Eva Koff on lugejate südamed võitnud oma sügavamõtteliste ja poeetiliste teostega. Tema kolmas romaan „Õhuskõndija” on haarav lugu kahe noore naise, Nora ja Magdalena, iseendaks kasvamisest, mis käsitleb julgust, eneseleidmist ja vabadust olla see, kes sa tõeliselt oled. Romaan viib lugeja 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Tartusse, ajastusse, kus tulevik oli veel täis võimalusi ja teadmatus tulevast pakkus ruumi unistustele. Koffi looming on kui kaleidoskoop, iga lugeja leiab sellest midagi isiklikku, olenevalt sellest, millise nurga alt ta teost vaatab.

Selles intervjuus avab Eva Koff oma loomingulise maailma uksi, jagades mälestusi lapsepõlve lugemistest, kirjutamisprotsessi tagamaid ja inspiratsiooniallikaid.

Ootame kõiki 12. augustil kell 18.00 Viru Keskuse Rahva Raamatusse, et jätkata Rahva Raamatu klubiga. Sel korral kutsume teid kaasa rändama Eva Koffi sõnade ja mõtete maailma ning avastama, kuidas tema looming puudutab ja inspireerib. Vestlust juhib kirjanik Eia Uus.

✨️ Millised olid teie esimesed kokkupuuted kirjandusega? Kas mõni raamat lapsepõlvest on teid saatma jäänud? 

Ikka ema ettelugemised, kui olin päris väike, hiljem juba omaette lugemised. Kui mõelda, millised raamatud on mu mõttemaailma pidama jäänud, siis meenuvad esimestena Otfried Preussleri „Krabat”, Ellen Niidu „Triinu ja Taavi lood” ja Viivi Luige lasteluulekogu „Tubased lapsed”. Väga erinevad teosed kõik, aga neist jäänud tunne on ehe. Nimekirja võiks jätkata: „Naksitrallid”, kogu Lindgren, „Viplala lood”, Asta Kassi „Pahupidi puhkus”, Silvia Truu „Peidus pool”, muinasjutud… 

✨️ Kas kirjutamise juures on teil kindel koht, aeg või mõned esemed, mis aitavad paremini keskenduda ja loovust käivitada? 

Loomingu eelduseks on vaikus. Mitu tundi vaikust, enne kui mõte läheb käima ja saan hakata kirjutama. Tuleb end vabastada kogu sest virvarrist, mis on meie ümber ja meie sees. Infomüras ei paista justkui välja, mis on see oluline, millest tahad kirjutada. Pead vaikseks jääma ja hakkama kuulma, kuulama, mis su sees toimub, millised hetked, tunded, kogemused tahavad kuju saada. Aeg ei ole varahommik, pigem keskpäev, siis, kui uni on täis magatud ja (ideaalis) aeglane hommik möödas. Ruum võiks olla uksega, teistest ruumidest lahus, muid tingimusi ei ole. 

✨️ Mis teid viimasel ajal enim inspireerib? 

Ikka inimene ja aeg. See, kuidas aeg justkui möödub hetkede reana ning kaob, aga on samal ajal üks lõpmata avar igavik, kui suuta päriselt hetkes kohal olla. Reaalsus ja kujutlus, küsimus, mis on reaalne, mis kujuteldav. Küsimus, miks inimene on selline, nagu ta on, korraga ilus ja kohutav. 

✨️ Milliseid teemasid soovisite „Õhuskõndijas” kõige enam esile tuua? 

Sisemise julguse teemat. Küsimust, kuidas julgeda näha iseennast sellisena, nagu sa oled, vaadata end häbita ja mõista samas, et su olemus on ajas muutuv ja liikuv, sa ei ole kunagi päriselt valmis. Me võiksime iga inimest vaadata kui kosmost, isegi kui ta näib nii introvertne või võõras, et me ei pääse talle ligi. Võiksime püüda teisesse suhtuda kui protsessi, mitte kui tulemusse. Iseend näeme ju ka muutuvana, arenevana. 

✨️ Mida ütleksite neile, kes pole veel antud teose lugemist alustanud, mida te kõige rohkem loodate, et lugeja sellest romaanist kaasa võtab? 

Romaan on nagu kaleidoskoop, peidab eneses palju ja väga erinevat värvi, erineva struktuuri ja kaaluga killukesi. See, mida raamatus näed, sõltub sellest, kes sa oled, muster sõltub keerutajast. Mida lugeja teosest kaasa võtab, ei ole minu määrata, aga ma julgustan kõiki lugema ja veidi ses 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Tartus koos mu tegelastega rändama. See oli aeg, kus 20. sajand ei olnud veel oma tõelist palet näidanud ja kõik oli veel võimalik. Autorina oli mul huvitav kujutleda end oma tegelaste mõttemaailma ja püüda tajuda, mis tunne võis olla, kui sa tõesti ei teadnud veel midagi ei tulevasest Eesti Vabariigist, sõdadest, okupatsioonist, küüditamistest, internetist ega AI-st. 

✨️ Kui peaksite mõne oma kirjutatud tegelasega õhtusöögile minema, siis kellega ja miks? 

Õhtustaksin Noraga, kui ta oleks nõus tulema. Ilmselt just sellepärast, et ma üldse ei kujuta ette, kuhu meie jutt tüüriks ja kuidas vestlus kulgeks. Kas me räägiksime igapäevaelust Tartus Ülejõel, emadest ja lastest, Emajõe üleujutustest, haigustest, räpastest rentslitest, või hoopis muinasjuttude müütilistest olenditest? Või siis vaikiksime, loeksime sõnumeid teineteise pilgust. Ei tea. Just seepärast tahaksingi temaga kohtuda, teda paremini tundma õppida. 

✨️ Kui tihti jälgite ise, kuidas teie teoseid vastu võetakse või tõlgendatakse ja kas see mõjutab teie edasist kirjutamist? 

Jälgin nii ajakirjanduses kui blogides ilmuvaid kajastusi. Nagu eelpool öeldud, romaan on kaleidoskoop, ja põnev on näha, mida teised keerutajad ses „torus” näevad. Tihtipeale need võõrad mustrid üllatavad, vahel puudutavad ka valusalt. Aga vastu võtta tuleb kõik peegeldused. Negatiivne tagasiside võib ka hoopis ärgitada veelgi paremini läbi mõtlema ja tajuma, mis on siis see „sinu osa”, millest sa lahti öelda ei saa, millega pead jätkama, isegi kui see nii mõnelegi ei meeldi. Aga kõige rohkem teevad rõõmu ja pakuvad mõtteainet isiklikud peegeldused — kui inimene kas kirjutab või räägib pikemalt lahti, mida ta teosest leidis, kuhu teos ta viis, millega puudutas. 

✨️ Millised omadused peavad teie arust olema raamatul, et see oleks hea? 

Sageli on see seletamatu, nagu mingi fluidum, mis haarab endasse ja sa ei pruugigi päris täpselt teada, miks. Nagu mõni inimene, kes meeldib — temaga on hea või huvitav koos olla, ta paneb sind mõtlema ja tundma, äratab sinus midagi sellist, mille olemasolust sa enne teadlik ei olnud. Hea raamat teeb su maailma veidi teistsuguseks, raputab sinus midagi lahti, tükikesed leiavad endale uue koha, sa ise oled pärast lugemist natuke uus, teistsugune. Nagu ülalmainitud „Krabat” — see veski, need tegelased, see õhustik on minus endiselt olemas, kuigi ma ei ole raamatut aastakümneid puudutanud. Ja ma usun, et heas raamatus on alati mingi saladus, miski, mida sa ei suudagi lõpuni lahti muukida. 

✨️ Milliseid kirjandust te ise täna loete ja miks? Kas on mõni autor, kes on teid viimasel ajal eriti kõnetanud? 

Loen igasuguseid raamatuid, ma ei ole süstemaatiline lugeja. Viimastest lugemistest puudutas väga Giuseppe Tomasi di Lampedusa „Gepard”, romaan aastast 1957, tõlkijaks Aleksander Kurtna. Võimas lugemine oli Kim Thuy „Em” Triinu Tamme tõlkes. See on romaan Vietnamist ja sõjast, tungis sügavale luuüdisse. Eesti kirjanike teostest on viimase aja elamused Lilli Luugi „Ööema”, Meelis Friedenthali „Punkti ümber”, Piret Raua „Keedetud hirvede aeg” ja Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast”. Ja neid on veel. Mind teeb lugemine õnnelikuks, see on nagu toit, ilma milleta jääd nälga.