Muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa jagab autobiograafilises enesearenguraamatus „Lase tiiger tuppa“ oma elu õppetunde. Ausalt kirjeldab ta enda haigetsaamisi ja sisemisi maadlusi, andes lugejale kaasa küsimused, mille abil luua ellu rohkem selgust ja – julgust.
Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Julgus lahutada
Kas sa oled oma suhtes õnnelik ja sellega rahul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis mida sa selleks teed?
Ma olen lahutatud naine. Statistiliselt mitte midagi erilist, sest Eestis lahutatakse laias laastus iga teine abielu. Kui mõtlen elus saadud kogemustele, siis lahutus tervikuna – kõik, mis sellele eelnes, mida ma selle käigus ja pärast seda kogesin – on kindlasti üks elumuutvamaid ja valusamaid õppetunde. Olen sellest juba avalikkuse ees osaliselt rääkinud, aga selles peatükis tahan minna natuke rohkem sügavuti, sest lahutus on mu elus muutnud palju rohkem asju, kui ma arvasin, ja on ka palju pikem protsess, kui ette kujutasin.
Ma igaks juhuks rõhutan, et see siin on minu nägemus asjadest. Ma ei räägi kellegi teise eest, sest inimesed võivad kogeda samu protsesse väga erinevalt. Hulk aega on möödas, aga nii mina kui ka Jalmar alles mõtestame iseseisvalt kõike seda, mis meie vahel juhtus, sest lahutus ei lõppe allkirja panemisega.
Aga alustame. Lahutus. Kes on sama asja läbi teinud, see teab, kuidas ühtäkki on kõigil su paarisuhte kohta arvamus. Ütled, et lahutad abielu ja kohe hakatakse otsima draamat. Kes keda pettis? Kes kellele valetas? Kes asja algatas? Isegi, kui sinult otse ei tulda küsima, siis selja taga räägitakse niikuinii. See käib asja juurde – ükskõik, kui teadlik ja vastastikkusel kokkuleppel teie lahutus tegelikult ka poleks. Asi on kordades intensiivsem, kui oled avaliku elu tegelane, sest ka võõrad tunnevad sinu suhete vastu haiglast huvi.
Saan sellest inimlikult aru, sest ajule on palju lihtsam, kui asjad on must-valged. Kui olukorral on kaks osapoolt, siis inimesed tahavad enamjaolt valida, kelle poolt olla ja seda on kergem teha, kui üks neist on (rohkem) süüdi.
Minu lahutuse tegi keerukaks, et me päriselt ka ei läinud suure riiuga lahku. Usu mind, mulgi oleks lihtsam, kui saaksin panna mingile hetkele näpu peale ja öelda: „Vot, siit edasi läks allamäge ja see viiski otsuseni, et õigem on eraldi edasi minna.“ Aga sellist hetke ei olnud. Oli pikk protsess, mille käigus tabas mind ühel hetkel selgus: ma ei taha niimoodi edasi elada ning armastav on meie armastusest lahti lasta. Meil mõlemal on õigus saada uus võimalus, et kellegi teisega oma lugu jätkata. See ei tähenda, et me oleks vähem väärtuslikud – ei. Meie lugu oli täis ilusaid hetki ning jätkub lapsevanematena.
Mäletan, et olime parajasti Marokos. See oli aasta enne ametlikku lahutust. Lamasin voodis ja järsku mõtlesin: kas me oleksime Jalmariga koos, kui meil poleks lapsi? Endalegi ehmatuseks mõistsin, et ei, ei oleks – ja hakkasin sealsamas nutma.
Järgmised paar kuud tegelesin sellega, et jõuda eneses selgusele. Ma ei julgenud neist mõtetest kellelegi rääkida. Osalt ka ei tahtnud, sest kartsin, et lasen end kõigutada teiste arvamusest. Püüdsin esialgu ise välja mõelda, miks ma end oma abielus niimoodi tunnen? Mida elult tahan? Ja kui jõudsin omadega tupikusse, siis käisin neli kuud psühholoogi juures, kellega sain arutada samu teemasid.
Ühel hommikul ärkasingi vastusega: ma pole enam õnnelik. Niisama lihtne see tegelikult oligi. Ma ei tundnud oma abielust rõõmu ja mulle ei meeldinud see inimene, kelleks olin muutunud. Ma ei näinud võimalusi, kuidas saaksin samasse keskkonda jäädes areneda selles suunas, kuhu tahtsin liikuda. Pärast mitut kuud eneseanalüüsi olin lõpuks valmis seda endale tunnistama, kuid mu peas oli endiselt tohutult mõtteid ja otsust teha polnud lihtne.
Usun, et minu abieluga juhtus see, mis juhtub paljude suhetega. Elu meie ümber muutus nii palju, et sellega kohanedes kasvasime teineteisest lahku. See „kolmas osapool“, mis suhtesse tekib, on paaridel erinev – kellel karjäär või trenn, kellel teine suhe või sõltuvus, näiteks alkohol. Ma arvan, et meie ei suutnud hoida oma suhtel piisavalt fookust pärast seda, kui sündisid lapsed.
Kui sul on lapsi, siis tead ilmselt hästi, millest ma räägin – kui sul neid pole, võid proovida ette kujutada, kui suur elumuutus on lapsevanemaks saamine. Ma armastan oma poegi tohutult ja olen alati tahtnud olla neile parim ema. Nemad on kõige tähtsamad! Kuid ka karjäär on nii mulle kui ka Jalmarile väga oluline – ühel hetkel jooksime pimesi selle suunas. Töötasime toore jõuga ja läbi valu, sest nautisime nii väga oma tööd, kuid see nauding tuli enda ja paarisuhte arvelt.
Juhtus see, et aegamööda nihkus fookus suhtelt ära. Võtsime endale uued rollid ja elu muutus nii palju, et liikusime emotsionaalselt teineteisest kaugemale.
Oma osa oli kindlasti sellel, et tegime kõike koos. Kogesime koos nii eufooriat, kui tulime pärast võimsat kontserti lavalt maha, kuid jagasime ka töist stressi, kui bändil olid rahamured või planeerisime välisreise. Kasvatasime koos lapsi, püüdes anda endast parima, ja õppisime ka arengutreeneriks laias laastus samal ajal – kui paberid kätte saime, siis tegime koos ka esimese koolituse. Kui teed kellegagi nii palju koos, siis hägustuvad erinevate rollide piirid ja kaob tasakaal. Millal te olete kolleegid? Millal abikaasad? Millal teostate iseennast? Proovisime tõmmata joone eraelu ja tööelu vahele, aga see oli raske.
Jalmar muidugi teadis, et käin psühholoogi juures ja tegelen eneses selguse loomisega. Kui me lõpuks kahekesi maha istusime, et rääkida, mis punkti oleme oma abieluga jõudnud, möödus esimene vestlus rahulikult. Sellegipoolest oli väga raske teineteisele kõike olulist välja öelda. Isegi siis, kui lahutus on sinu initsiatiiv, on muutus raske, sest osa sinust jääb igatsema kõike tuttavat.
Teadsime, et me pole see paar, kes jääb kokku ainult laste pärast.
Olen selliseid suhteid näinud ja – lapsed pole lollid. Nad saavad suurepäraselt aru, kui nende vanemate vahel pole kõik hästi. Tasub küsida, millist eeskuju me sellega neile näitame. Milliseid suhtemustreid tahame oma lastele õpetada? Mõistsin, et selleks, et olla parem ema, pean lahutuse ette võtma.
