Laur Lomper on juba mõnda aega võitnud Eesti lugejate südameid oma otsekohese, helge ja inimliku luulega. Tema värske luulekogu „Selle talve päevik”on ideaalne kingitus nii endale kui ka lähedastele, üksi või koos avastamiseks. Vestlesime autoriga luule rollist tänases maailmas, heade luuletuste saladustest ning sellest, miks Tõnu Oja eelistab end luuletajana peita just Laur Lomperi nime taha.

Kuidas sündis „Selle talve päevik” ja mida see teie jaoks sümboliseerib?

Jah, selles raamatus on suurem jagu värsse kirjutatud tulevast raamatut silmas pidades. Varem polegi seda mu elus juhtunud. Ikka kas sõnad mõnele laulule või rõõmus pila mingil üritusel ülesastumiseks või ka mõnd sündmust või inimest silmas pidades. Tehtud sai seda kõike sooja suvepäikse all, lühikeste varrukatega. Sümbol ei ole vist minu puhul suurem asi sõna, mul on ikka nii, et mida näen seda laulan.

Mis teeb teie arust ühest luuletusest hea luuletuse? Mis on hea luuletuse tunnused?

Pole parata, riim ja rütm. Mina olen nii kasvanud. Mõte ja kujund ka, aga esmane tunnus on ikkagi riim ja rütm. Vabavärss hajub mu näppude vahelt laiali, nagu džässmuusikagi. Sellest on natukene kahju, sest pole toredamaid inimesi kui vabavärsimeistrid ja džässmuusikud, aga mu piiratud maitse peab neid edaspidigi meeldivaiks pidama rohkem kui inimesi, mitte kui kunstimeistreid.

Mis juhtub luuletusega, kui seda kõva häälega ette lugeda?

Loodetavasti ärkab ellu, aga on ka vastupidiseid näiteid. Minu värsid on ettelugemiseks, selles mõttes olen oma elukutse ori. Ja pean tunnistama, et iseennast usaldan ma ses kõige rohkem. Ega ma suurt kellegi teise suust neid kuulnud olegi. Oma laulusõnu küll. Ja see on nagu aamen kirikus, et mõni loeb (laulab) mõtte välja otsemaid ja teine kohe kuidagi mitte, harjuta palju tahes. Muidugi annab seda õppida ja peabki. Kui peast tahad lugeda, siis niikuinii, aga kui antud ei ole, siis on piirid ees.

Kuidas tajute luule rolli tänases maailmas? Kas luule võib pakkuda midagi, mida proosa või teater ei saa?

Ei kuidagi, see on iluasi. Ja seda üllam, et sellega tegelemine ära ei toida ja mehemaks ei tee. Proosast ja teatrist on luule keskendunum. Rohkem sõnakunst kui proosa või teater. Rohkem hetkepeegeldus kui loo jutustamine. Aga ega see mind vist väga iseloomusta, minu palad on natukene ikka kui jutuvestmine. Joonistan pildi ja siis panen selle liikuma. Aga et nad koos püsiksid kasutan riimi ja rütmi.

Võtan mõne sõna ja siis otsin talle riimi, umbes sama kõlaga ning salmi kokku liimin.

Miks on teie jaoks oluline kirjutada Laur Lomperina, mitte Tõnu Ojana? Kas Lomper võib öelda midagi, mida Oja ei ütleks?

Nii on see läinud. Mu pärisnimi ei vea poeeditiitlit ka välja, seda nagu polekski. Ja ma olen oma teatritööd tahtnud ka muust ilmaelust lahus hoida. Ja tekstitegija oma niisama. Vabadust annab ka. Loeb kirjapandu ise, mitte tema kirjapanija.

Mida tahaksite, et lugeja „Selle talve päevikust” kaasa võtaks?

Ma tahaks, et hakkaks hea ja et pärast tahaks ise ka parem olla. Ega see palju aita, aga päeva jagu annab ehk jõudu sappi ja kurjust edasi lükata. Ma usun natuke, et see nii ka on, see ongi mind ootamatul kombel populaarseks teinud. See on parasjagu päevakorral ja inimestele vajalik, sest minul pole õnnestunud varem nii pahas maailmas elada, kui praegu on.

Katkendid Laur Lomperi luulekogust „Selle talve päevik”.

Foto autor: Laura Pählapuu