Muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa jagab autobiograafilises enesearenguraamatus „Lase tiiger tuppa“ oma elu õppetunde. Ausalt kirjeldab ta enda haigetsaamisi ja sisemisi maadlusi, andes lugejale kaasa küsimused, mille abil luua ellu rohkem selgust ja – julgust.
Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Julgus vastata omas tempos
Millised on sinu reeglid nutisuhtluses? On sul neid üldse?
Nutiajastu muudab meid ärevaks: nii palju on kontosid, mida jälgida, postitusi ja pilte, millele reageerida. Nii lihtne on ju panna sõbra pildi alla „like“ või „süda“. Samamoodi kõikvõimalike suhtlusäppidega – Messenger, WhatsApp, Signal… Näed, et keegi kirjutas ja kohe vaatad, teine inimene näeb, et oled vaadanud ja tekib tunne, nagu peaksid talle sekundipealt vastama. Muidu jääb ju mulje, et midagi on valesti?
Hiljuti jagasin oma emaga iMessage’is üht naljakat lugu, mis Villemiga lasteaias juhtus. Nägin, et ema märkas seda, aga ta ei reageerinud. Nojah, mõtlesin mina, ju see polnudki tema arvates naljakas. Siit edasi oleksin võinud veel mõelda, et äkki ema on millegipärast pahane või et tegin enda teadmata midagi valesti. Kui järgmine kord temaga kokku sain, tuli see jutuks. Ema ütles, et ta oli lugenud ja naernud ja et see oli tõesti väga lõbus lugu, aga ta lihtsalt ei vajutanud mu sõnumile „südant“ ega kirjutanud vastust.
Ongi kõik.
Nutiseadmed harjutavad inimesi mõtlema, et vastustega ei tohi viivitada.
Samal ajal jõuab ekraanide kaudu meieni tohutult infot, millele peaksime justkui reageerima. Ma telefonikõnedest üldse ei räägi, sest kõnesid on võrreldes muuga vähe. Kuidagi on läinud nii, et telefoni enam helistamiseks väga ei kasutatagi. Lihtsam on saata sõnumeid ja häälsõnumeid, videoid, pilte ja GIF’e. Kuna see on niivõrd lihtne, siis usun, et paljud n-ö jagavad üle, kaasa arvatud mina.
Kui oled ka seda tüüpi, kes ei saa jätta asju õhku rippuma, vaid püüab vastata esimesel võimalusel, võib nutitelefon tekitada üpris suurt ärevust. Tahaks pidevalt kontrollida, ega ma ei ole midagi maha maganud. Eriti hulluks läheb asi siis, kui telefonil on peal teavitused.
Ükskord märkasin trennis, et mul oli ainult kaks harjutust trenni lõpuni teha jäänud, kui ma juba tundsin ärevust. Äkki peaks võtma korraks telefoni ja vaatama, kas keegi on midagi saatnud? Õnneks sain aru, kui jabur see mõte on. Keskendusin uuesti trennile ja sellele, et teha see ära võimalikult hästi. See on üks lihtne näide, kuidas nutimaailm ajule mõjub.
Ka märkasin, et haaran telefoni järele rohkem siis, kui lapsed pole minuga. Üksindus ajab ekraanidesse. See on tähelepanek, mis aitab mul endaga tegeleda.
Võimalus igat oma liigutust nutimaailma abil teistega jagada tekitab ajus mõnutunde. Samal põhjusel tundub lahe avaldada arvamust, kirjutada näiteks kellegi jutu alla kommentaare. Selle kaudu sa justkui näitad, et oled olemas ja hoolid.
Lihtne viis end proovile panna on jälgida, kui kaua sa suudad rahulikult istuda ja teist inimest kuulata ilma, et vestlusesse sekkuksid. Eriti raske on lasta teisel lõpuni rääkida siis, kui ta ütleb midagi, mille kohta sul on arvamus või isiklik lugu. Ja samas – kas me ise ei tahaks, et meil lastaks jutt lõpuni rääkida? Kas see ei tekita tunnet, et meist peetakse lugu?
Koolitustel kuulen sageli kurtmist, et võimatu on ekraaniaega vähendada, sest töö ei luba. Ma küsin vastu: kas olete töö juures arutanud, milline on teie majas näiteks e-kirjadele vastamise kultuur?
Eelmistes peatükkides juba rääkisin oma läbipõlemisest – palju abi oli mul kõikvõimalike teavituste väljalülitamisest. Nii sead iseendale tervisliku piiri, sest kaovad ära märguanded, mis sunniksid kohe telefoni haarama. Ma muidugi vastan, aga tunnen, et kontrollin nii paremini, millal ma vastan. See ei tähenda, et kaon päevadeks orbiidilt, reageerin töistele sõnumitele ikka sama päeva jooksul, aga lihtsalt mitte minutipealt.
Olen spontaanne ja tunnen tihti vajadust oma mõtteid kohe kellegagi jagada. Minu lähemad sõbrad on harjunud, et saadan neile häälsõnumeid, aga oleme ka kokku leppinud, et ma ei eelda, et nad igale teatele vastavad.
Vastusega viivitamine võib olla tervislik ka silmast silma suhtluses. On vestlusi, kus on vaja üksteist ära kuulata. See tekitab tänutunnet, et meid on tõsiselt võetud ja kuulume karja. Hoopis teine teema on erinevad konfliktolukorrad. Väga paljud tülid tekivad sellest, et inimesed ei võta endale aega oma mõtteid läbi seedida. Kui olukord läheb tuliseks, võidavad emotsioonid. Kui annaksid endale kas või tunnikese aega, et maha jahtuda, siis reageeriksid juba teisiti. Selleks hetkeks on aga sõnad juba öeldud, tegu tehtud.
Oma käitumist ja mõtteviisi pole lihtne muuta. Kui oled emotsionaalne tüüp, tundub sageli võimatu, et loed mõttes kümneni, enne kui reageerid. Esimene samm on lihtsalt märgata, et oled taas olukorras, kus võid pärast oma sõnu kahetseda – ja katsetada, kas suudad reageerimist edasi lükata.
Eesmärk pole ju muutuda tundetuks, lihtsalt vähendada võimalusi, et teed endale (või kellelegi teisele) haiget. Vanarahvas ütles õigesti, et hommik on õhtust targem. Kui suudad panna keerulise olukorra pausile, minna magama ja reageerida alles hommikul, on su vastus sageli läbimõeldum ja rahulikum. See on väga võimas eduelamus.
Ka iseenda mõtetele ei pea tingimata kohe reageerima. Elu jooksul kerkib üles palju teemasid, mida aitavad lahendada vaid aeg ja olukorrast eemaldumine. Mulle meeldib mõelda, et mõtted on nagu diapositiivid (kui see sõna sulle midagi ei ütle, siis kujuta ette kohtinguäppi, kus saad swipe’ida paremale ja vasakule). Sa võid diapositiive iga hetk vahetada – samamoodi saad valida, millist mõtet sa vaatled pikemalt, millist lühemalt. Või kui kohtinguäpi võrdlusega jätkata – iga mõttega ei pea pikalt lobisema jääma.
Sandra Sillamaa jagas ka enda raamatusoovitusi Rahva Raamatu blogis. Vaata Lähemalt!
Foto Sandra Sillamaast autor on Krõõt Tarkmeel
