lasteluule

Milleks meile lasteluule? Lasteluule vajalikkusest kirjutab lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Rahva Raamatus on juunis käsil lastekirjanduse kuu! Head lapsed kasvavad ikka raamatutega, avastades nii maailma kogu selle rikkuses. Lisaks teadmistele annab raamatute lugemine lastele elava kujutlusvõime ning rikastab laste keelekasutust. Ent üsna vähe on kultuuris juttu lasteluulest. Järgnevalt mõtestabki Eesti Lastekirjanduse Keskuse kirjandusuurija Jaanika Palm lasteluulet ning luule lugemise erilisust.


Milleks meile lasteluule?

Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskus

 

Kui räägitakse lastekirjandusest, peetakse enamasti silmas just proosavormis teoseid: lühilugude kogumikke, jutustusi, pildiraamatuid. Ometi ei kujuta meist enamik lapsepõlve ilma värssideta ettegi, olgu need siis liigutustega ette kantavad rahvaluulesalmid nagu „Kuts läks karja“, „Patsu, patsu kooki“ või „Tii, tii, tihane“, kooliaktuste stroofid, kaasa elama kutsuvad värssjutustused või jõuluvanale esitamiseks pähe õpitud luuleread. On ilmne, et lasteluulel on voorusi, mis väärivad aeg-ajalt meenutamist.

Lasteluule võib laias laastus jagada kahte suurde gruppi: pikemateks värssjuttudeks, mille keskne eesmärk on loo jutustamine, ning väga erinevas mahus luuletusteks, mis peamiselt vahendavad emotsiooni, meeleolu või seika. Rohkelt suurepäraseid värssjutustusi on kirjutanud näiteks Ellen Niit („Suur maalritöö“, „Mänguvesi“, „Krõll“ „Imeline autobuss“ jpt), viimasel ajal ilmunust saab esile tuua Anti Saare raamatu „Suur koogitegu“ ja Leelo Tungla „Kas printsess peseb käsi?“. Loomulikult on neil kahel luuleliigil ohtralt ühenduskohti ja vahealasid.

Vormiliselt saame eristada rütmilis-riimilist luulet, milles oluline roll rütmi kandvusel ja riimitud kõnel, samas kui vabavärsiline luule ei lase end nendel kriteeriumitel kammitseda, vaid otsib tuge pigem kordustest, ebatavalisest sõnajärjest jm kunstilistest kujunditest. Enamik eesti lasteluulest on rütmilis-riimiline, vabavärsilist luulet leidub näiteks Jürgen Rooste kogus „Kollilood“.

Olgu kuidas on, luulekeel erineb märgatavalt tavapärasest, argipäeviti kasutatavast. Luule on mäng keelega ja keeles, just siin ilmneb ehedaimal viisil keele variatiivsus ja erinevad kasutusvõimalused. Näiteks Eno Raua sõnamängulised värsid toovad esile eesti keele mängulise loomuse, need sobivad nii päris pisikestele lastele kui ka pakuvad ohtralt lõbu suurematele. Lisaks autori keeleosavuse imetlemisele on luule noorele lugejale hea võimalus enda sõnavara ja keelekasutuse arendamiseks. Kuna luulel on omadus erguta ka lugejate fantaasiat, tunnevad nii mõnedki lugejad peale hea luulekoguga tutvumist endaski inspiratsioonitulva, mis lausa vajab luulekeelde valamist.

Erilise keelkasutuse kaudu tuleb luulesse maagiline hingestatus, mistõttu on värsid võimelised puudutama meid sügaval emotsionaalsel tasemel. Nõnda võibki just luule aidata meil endast paremini aru saada, autori sõnastatuna oma tundeid esile tuua ja teadvustada. Luule pakub tihti ka emotsionaalset tuge rasketes olukordades, mida me enda jaoks veel mõtestanud ei ole. Leelo Tungla ja Ellen Niidu luule sobib selleks imeliselt.

Lisaks enese tundmaõppimisele pakub luule ka võimalust ümbritsevat maailma avastada. Kuna luule on väga isiklik kirjandusvorm, väljendub just siin ehedaimal kujul luuletaja isiksus, tema ilmatunnetus ja elukäsitus. Luuletaja on kui nähtavale, esile tooja, kes ümbritseva sõnadesse valab ja tavalises erilist märgata aitab. Nõnda saabki väike lugeja peale mõnusat luulehetke värske pilguga maailmale otsa vaadata. Ott Arderi või Hando Runneli luuletused pakuvad ümbritsema maailma avastamiseks suurepäraseid võimalusi.

Üks enammainitud aspekt, mis luuleraamatute plusside üle arutledes sageli samuti esile tuleb, on mälu treenimine. On üldtuntud tõsiasi, et rütmistatud ja riimitud kõne jääb meelde märksa paremini kui näiteks proosatekst. Sellist mälu treenimise fenomeni kasutatakse osavalt ära lasteaias ja koolis.

Luule oma riimi, rütmi ja kontsentreeritud vormiga on tänuväärne ka seepärast, et selle lugemine kulgeb üldjuhul kiiresti, kuid mõtteainet võivad head värsid pakkuda tundideks ja päevadeks. Seepärast maksab luuleraamatuid, eriti just lühikesi vaimukaid värsse sisaldavaid teoseid pakkuda ka neile lastele, kel pikemateks tekstideks jaksu napib või kellel on raskusi keskendumisega. Näiteks Ilmar Trulli, Contra või Aidi Valliku luuletused on humoorikad, kasutavad sageli puänti, kuid süvenemisel ütlevad nii mõndagi kaasaja elu-olu kohta.

Nõnda siis on luulel lugemiselamuse pakkumise kõrval veel mitmeid lisaväärtusi. Miks mitte jagada neid siis ka lastega?

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil rahvaraamat@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives