Mis saab, kui kohtuvad kaks annet: reklaamigeenius ja šamaan? Kas maailmas, kus piir jabura ja kuulsa vahel on kadunud, saaks projektirahadega korraldada konverentsi jumala geenidega inimestele? Kas moodsa kunsti vormis annaks kõnelda Noa-aegsest veeuputusest nii, et see jõuaks uudistesse? Kas kunstnike lapsesuud suudaks tõmmata tähelepanu ohtlikele tuumajaamadele ja radioaktiivsetele jäätmetele?
Aga mis saab siis, kui suudavad? Mida üldse kuulsusega peale hakata olukorras, kui rahal pole enam hinda ning mõistlikud otsustavad järgida mantrat “hoidu, hoidu, hoidu igasugusest konfliktist ja lavast”?
Ja mis saab siis, kui vajutad masse aktiveerivale interneti-paanikanupule natuke liiga vara?
Kui see on hoiatuslugu, siis kellele? Kui aga huumor, siis mille või kelle aadressil? Lugemisvõimalusi on mitu.
„Mida iganes olin ma maailmalõpuna ette kujutanud, igatahes mitte seda…“
Selleks ajaks oli käes keskhommik ja me keegi polnud ligi kolmkümmend tundi maganud. Kus ja kuidas ja millal me siis magame? Mõistate, kui imelikud mured tekivad maailmalõpukuristiku veerel seistes. Kogu siinse maailma oli Oksana fantaasiana valmis visandanud, aga detailid puudusid. Tegelik elu alles algas, me tunnistasime punkti, kust paistis tegeliku elu potentsiaal – mis teostub juhul, kui meid ümbritsevad soosivad asjaolud ja kui me oleme ise iga päev loomingulised ja vintsked.
See oligi hetk, mil hakkasin aru saama sellest, mis meid päriselt ees ootab. Elu uuesti alustamine. Jah, nagu Diego kunagi oma loengul ütles: paradiisi loomine. Seisime keset betoonpunkrit ja vaatasime oma paradiisis ringi. Jah, teoreetiliselt oli ka punkris võimalik magada, riiulite alla olid pandud madalad madratsid, kuhu sai magajaid „ladustada”. Klaustrofoobilised, seda kindlalt. Aga magatavad. Kui vaja.
„Siin oli plaanis elada ainult suure ohu korral,” ütles perenaine. Kas meid ümbritses praegu suur oht?
Samal hetkel saabus punkrisügavusse nõutu olemisega Marat.
„Võibolla saaks Pavel aru, mis siin viga on…, kiirgusmõõtur ei toimi! Midagi on justkui katki.”
Kiirgusmõõtur ei toimi? Me olime justkui unenäos, kus mitte miski ei toimi ja takerdud oma särgisabasse, kui soovid edasi astuda.
„Hakkame siis igaks juhuks jooditablette võtma,” otsustas Oksana kiirelt. „Siin nad on, igaühele norm kätte! Parem karta kui kahetseda!”
*
„Ma ei näe küll põhjust siin magada,” ütles Egon selle välja, kui me ikka veel nõutult punkris rüselesime ja ringi vaatasime, igaühel jooditablettide leht käes. Diego tahtis nagu korra vaidlema hakata, aga tundus, et see oli vaid selleks, et Egoniga põhimõtteliselt vaielda ja mitte anda talle sõnaõigust. Tegelikult ei näinud mitte keegi meist põhjust magada kinnises maa-aluses ruumis, sama hästi võis meile peavarju pakkuda ruumikas nišiga koobas oma õhuvahetusele avatud suuga. Pealegi, kuidas me saanukski sulgeda end punkrisse, kui teine auto oli alles kusagil teel?
See teine auto oli nagu nähtamatu sild meie ja eelmise maailma vahel, me ei saanud ju uskuda, et kõik on läbi, et õhk on mürgine ja me peaksime end elusalt punkrisse matma…
Niisiis oli otsus tehtud ja jagasime endid koopas „tubadesse”.
Päev venis edasi poolunes, suure ootuse, segaduse ja mõningase lahtipakkimise tähe all. Lõpuks oli käes õhtu, istusime koopasuu lähistel hämaras, jõime oma uue kodu esimest teed ja pidasime aru.
Vaatasin kaugusesse, läände, kuhu ühe mäe taha loojus päike. Loojangut polnud päriselt näha ja meie asukohast ei saanudki see näha olla. Paistsid ainult metsad ja metsad, läbi metsade looklev jõgi ja kaugemal asuv mägi, mis kattis silmapiiri. Mis seal metsade ja mäe taga toimus? Kas tõesti on see kõik nüüd mingil moel juhtunud? Kõik need sipelgapesalaadsed kogumid on nüüd kas tuulte poolt laiali puistatud, võibolla mere alla jäänud? Kui jäämäed reageerisid päikesepalangule, võis rannikualade äkiline vee alla jäämine olla tõepoolest võimalik, sealhulgas võisid kaduda mu kodulinn, kodutänav, kodumaja. Kas elekter kadus ega tulegi tagasi? Kas tuumajaamad on vastu pidanud või lekivad? Ja mida kujutas endast see meeletu vihm, oli sellel kõige muuga mingit seost?
Mida iganes olin ma maailmalõpuna ette kujutanud, ei olnud ma suutnud näha seda kummaliselt ängistavat probleemi: et me ei teagi, mis juhtus.
See oli muidugi meie edu näitaja. „Kiirelt kaugele ära ja ootama” strateegia puhtas, klassikalises tähenduses oli enam-vähem edukalt ellu viidud ja selle strateegia puhul polegi võimalik pisiasjadeni teada, mis selja taga täpselt toimub. Vaadates esimesel õhtul üle metsade, oli veel peaaegu võimatu mõista tõsiasja: tere tulemast, see ongi normaalne maailm meile, väikestele rumalatele inimestele, küttidele-korilastele-põllulapiharijaile. Me olime harjunud hoopis teistsuguse normaalsusega, kus kõike sai enda peost kontrollida, iga hetk uuendada ja värskendada. Aga enam ei saanud. Olime selle olukorra küll enda meelest läbi mänginud, aga me olime miskipärast arvanud, et raadiosaatjad toimivad!
Epp Petrone “Linnutee koodid“
On aasta 2012. Ühes mereäärses ülikoolilinnas elab neiu Eeva… Nii algab lugu hea ja kurja tundmisest, inimahvidest ja jumalageenidest, viirustest ja tuumareaktoritest, eesmärkidest ja abinõudest, sipelgatest, lumepallidest ja liblika tiivalöökidest.
Mis saab, kui kohtuvad kaks annet: reklaamigeenius ja šamaan? Kas maailmas, kus piir jabura ja kuulsa vahel on kadunud, saaks projektirahadega korraldada konverentsi jumala geenidega inimestele? Kas moodsa kunsti vormis annaks kõnelda Noa-aegsest veeuputusest nii, et see jõuaks uudistesse? Kas kunstnike lapsesuud suudaks tõmmata tähelepanu ohtlikele tuumajaamadele ja radioaktiivsetele jäätmetele?
