Kaasaegses eesti kirjanduses on Aliis Aalmann üks neist autoritest, kes ei karda katsetada ja kirjutada erinevates žanrites. 2025. aastal ilmus tema sulest nii esimene novellikogu „Kes aias“ kui ka kolmas luulekogu „Pääsulinn“. Selles intervjuus räägib Aliis Aalmann vaistust kui loomingulisest kompassist, kirjutamisprotsessi erinevustest luules ja proosas ning lugemiselamustest.

Kirjutad nii luulet kui ka proosat, kumb žanr tuleb sinu juurde loomulikumalt ja miks? Millal tunned, et mõni idee sobib paremini luulevormi ja millal proosasse?

See tuleb vaistlikult. Tajun ära, milline vorm sobib ideele paremini. On olnud ka neid kordi, kui hakkan kirjutama luuletust, aga mõistan, et tegelikult peaks see olema novell. Minu jaoks on vaist arenenud, mida rohkem olen kirjutanud (ja lugenud). Luuletuse kirjutamisega tekib eduelamus kiiremini ja ilmselt seetõttu alustasingi luulega, aga nüüd tunnen, et tahan valada mõtted ka nendesse vormidesse, mis nõuavad teistsugust, põhjalikumat süvenemist. Žanrivalikut mõjutab kindlasti ka mu enda lugemus. Siis näen, mis ja kuidas paremini mõjub ja mil viisil oleks mul endal põnevam. Romaanini on siiski veel natuke minna.

Kas sinu kirjutamisprotsess erineb nende kahe žanri puhul?

Nii ja naa. Luuletus võib sündida hetkega, s.t kirjutan algusest lõpuni valmis ja pigem muudan pärast sõnastust, vajadusel tõmban ebavajalikke kohti maha või kirjutan ümber. Mõni luuletus areneb aga nii, et tuleb mitu luuletust kokku panna ja teksti tihendada.

Novell nõuab pikemat keskendumisperioodi, et jõuaksin n-ö algse häälega terviku kirja panna. Vahel õnnestub nädala jooksul mustand valmis saada ja sellele järgneb viimistlemine. Mõne teise novelli jaoks kulub rohkem aega. Palgatöö kõrvalt on seda üpris keeruline teha, energia kulub tavaliselt palgatööle ja novellide jaoks enam ei jagu või jääb väga vähe alles.

Kirjutamine pole ainult see, et lugu peaks seotult paberile või ekraanile ilmuma – sinna kuulub ka mõtlemine, tegevuste paigutamine, tegelaste selgeks mõtlemine, sündmuste väljamõtlemine, sõnastuse parandamine, ülelugemine … Igasugune kirjutamine eeldab, et vahel tuleb muude asjadega tegeleda – kas või lage vahtida –, et mõte saaks settida ja areneda.

See, et ma nüüd kirjanikupalga sain, aitab mind väga palju. Ma ei pea ennast mõnda aega jagama mitme valdkonna vahel, vaid saan keskenduda ja broneerida põhienergia kirjanduse ja kirjutamise tarbeks. Kaalukausid on teistmoodi.

Kust ja kuidas sünnivad sinu tekstid, kas pigem isiklikust kogemusest, tähelepanekutest, kujutlusvõimest või millestki muust?

Päris nullist ettekujutamine minu jaoks ei toimi. Ikka on vaja mingit kontakti. Isiklikul kogemusel on suur osakaal, aga sinna põimuvad ka tähelepanekud ja kujutlusvõime. Mulle meeldib eriti see, kui pealtnäha ebaoluline asi põimub tekstiga, näiteks kui vaibakloppimisest või kartulipraadimisest saab midagi olulist tegelaste või sündmustiku jaoks. Sellistel puhkudel mõtlen, et ohh, igas päevas on midagi sellist, millest köitvalt kirjutada.

Kas on mõni autor, kelle looming on sind kirjanikuna mõjutanud?

Pigem on mõjutuspagas, kedagi eraldi välja tuua on raske. See, mida olen lugejana tarbinud, sulandub kokku ja põimub, teinekord ka vastandub. Kõik kogetu ja loetu hakkavad üksteist mõjutama ja sellest kujuneb inspiratsioon. Aga kui kedagi ilmtingimata välja tuua, siis näiteks lapsepõlvest mäletan Eno Raua „Naksitralle“, Aino Perviku sarja „Paula elu“, siis oli veel „Jutupaunik“, vendade Grimmide muinasjutud,– võiks ju küsida, et kuidas see minu loomingus avaldub, aga see, mida ma lugesin ja mida mulle ette loeti, muutiski kirjanduse minu jaoks millekski eriliseks ja põnevaks.

Hiljem lugesin (lausa neelasin) fantaasiaraamatuid, näiteks „Harry Potteri“ sari, Suzanne Collinsi, Maggie Stiefvateri ja Sarah J. Maasi looming. Kirjutasin ka järjejutte, kus nende mõju oli tugevamalt tunda.

Oled andnud välja kolm luulekogu ja ühe novellikogu, mis on aja jooksul sinu loomingus kõige enam muutunud?

Aja jooksul on enesekindlust juurde tulnud. Siiani on mul olnud ainult head kogemused sisu- ja keeletoimetajate puhul ja ma olen neile alati äärmiselt tänulik. See tunne, et keegi mõtleb kaasa ja pakub variante ja ideid on minu kui kirjaniku jaoks ülioluline. Kirjanikutöö on tihtipeale üsna eraklik, mistõttu on hea tunda, et keegi on samal lainel – ja see ei pea tähendama (ei tohikski tähendada), et nõustutakse, vaid oluline on just koostöö, et tulemus oleks hea.

Muutused on kindlasti ka teemades: mõni teema vajub tagaplaanile või muutub, kõrvale tekivad uued. Ja see ongi huvitav! Mul on olnud ka see hirm, et äkki ühel hetkel ei oska ma millestki kirjutada, aga siiani on igale kirjutamismõõnale järgnenud kirjutamislaine. Tegelikult on isegi mõõna ajal mõte mingil moel loomise juures, mitte ehk nii teadlikult. Mulle meeldib ka maalida, joonistada ja kollaažida, seega looming jätkub, lihtsalt teise väljundina.

Ja tunnen järjepidevalt põnevust, et millest ma küll järgmisena kirjutan.

Millised teemad või vormid sind praegu kõige enam köidavad?

Jätkan luuletuste ja novellidega. Kunagi tahan kirjutada romaani või mitu. Kõige paremini on muutused näha selles loomingus, mis kirjandusajakirjades ilmub. Sellel aastal on mu luuletused ilmunud Värskes Rõhus ja Müürilehes, varsti ka Loomingus. Lisaks ilmub Värske Rõhu märtsinumbris ka üks mu novell.

Luulekogud ja novellikogud jõuavad avalikkusesse ikka juba siis, kui kirjanikuna tegelen järgmiste projektidega. Seega mingis mõttes on ka värskelt ilmunud raamat kirjaniku jaoks juba iganenud, aga publik alles tutvub ja nende jaoks on see uus.

Millised viimase aja lugemiselamused on sind eriti kõnetanud?

Jacqueline Harpman „I Who Have Never Known Men“

Avastasin raamatu pisut enne, kui see TikTokis populaarseks sai, aga mul on väga hea meel, et laiem avalikkus sellest raamatust nüüd teadlik on. Mina sain sellest raamatust mõnusa identiteedikriisi. Mulle meeldib, kui kirjandus mingis mõttes raputab või kohutab. Plussiks on see, et tegevuspaik ja -aeg pole täpselt määratletud. Raamatus on omajagu müstilist või varjatut, kus saab ise mõelda.

Deborah Levy „August Blue“

Vaikne ja kriipiv lugemine, koputas õigetele hingeustele ja mõjus. Ja ühes kohas on mainitud ka Eestit! Sellised kohtumised on alati toredad ja tõstavad paratamatult ka raamatu väärtust. Jällegi – piisavalt müstikat, piisavalt poeetilisust, et oleks ilus ja põnev korraga.

Sally Rooney „Beautiful World, Where Are You?“

Sally Rooney raamatuid lugedes saan tuge, et täiesti okei on olla segaduses, inimesed ongi segased ja vastuolulised ja teevad kaheldavaid otsuseid, keeravad endale kogemata käru. Muu hulgas analüüsib ta ka ühiskonda ja maailma. Mõtetega ei pea nõustuma, aga mulle meeldib neile kaasa mõelda, tegelaste mõttekäiku jälgida. Olen seda raamatut lugenud kaks korda ja plaanin kindlasti veel lugeda.

Kristina Gorcheva-Newberry „Between Dog and Wolf“

Tegevustik toimub nõukaajal Moskvas ja selle lähiümbruses, täpsemalt aastal 1985. Tegelasteks on teismelised, kes otsivad oma kohta Moskvas ja maailmas. Raamatus oli palju äratundmist, aga samas ka avastusi. Soovitan! Ja loodan, et ehk ühel heal päeval see raamat ka eesti keelde tõlgitaks.

Emily Brontë „Vihurimäe” 

Praegu loen esimest korda Emily Brontë romaani „Vihurimäe“. Proovisin paari aasta eest nii ingliskeelsena kui ka eestikeelsena lugeda, ent ei saanud lainele ja jätsin pooleli. Nüüd aga oli teisiti! Suutsin loosse sisse elada ja mõte püsib kenasti ridadel, mitte ei hüppa ringi. Järelikult on n-ö õige aeg. Tahaksin siinkohal rõhutada, et mõne raamatuga võibki olla nii!

Kaanefoto autor: Andra Rahe