lühem kui inimesel, kuid kuidas seda lapsele seletada? Südamlik ja helge lugu räägib sellest, mis saab kassidest ja inimestest siis, kui nad vanaks saavad ja katki lähevad. Lugu saab jälgida paralleelselt eesti ja võru keeles. Loe edasi…
Indrek Koff soovitab: “Triinu Laane „Vana katkine kass. Vana katskinõ kass” räägib targasti ja ilusasti sellest, mis saab elavatest siis, kui nad vanaks jäävad ja katki lähevad. Raamatule lisab veelgi võlu see, et lugu on esitatud kõrvuti eesti ja võru keeles.”
Indrek Koff “Koju”
See teisipäev oli üks eriline päev. Teisipäev oli muidu ka eriline päev, sest pärast teisipäeva tuli alati kolmapäev ja kolmapäev oli Madisel kodupäev. Aga see teisipäev oli kohe eriti eriline, sest Madis pidi esimest korda ise lasteaiast koju minema. Täitsa üksi! Loe edasi…
Indrek Koff “Kooliraamat”
Kool võib tunduda kauge ja võõras, kui oled veel pisike lasteaialaps. Aga kui oled juba suur koolimineja laps, siis tuleb kool iga päevaga järjest lähemale, kuni lõpuks sa oledki päris koolilaps valmis. Seal koolis juhtub igasuguseid asju ja kõik on seal täiesti uus ja mõni asi võib hirmutav ka olla. Aga tegelikult on kool päris mõnus koht, kui sellega ära harjuda. Loe edasi…
Kõik Indrek Koffi raamatud leiad siit!
About the author
