Raamat “A L E N D E R” on suurelt elatud elu suur testament. Tegemist on monumentaalse raamatuga, mis 536-leheküljelise kunstiteosena toob justkui asjana iseeneses lugejate ette eesti rokk-muusika varalahkunud suurkuju Urmas Alenderi elu kui loomingu. Raamat keskendub kronoloogiana Urmas Alenderi kogu loomeajale aastatel 1968-94, ehk siis viieteistkümnendast eluaastast kuni lahkumiseni neljakümneselt. Raamatus on ligi viiskümmend meenutust kaasaegsetelt ja hilisemtelt austajatelt, rohkesti seniilmumata fotomaterjali nii arhiividest kui erakogudest, UA laulutekste, luuletusi, joonistusi, isiklike kalendermärkmike väljavõtteid ja ammendav UA laulude, luuletuste ja ilmunud loomingu loetelu. Koostajaks on laulja tütar Yoko Alender, kes kinnitab, et raamatu autoriks võib eksimata pidada hoopiski staari ennast.
“Urmas Alender (UA, nagu ta ise sageli kirjutades ennast tituleeris) arhiveeris pidevalt enda loomingut, koostas laulude ja luuletuste kogumikke, loetelusid jms. Arhiivi põhjal on UA loomingut avaldatud ja avaldatakse edasi ka pärast tema surma. Võib eksimata öelda, et ka selle raamatu autor on UA ise”, ütleb Yoko ja lisab, et on tänulik, et isa nii pedantselt hoolitses selle eest, et ta läbi loomingu ja arhiivi elaks edasi meie kõigi jaoks.
“Tema hääle kõla tunneme ilmeksimatult. Ent kuidas on tegelikult tema loominguga, sellega, mis ta läbi ja lõhki oli – elas, et anda? UA kirjutas 504 luuletust ja 303 laulu. Seda alates 15. eluaastast, vahel mitu tükki päevas, sest tal oli kiire. Eluaastaid sai lõpuks 40, täpselt nagu tema eeskujul John Lennonil. UA loominguks on enam kui laulud ja luuletused. On ka ansamblite lugu, kohati tunnitäpsusega ülestähendatud Ruja story 1971-88, algusest lõpuni. Fotoalbumid ja isiklikud kalendermärkmikud. Luuletused kaustades koondatud temaatiliste kavade kaupa, juures omakäelised illustratsioonid. Ühelt Eestimaa suvila pööningult ilmuvad välja UA diapositiivid, jällegi – pedantselt sorteeritud, kuupäevade ja asjaosaliste nimedega arhiveeritud. Kõik on selleks, et see raamat saaks sündida, ette valmistatud. Mina olen neid asju ju näinud ammu, olen nendega koos kasvanud. Ometi tekkis alles siis, kui sain isast vanemaks see vajalik distants, mis lasi mul näha tervikut – UA elu kui loomingut. Siin ei ole mingit tagantjärele tarkust ja suurustavat analüüsi, vaid üks intensiivne elu, elu kui looming. Sõna saab Urmas Alender”, kirjeldab Yoko raamatu saamise lugu.
Loe, kuidas Urmas Alender kirjeldab oma lapsepõlve ning seda, kuidas ta Ruja läbi aegade ainsa püsiliikmena kirjeldab eesti kuulsaima ansambli Ruja teekonna algust ja seda, milline oli tema arvates Ruja surm.
„Olen sündinud 22. novembril 1953, Stalini surma-aastal. Horoskoopide harrastajad leiavad, et olen Skorpion, aga kuna olen Küti[1] piiri peal, siis arvan, et mõned selle tähtkuju omadused on mul ka. Üldiselt pean horoskoopi päris õigeks, leian, et mõned asjad langevad tõesti kokku. Eriti need, mis mulle kasulikud on.
Väga auahne. Aga noh, kunstnikule on see vajalik. Edev. Labiilne, muutlik. Elu kulgeb tõusude ja mõõnadega. Olen alati olnud maksimalist, püüdnud parima poole, tahtnud olla parim. Vahel võib mind vallata pime raev. Kui mulle haiget tehakse, võin vahel niivõrd kättemaksuhimuliseks muutuda, et minuga on paha tegemist teha. Ometi võib Skorpion, kui suurem eesmärk silme ees, üllatavalt vaoshoitult käituda. Eesmärgi saavutamiseks on kõik vahendid head. Arvan siiski, et ma ei ole väga tige inimene. Üks tähtsamaid märksõnu on minu jaoks olnud armastus. Olen tähele pannud, et neid, keda olen kunagi armastanud, armastan praegugi.
Esimesed kaheksa aastat oma elust elasin vanas puumajas Odra tänavas, autoinspektsiooni lähedal. Mängukaaslasi mul eriti polnud, pea ainus minuvanune ümbruskonnas oli minu õde. Ehkki isa oli meremees ja ka ema käis tööl, ei käinud ma lasteaias, mängisin üksinda. Kord istusin päev otsa toas ja püüdlesin selle poole, et sulepeale võimalikult kiiresti ots peale lükata. Võib-olla üksioleku tõttu kujunesingi hiljem individualistiks või egoistiks. Ma tean oma varasest lapsepõlvest mingeid pilte, mis mu vanaema on maalinud. Ma olin imelaps: kaheaastaselt tundsin kõiki tähti ja kolmeaastaselt lugesin soravalt. Esimene täht, mida ma teadsin, oli “õ” – selle õppisin Õhtulehest. Aabitsat mul ei olnud, lugema õppisingi Õhtulehe abil. Vanaema oli mul Kurtna lastekodus vist kasvataja. Mulle räägiti sellist pilti: seisan kaheaastasena keset mudatiiki, nutan, pardid prääksuvad ümberringi. Ma olin osanud sinna sisse minna, aga ei osanud välja tulla. Teine mälupilt: olen liivakastis ja teen liivale tähti, memmed kogunevad ümber: “Kuule, kas sa tunned tähti siis või?”. Nad tõid raamatu ja ütlesid: “Loe.” Ja ma lugesin neile. Ma olin siis kaks ja pool. Kui ma kooli läksin, oli mul sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” läbi loetud. Kool oli 16. keskkool Sikupillis, kus olen veetnud kogu elu esimese poole, 35 aastat, ülejäänud 35 on üks teine koht. Mind on see sari õudselt mõjutanud. Ma olen seiklusjanune natuur. Leian, et kogu aeg peab midagi toimuma. Kui on igav, siis on kõige halvem. Mao on kunagi öelnud, et mida s … m, seda parem. Mul on umbes sama: kui elu on probleemivaba, siis on midagi halvasti. Midagi ei juhtu, midagi ei toimu.
Edasi kolisime Lasnamäele, Eesti Merelaevandus ehitas sinna maja. Seal tekkisid esimesed konfliktsituatsioonid, mis olid üsna banaalsed – õue peal oli palju venelasi ja nendega suheldi enamasti kivide abil. Mäletan hästi ka esimesi peksasaamisi rahvuse pinnal. Ilmselt on seegi minu mõttemaailma mõjutanud. Aga sellele vaatamata ma ei ütleks, et oleksin vägivalda eriti armastanud. Meil olid omamoodi luuramised garaažide vahel. Keda täpselt mängisime, ei mäleta, igatahes mitte neid, keda mängisid venelased, viisnurk otsa ees. Umbes samal ajal hakkasin ebaesteetilisuse ja lagunemise keskelt välja ihkama. Püüdsin näiteks kodus hästi palju koristada. Ma ei ole vist päris esteet, aga tahaksin kangesti, et kõik näeks ilus välja ning oleks harmooniline ja korrastatud. Mul oli päris huvitavaid mänguasju, mida isa reisidelt kaasa tõi, näiteks püstoleid. Alati, kui isa sõitu läks, palusin, et ta tooks püstoli ja hästi paljude taskutega teksased. Midagi eriliselt õnnelikku minu lapsepõlves polnud, midagi õnnetut samas ka mitte – sõnaga, täiesti tavaline lapsepõlv.“
„Ruja suri 1988. aastal pärast Tartu muusikapäevi. Esinesin seal sirp ja vasar tagumiku peal ning pärast seda saadeti mulle filharmooniast tööraamat koju. Tegelik hääbumine algas juba kontsertreisidega Venemaal, mis meie ansamblile ei sobinud. Teisalt oli see ainus võimalus sellist muusikat edasi teha, sest juba tollal hakkas siinse publiku huvi eesti muusika vastu kahanema. Samuti tekkis ühel reisil ansamblisisene arusaamatus, mille tagajärjel lahkus Jaanus Nõgisto.
Tartu päevad, perestroika oli siis alles lapsekingades, valmistasin ette punkaktsiooni. Ma ei teadnud siis Mattiiseni laule, ma ei teadnud olukorda Eestis, kuna olime Venemaal ringi rännanud. Mul oli vähe aega tegelda Eesti asjaga ja ma ei teadnud, et Mattiisenil olid valminud need imearmsad lood. Ma võtan Ivo Linna ees kümme mütsi maha, need on nii ilusti lauldud ja Mattiisenil kirjutatud, kõik on läbi mõeldud, iga takt on paigas. Muidugi jäi minu punkarivärk selle kõrval täiesti nulliks. Ma lasin Veljo Vingissaarel trükkida oma katkiste teksapükste p…e peale hästi suure sirbi ja vasara ning terve hulga kärbseid. Ma olin kirjutanud laulu, millega tahtsin öelda, et ainus asi, mis Vene riigis s…t ei ole, on kusi. Kõik ülejäänu oli ju s…t, isegi inimesed olid seest ussitanud, andke andeks. Mina kaasa arvatud. Rujast olin ainult mina jäänud, siis mängis ju seal Nevil Blumberg, nii et mina kirjutasin kõik tekstid. Sisult natsionalistlikud, vormilt fašistlikud – kuigi ma ei taha seda sõna pärast Hitlerit nimetada. Oli vabanemise ja pääsemise aeg. Ma läksin lavale ja laulsin oma laulud enda arvates geniaalselt ära ja tegin lõpuks iseenda välja mõeldud nalja – keerasin oma selja rahva poole ja küsisin: vabandage, sõbrad, kas ma teie arvates olen s..a sisse istunud või ei? Raske oli sellest naljast üle üheksanda rea istujatel aru saada. Nad ei saanud aru. Sirp ja vasar ei olnud neile näha, küsimuse varjatud mõte läks kaduma. Nad ei saanud aru, mis see punane plekk on. Nad ei saanud aru, et kui vähegi võimalik, saatsin ma Nõukogude võimu nii p…e. See oli minu arveteklaarimine võimuga, kes oli mind hoidnud 35 aastat silmaklapid peas ja kõrvaklapid kõrvas ja käed kinni seotud. Kuigi me oma arvates kõndisime Rujaga ikka mööda maailma ka – Poola ja Ungari, Ida-Saksamaa ja Rumeenia.”
Yoko Alender, Neeme Raud “Alender”
“Alender” on väärikas ning nagu raamatu koostaja Neeme Raud toonitab, “suurelt elatud elu suur testament”. Raamatu pani kokku Yoko Alender Urmase koostatud laulikute, luulekaustade, Ruja päeviku ja Ruja fotoalbumi põhjal. Lisaks on kasutatud arhiivimaterjale Eesti Ajaloomuuseumi, Teatri- ja muusikamuuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Raadio ning ERR-i arhiividest ja erakogudest. Loe edasi…
[1] See tähemärk on rohkem tuntud Amburina
About the author
