Keiti Vilms on suurepärase keeletunnetusega Twitterikirjanik, „meie aja Aavik”, raamatute ja lugemise propageerija ning vanade sõnade elluärataja, kes 2017. aasta märtsis pälvis Keeletegu 2016 rahvaauhinna. Oma kalambuuridega Twitteris ja Facebookis on Keiti Vilms tekitanud ja süvendanud paljudes jälgijates huvi ja armastust eesti keele vastu. Hiljuti ilmus Keitil ka raamat “@keitivilms“.
Oma lugemissoovitusi jagas Keiti lahkelt ka meiega:
“Eesti kohanimeraamat”
Kohanimeraamat on kokkuvõtlik ülevaade Eesti kohanimedest, nende vanusest, kujunemisest ja etümoloogiast. Esitatud on nime hääldus, kohakäänete kasutus, koha kihelkonna- ja mõisakuuluvus, lühike kohalugu jpm. Sõnaraamatus on 6211 artiklit, sh kõik ametlikud külanimed, valik muid asulanimesid ning tähtsamad piirkondade ja looduskohtade nimed. Loe edasi…
Keiti Vilms soovitab: “Kohatu oleks kohanimeraamatuga mitte kohtuda. Kust muidu me teaksime, et on olemas paigad nagu Valgu, Tüki, Ringuta, Harju, Sirgu, Õitse, Nuia, Tundu, Pühi, Aima, Taba, Raba, Määra, Rõhu, Haava, Virgu, Vääna, Lao, Lapi, Sitsi, Lange, Palu, Kinnita, Kükita, Uha, Loobu, Määri, Triigi, Kaeva, Pusi jpt.”
Ene Vainik “Eesti tunded. Sõnaportreed”
Autorit paeluvad keele ja meele seosed. Need argised, kuid leidlikud viisid, kuidas me endi hinge salapärased sopid keele kaudu kuuldavaks, nähtavaks ja mõnikord lausa kombitavaks teeme.
Näiteks tunnete piltlikud peegeldused ja kõverpeegeldused püsiväljendites, tundesõnade paaristantsud tekstis ning kõrvalehüpped teistesse tähendustesse. Sama põnev on autori jaoks ka tundesõnade päritolu jälgede ajamine, sõnade seiklused murretes või tähenduste transport läbi sajandite. Loe edasi…
Keiti Vilms soovitab: “Oluline teos kõigile sõnaiharatele. Soovitan kindlasti tutvuda. NB! Keeleteo auhinnal läks üks minu häältest just sellele raamatule. (teine läks kohanimeraamatule).”
Hando Runnel “Hingedeaeg”
Mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus. Loe edasi…
Keiti Vilms soovitab: “Kas kingsepp teab, miks kriuksub king, kas hingsepp teab, miks niuksub hing? Hando Runnel teab. Üks minu lemmikluuletajaist. Hingedeaeg ei ole küll luuleraamat, kuid sealt saab ammutada Hando ajatut tarkust.”
Ene Mihkelson “Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976 – 2010”
Hasso Krull kirjutas, et Mihkelson on küll klassik, aga mitte klassikaline klassik: tema kirjutamisviis vastandub kõigele klassikalisele nii nagu barokk vastandus klassitsismile. Teataval hetkel hakkas ta kirjutama ilma reegliteta, olles 1980. aastate alguses kahtlemata postmodernist (Lyotard’i mõistes) – kuid tänapäeval teda nõnda nimetada ei saa, mitte kirjutamisviisi muutumise pärast, vaid postmodernismi mõiste mandumise pärast viimase veerandsajandi jooksul. Mihkelsoni poeetika on allegooriline varemete-poeetika, kõik otse öeldu tähendab siin alati veel midagi muud, pinna all tungleb ajalugu, mille surve ja jõud muudab teksti ruumiliseks. Vaata raamatut!
Keiti Vilms soovitab: “Kohustuslik lugemine igale luulelembesele inimesele. Mulle andis see raamat luult tiibadesse!”
Marie Heiberg “Rändaja tütarlaps”
Luulekogu sisaldab Heibergi kogutud luulet. Heibergi eakaaslased olid Visnapuu, Kärner, Roht, Kullerkupp, Gailit, Adamson, Lehtmets. Kõik nad tahtsid tuua kirjandusse midagi hoopis uut: uut vormi, uut aega, uut inimest. Hingeeluliselt eriti sarnased olid Heibergi ja Kärneri luuletused, selliste meeleolude esimene avalikustaja oli enne neid olnud Ernst Enno. Loe edasi…
Keiti Vilms soovitab: “Marie Heiberg on mulle südamelähedane just oma traagilise elusaatuse pärast. Katkend tema luuletusest “Maailma kurbtus” ütleb kõik:
Maailma kurbtus pärlides ja siidis
käib uhkes pidusaalis oma teeed
ja kannatusi tundes valgeis riidis,
ta hinge muret tunnistavad need.”
Keiti Vilms “@keitivilms”
Säutsupääsukese tviidid on sageli kas sõnamäng või viited eesti kirjandusele, eriti luulele. Autori keelekasutus on vahetu ja ehe, ta on ühelt poolt modernne ja tänapäevane, teisalt aga vaatab eesti kirjanduse minevikku. Loe edasi…
About the author
