Sotsiaalmeedia on nii igapäevane osa meie elust, et selle mõju jääb tihti märkamatuks või lükatakse mugavalt „kellegi teise probleemiks“. Ometi mõjutab see seda, kuidas me end tunneme, kuidas suhestume teistega ja kuidas iseennast näeme.

Just sellest vaiksest, aga sügavast mõjust sündis Laura Koopi raamat „Miks sa teda like’isid?“ Aus, humoorikas ja kohati valus sissevaade nutimaailma, milles me kõik elame. Järgnevas intervjuus räägib autor, kuidas ta jõudis selle raamatu kirjutamiseni ning millised müüdid sotsiaalmeedia kohta vajaksid lahtimurdmist.

Kuidas tekkis sul idee kirjutada raamat „Miks sa teda like’isid?“ ja miks just nüüd tundus õige aeg sotsiaalmeedia mõjust rääkida?

2023. aasta novembris toimusid mu elus suured muutused. Otsustasin, et hakkan lõpuks „päriselt“ elama ning ei lükka enam edasi enda unistusi, millest üheks oli alati olnud kirjutada raamat. Kaks aastat hiljem on raamat lõpuks valmis ja olen selle kogemuse üle väga õnnelik ja tänulik.

Teema, millest raamatut kirjutada, tuli elust enesest. Tänaval või bussis ringi vaadates on inimeste pead ekraanide vaatamisest longus ning mulle tundub, et kõik justkui räägivad ja teavad sellest teemast, aga millegipärast tundub see alati kuidagi laiemalt ainult ühiskonna või „kellegi teise“ probleem. Vähesed tunnistavad endale, kui sõltuvuses nad tegelikult nutimaailmast (ja teiste hinnangutest) on ning mulle tundus ka endale vajalik võtta ette teekond, et kas ja kuidas sotsiaalmeedia mõjutab minu „mina“? See on olnud väga vabastav kogemus ja ma soovitan seda kõigil teha. Usun siiralt, et üks hea viis seda teha, ongi minu raamatut lugedes.

Kuidas kirjeldaksid oma raamatut inimesele, kes pole seda veel kätte võtnud?

Kui me mõtleme uudiste ja igapäevase inforuumi peale, milles viibime, näeme pidevalt negatiivsust. See on paratamatu, sest see müüb. Minu raamatu teema ei ole samuti kõige lihtsam, aga sellest hoolimata ei puudu raamatust huumor. Usun, et kui inimene julgeb iseenda üle naerda, on võitmatu. „Miks sa teda like’isid?“ on muhe ja mõnus lugemine tõsisel teemal – ehk julgeme natuke rohkem enda sisse vaadata, kui teeme seda läbi kerge iroonia ja muige?

Mis üllatas sind end ennast kirjutamise käigus kõige rohkem?

Kõige enam üllatas mind see, kui ausaks ma iseenda suhtes kirjutamise käigus muutusin. Alguses arvasin, et kirjutan lihtsalt ühest nähtusest ja selle mõjust, aga üsna kiiresti selgus, et ma ei saa rääkida sotsiaalmeedia varjukülgedest ilma enda omadele vastu vaatamata. Näiteks see, kuidas telefon instinktiivselt kätte haarata, kui tunnen kurbust või nt igavust ning kuidas ma teatud olukordades tahtsin end läbi sotsiaalmeedia paremini tunda.

Millised on kõige levinumad müüdid sotsiaalmeedia kohta, mida tahtsid raamatus murda?

Peamine ilmselt oligi see, et sotsiaalmeediast sõltuvuses olemine või sellest liiga kaasa haaratud olemine (võrreldes reaalse eluga) on kellegi teise, mitte minu probleem. Arvan, et see tegelikult on tahes-tahtmata meie kõigi probleem, sest kui me kurdame, et teismelised ja noored veedavad ekraanide taga tunde, siis kust see ikkagi tegelikult kõik alguse saab? Ehk siis ma tahtsin tuua esile seda, et nuti- ja/või sotsiaalmeedia sõltuvus ei küsi vanust ning me ise loome ühiskonda, milles elame.

Teine müüt on aga see, et kõik mis hiilgab, ei ole kuld. Sotsiaalmeedia ja eriti „relationship goals” tüüpi kajastatud paarisuhted ei pruugi tegelikkuses sugugi nii romantilised olla. Kas me elame pildi/video või kogemuse enese pärast? Ei taha kellelegi liiga teha, aga kui me teaks, et mitte keegi peale minu enda ei näe mu postitatud pilti või videot, siis kas ma paneksin selle ikkagi üles? See, et sotsiaalmeediasse eelkõige postitatakse elu kõrghetki on teema, millest on juba palju räägitud, aga ma arvan, et kipume seda ikkagi unustama ja oma peas pisendama. (Nemad ju kindlasti on ikkagi päriselt õnnelikud, eks?)

Mis on üks fakt sotsiaalmeedia mõjust, mis paneb alati inimesi üllatunult kulmu kergitama?

Raamatus on muidugi neid fakte mitmeid, aga tooksin välja ühe, mis on hoopis seotud tehisintellektiga. Tehisintellekti kaaslased nagu Replika pakuvad emotsionaalset tuge ja vestlusi, mis võivad viia tõeliste emotsionaalsete sidemete tekkimiseni tehisintellekti isikute vastu. 42% Replika kasutajatest arendasid sügavaid emotsionaalseid sidemeid oma tehisintellektist kaaslastega, tunnistades, et nad said emotsionaalset tuge, mida nad ei leidnud inimestevahelistest suhetest.

Teine huvitav mõju on aga see, et kui tehisintellekt aitab nüüdsest kasutajate profiile luua ja nö „tuunida“ ning nähtavamaks muuta, siis kas me leiame end varsti maailmast, kus üks tehisintellekt like’ib teist ja inimene on sellest võrrandist tegelikult kõrvale jäetud?

Mida sa ise sotsiaalmeedia kasutajana pärast raamatu kirjutamist muutsid?

Hommikud tasub jätta iseendale, mitte nutimaailmale anda. Püüan peale äratuse kinni panemist mitte postitusi kerima hakata.

Vahepeal elasin ka aasta täiesti ilma sotsiaalmeediata, aga sõbrad olid lõpuks päris mures, et kas minuga on midagi juhtunud. Sain aru, et 21. sajandil kehtib vanasõna: kui sind pole sotsiaalmeedias, pole Sind olemas! Nüüd tegin uuesti Instagrami kasutaja, aga seekord on eesmärk hoopis tutvustada raamatut ja sellega seonduvat, mitte niivõrd oma isiklikku elu näidata.

Laura Koopi kolm raamatusoovitust:

Minu selle aasta absoluutne lemmik on Ruth Kvarnström-Jonesi „Grand Hôteli fenomenaalsed naised“. See on imeline, kui mõnusalt ja põnevalt autor kirjeldab maailma eelmise sajandi alguses. Hoolimata sellest, et esialgu tundub see üsna pikk lugemine (488 lehekülge) siis seda raamatut suisa „hingasin“ sisse ning tunnid tundusid kui minutid.

Yuval Noah Harari „Neksus“. Raamat ega autor ilmselt pikemat tutvustust isegi ei vaja, aga ütlen, et see minu jaoks avas mitmeid uusi perspektiive ja vaatenurki. Taaskord, tunnen, et me ühiskonnana (ja igaüks selle liikmena) peaks tehisaru ja üldiselt ka interneti kui laiema teema iseenda sees lahti mõtestama.

Naatan Haamer „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“. Sel suvel lahkus minu armas isa ning ei ole olnud lihtne aeg. Leinast rääkimine, mõtlemine ja isegi lihtsalt „olemine“ teeb lähedase inimese kaotanule haiget, aga see raamat aitas mind. See aitas mul kriise kui elukaare paratamatuid osasid rohkem mõistma hakata ning kuigi loomulikult ükski raamat ei täida seda tühjust südames, mis peale lähedase lahkumist järele jääb, aga annab siiski tunde, et me vähemalt ei ole me selles kunagi päris üksi. Tegelikult on veel inimesi, kes on tundnud midagi sarnast või inimesi, kes tahaks sinu jaoks olemas olla, aga sa pead alguses neil ise lubama sinu jaoks olemas olla.