Kes ma nüüd õieti olen, kas eakas täiskasvanu või vanur? Kas ma suudan veel autot juhtida ja arvutiprogrammide uuendustega kaasas käia? Millega sisustan oma ootamatult tühjavõitu päevi? Millest vanemas eas loobuda ja millest mitte? Kas parem on lamada või istuda, käia või joosta? Millal on tervisehäda tõsine? Kas valu saab ära lõigata? Kas surma oodata või karta?
Kõik need vastused ootavad sind uues Jaak Aru raamatus!
Tegelikult olin kavatsenud kirjutada ühe teise raamatu. Jätkamaks suurte kivide ja ajajoonte teemaga. Et kuidas neli-viis tuhat aastat tagasi seal Egiptimaal neid graniitrahne mööda vett transporditi ja kuidas India vanades tekstides tähtede asetuse järgi taevakaarel aega paika pandi. Olin kuulanud Euroopa ja Ameerika ülikoolides online-loenguid arheoastronoomiast ja astrobioloogiast ning astunud arheoastronoomia ühingu liikmeks.
Aga siis jalutasime abikaasa ja lapsega Tartu raudteejaama suunas (pidime selle 38aastase professorist volaski Šveitsi suunas teele lähetama) ning akadeemilise kraadiga järeltuleva põlve esindaja arvas, et mul oleks targem kirjutada millestki sellisest, millest mul on rohkem erialaseid teadmisi kui kividest. Alguses argumenteerisin, et enesetäiendamine teeb ju ka teadjaks. Ise mõtlesin, et mis see laps ikka targutab. Kuulsaid autodidakte jagub ju igasse maailma nurka.
Aga siis järsku taipasin!
Olen ju viimase kümne aasta jooksul ametist tingituna kokku puutunud vähemalt viie tuhande seenioriga. Nii nendega, kes on ise geriaatri patsiendi rollis, kui ka nende eakate sugulastega. Ning seda, mis vaevab ja rõõmustab vanemaealiste täiskasvanute (et mitte öelda vanurite) südant ja meeli tean ma paremini kui tavakodanik
Lisaks sellele ilmusid loetud tundide jooksul justkui iseenesest pähe peatükkide pealkirjad:
„Kas ma olen juba päris tobu ja kuidas ma peaks sellest aimu saama?“,
„Kas parem on reietada või vaadata telekast loodusfilme?“
jne, jne.
Siinkohal pean otsekoheselt üles tunnistama, et umbes kuu aega varem olin lõpetanud Saksamaal arstitöö seoses … pensioniea saabumisega. Seetõttu olen ka isiklikult väga huvitatud raamatus käsitletavaist vanemate keskealiste teemadest. Pensioniea saabumine on murdeline aeg ka mulle, sest tuleb teha hüpe töötegemisest ja sellega seotud muredest-rõõmudest pisut aeglasemalt ja võib-olla ka rahumeelsemalt kulgevasse igapäevasesse koperdamisse.
Niisiis.
Ma asusin tegema kirjatööd. Ega ma algul täpselt aimanudki, kuhu see ridade kirja panemine mind viib. Kas mu mõtterännak muutub erksaks ja loovaks või lõpetan peatükk peatüki järel igavas ummikus. Kuid otsustasin, et teen vähemalt proovi kirjutada selges eesti keeles vanematele inimestele (ja võib olla ka nende sugulastele) nendest igapäevastest ja igavikulistest probleemidest, mis seenioride ees püramiididena kõrguvad.
Selles raamatus võib lugeda rõõmudest ja raskustest nii nooremate kui vanemate pensionäride teel. Ritta on püütud laduda need mõtted ja teod, mis saadavad seeniore siis, kui nad läbivad maapealse elu viimaseid vahemaid. Ma ei kirjuta pikemalt haigustest, sest arenenud riikides on selleks tegevarstid. Nemad oskavad nõu anda, kui jalad on paistes või seljavalu ei lase püsti tõusta. Pigem on selles väikeses käsiraamatus visandatud eakate inimeste kõige üldisemad teemad ja ma loodan, et võib olla peitub ridade sees ja nende vahel nii mõnigi kasulik nõuanne.
Tahan lugejale kohe alguses teadvustada, et olen teiega samal positsioonil. Ka mina olen pensionär ja mul on järsku tekkinud probleeme vaba aja mõtteka sisustamisega. Ka minul valutab õlg ja selg. Toonitan veel kord, et seda raamatut kirjutades otsin ma lahendust meie ühistele probleemidele. Minu eripäraks on ainult see, et mul on võimalik võrrelda ennast sadade teiste vanemate täiskasvanutega (inglise keeles senior adult), kes on tervisehädade tõttu sattunud haiglasse ning kelle ihu- ja hingehädade vastu olen koos nendega võidelnud.
Minu eesmärgiks ei olnud kompileerida erinevatest allikatest – teadusartiklitest, veebist, populaarteaduslikust kirjandusest – pärinevaid teadmisi ja pikemaid ülevaateid. Ma kirjutasin sellest, mida ma pean tähtsaks ise, ja ma kirjutasin oma kaasmaalastele nii selges eesti keeles, kui ma seda pärast 20 aastat võõrsil töötamist suutsin.
Lubasin endale kasutada mõnikord ka natuke õpetavat tooni ja anda soovitusi. Loodan, et kannatlik lugeja andestab mulle selle.
Jaak Aru
Jaak Aru “Alla 65 keelatud“
Keegi meist ei soovi, et vanaduspõlv kujuneks kurbade kogemuste teekonnaks.
Hiljuti ka ise pensionile jäänud Jaak Aru töötas kümmekond viimast aastat Saksamaal eakate arstina. Kokkupuude sadade patsientide ja nende sugulaste muredega ajendas teda oma kogemusi ja soovitusi kirja panema.
Raamat vastab lühidalt paljudele praktilistele küsimustele vananemise kohta ja ärgitab seeniore mõtisklema oma uue rolli üle ühiskonnas.
NB: Üks leht selles raamatus on mõeldud noorematele kui pensioniealised. Selle võib eakas soovi korral välja lõigata ja anda oma lähedastele meelespeaks.
About the author
