Menuautor Taylor Jenkins Reidi “Daisy Jones & The Six” on haarav romaan 1970ndate legendaarse rokkbändi ja nende imekauni solisti peadpööritavast tõusust tippu ning saladustest, mis viisid bändi kurikuulsa lagunemiseni.
Nende vapustava esinemise järel Whiskys andis Runner teada, et Daisy Jonesist saab avaesineja The Sixi maailmaturneel, mis kandis pealkirja „Numbrid”.
Billy anus Rodi, Teddyt ja Rich Palentinot, et nood ümber mõtleksid ja Daisy programmist maha võtaksid, aga kui Teddy talle kõvasti kasvanud piletimüüginumbreid näitas, oli ta lõpuks sunnitud nõusse jääma. Tuurile pandi juurde lisakontserte.
Kui bänd ja Daisy tuuri alustasid, oli „Honeycomb” just jõudnud edetabelis esimese kahekümne sekka.
Billy: Ma ei keskendunud sellele, kes meid soojendas. Keskendusin sellele, kuidas tuuril kaineks jääda. See oli mul esimene kord pärast võõrutusravi jälle sõidus olla.
Camila: Billy rääkis, et ta hakkab mulle helistama kolm korda päevas ja paneb kõik oma tegemised päevikusse kirja ja ma selgitasin talle, et ma ei taha, et ta end mulle tõestaks. Et see lisaks vaid pinget ning see on viimane asi, mida tal vaja. Ta pidi teadma, et ma usun temasse. Ütlesin: „Ütle mulle, mida mina teha saan, et see oleks sinu jaoks lihtsam, mitte raskem.”
Billy: Otsustasin Camila ja Julia tuurile kaasa võtta. Selleks ajaks ootas Camila umbes teist kuud meie kaksikuid. Me teadsime, et raseduse arenedes ei saa ta enam palju tuuril olla. Aga ma tahtsin, et ta kohal oleks, et õigel noodil alustada.
Daisy: Ma olin tuurile minekust ülielevil. Polnud kunagi varem tuuritanud. Mu oma albumil läks üpris hästi. Sain head tähelepanu. Ja „Honeycomb” aitas ka mu oma albumi müügile veidi kaasa.
Graham: Meil oli kõigil hea meel, et Daisy meiega kaasa tuli. Daisy oskas hängida. Daisy oli lahe plika.
Sel ajal andsime aina raadiointervjuusid ja käisime fotosessioonidel ja me lugu ronis tabelis muudkui ülespoole, müüs järjest paremini. Mõnel korral tunti mind ka ära. Billyt oli juba mõnda aega ära tuntud, aga nüüd tundsid nad vahel ära ka mind ja Karenit. Kõndisin mööda tänavat ja nägin kedagi The Sixi särgis.
Nii et mind eriti ei huvitanud, kellega mind tuurile saadetakse, kuni asjad kulgevad edasi samamoodi nagu seni.
Billy: Andsime oma esimese kontserdi Nashville’is Exit/In’is. Ja minu suhtumine oli, et kaasame Daisyt samamoodi, nagu me oleksime kaasanud ükskõik keda teist, kes meid soojendas. Olime harjunud ise soojendusesineja olema ja nüüd olime peaesineja. Ja ma tahtsin kaasata teda täpselt nagu teised bändid olid meiega teinud. Isiklikud tunded lükkasin tagaplaanile.
Karen: Olime enne esimest kontserti kõik lava taga, enne seda, kui Daisy pidi peale minema. Ja Daisy tõmbas parasjagu triipu ninna. Warrenit masseeris mingi groupie, kellel oli õnnestunud end kuidagi lava taha sebida. Eddie ja Pete tegid mida iganes. Billy oli kuskil ära. Mina ajasin Grahamiga juttu. Minu meelest oli see enne seda esimest kontserti… Graham oli oma habet piiranud ja oli näha, kui kena ta kogu selle tihniku all oli.
Ja siis koputatakse uksele ja tulijateks on Camila ja Julia. Nad olid tulnud Billyle head ööd ütlema.
Niipea kui Daisy Camilat ja Juliat nägi, lükkas ta narkotsi sahtlisse, tõmbas nina puhtaks, pani käest klaasi brändi või viskiga, või mida iganes ta parasjagu jõi. See oli esimene kord, kui ma nägin teda ilmutamas mingit tähelepanelikkust. Nagu et äkki ta ei elanudki mingil teisel planeedil. Ta surus Camilal kätt ja lehvitas Juliale. Ma mäletan, et ta kutsus Juliat „värvukeseks”.
Ja siis oli Daisyl aeg minna ja ta ütles: „Soovige mulle edu!”
Kõik teised olid oma asjadega liiga ametis, et seda märgata, aga mitte Camila. Ta soovis Daisyle edu ja oli seda tehes ka nii siiras.
Camila: Kui ma esimest korda Daisy Jonesiga kohtusin, ei teadnud ma, mida temast arvata. Ta näis väga hajevil, aga ka väga armas. Ma teadsin, et Billyle ta ei meeldi, aga tema arvamus ei tähendanud, et mul ei võiks enda oma olla.
Aga, nojah, ta oli muidugi vaieldamatult vapustava välimusega. Täpselt nii ilus kui ajakirjades, võib-olla isegi ilusam.
Daisy: Mina läksin lavale esimesena, avasin Nashville’i kontserdi ja ma olin täiega närvis. Tavaliselt ei ole ma närveerija tüüpi, aga nüüd olid mu närvid püsti. Võib-olla olin ka liiga palju kokat teinud. Astusin sellele lavale, arvates, et kogu see mass mu ees ootab The Sixi. Aga suur osa publikust oli elevil ka ainult minu nägemisest. Nad olid tulnud minu pärast.
Ma kandsin paeltega kukla taha kinnituvat musta kleiti ja oma kullast käevõrusid ja kõrvarõngaid.
Kui proovid välja arvata, oli see mul esimene kord päris üksi lavale astuda, kaaslaseks vaid Hanki kokku pandud saatebänd. See oli esimene kord, kui kuulsin nii suurt publikut mulle kaasa elamas. Kõik need kokku tulnud inimesed nägid välja ja kõlasid nagu mingi elusolend. Kõmisev ja käratsev elusolend.
Kui olin seda korra tundnud, tahtsin kogu aeg sama tunda.
Graham: Daisy andis hea kontserdi. Tal oli suurepärane hääl, ta lood polnud kehvad. Ta suutis publiku tähelepanu hoida. Selleks ajaks, kui meie lavale jõudsime, oli publik üles köetud. Neil oli juba hoog sees.
Warren: Selle saali kõik nurgad haisesid kanepi järele. Publiku kaugemat otsa polnud läbi suitsu nähagi.
Karen: Kohe, kui lavale astusime, oli aru saada, et kohale tulnud inimesed… et see oli teistsugune seltskond kui meie esimesel tuuril. Esiteks oli neid kõvasti rohkem. Algsed fännid olid endiselt kohal, aga nüüd olid meil publikus ka teismelised ja nende vanemad, hulgaliselt naisi.
Billy: Seisin selle rahvamassi ees, täiesti kaine, tunnetasin nende elevust, teadsin, et „Honeycomb” on teel esikümnesse. Ja ma teadsin, et need inimesed on mul peos. Ma teadsin, et nad tahtsid meid jumaldada. Nad juba jumaldasid meid. Ma ei pidanud neid enda poole võitma. Seisin seal laval ja… me olime juba võitnud.
Eddie: Me ei hoidnud end sel õhtul millegagi tagasi, andsime endast tõesti viimase.
Billy: Kontserdi lõpuks ütlesin: „Mis te arvate, kui kutsun Daisy Jonesi siia meie juurde tagasi ja mängime teile „Honeycomb’i”?
Daisy: Publik läks pöördesse. Kogu saal värises.
Billy: Ma tundsin, kuidas mu mikrofon vibreeris, kui nad kisasid ja jalgu trampisid, ja ma mõtlesin: täitsa perses, me oleme rokkstaarid.
Taylor Jenkins Reid “Daisy Jones & The Six“
On hilised 1960ndad Los Angeleses ning Daisy, noor tütarlaps, käib salaja Sunset Stripi klubides ja unistab, et saaks kunagi ise lauljana lavale astuda. Seks ja narkootikumid on paeluvad, aga kõige enam armastab Daisy rock’n’roll’i. Kui ta on kakskümmend, hakatakse tema häält tasapisi märkama ning tema metsik ilu ajab segi nii mõnegi pea. Loe edasi…
About the author
