Kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer soovitab lugemist

Sel korral jagab meiega oma väärt raamatusoovitusi kirjastuse Varrak peatoimetaja ning hinnatud tõlkija Krista Kaer.


Maggie O’Farrell „Käsi, mis hoidis mu käest“

Maggie O’Farrell „Käsi, mis hoidis mu käest“„Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia. Loe edasi…

Krista Kaer soovitab: “Maggie O’Farrelli raamat sai 2010. aastal selle teose eest Costa romaaniauhinna ja igati teenitult. See on raamat kahest naisest ja sellest, mis nende eri aegadel elatud elusid ühendab. O’Farrell oskab imeliselt õhkkonda luua, nii et isegi kui kunagi hiljem süžee keerdkäigud ununema kipuvad, jääb alles mingi nukkerkirbe tunne ja mälestus millestki ilusast, mis on valgustanud ka kurvemaid hetki elus.”

Triin Sinissaar „Mäe tippu ja tagasi“

Triin Sinissaar „Mäe tippu ja tagasi“Mirt töötab televisioonis operaatorina. Ta on hiljuti abikaasast lahku kolinud ja püüab ravimitega tõrjuda nii peavalusid kui ka kurvameelsust. Tema endine mees Luukas on pärast valusat läbikukkumist matnud maha unistused heliloojana edu saavutada ja teenib igapäevast leiba helitehnikuna. Aastaid välismaal elanud telerežissöör Johan, Luukase kunagine parim sõber, on ühe isikliku mure lahendamiseks äsja Eestisse tagasi kolinud ja temast on saanud Mirdi töökaaslane. Ootamatu ühine tööots viib nad kolmekesi Delhisse võttele, kuid alguses lühikese komandeeringuna plaanitud reisist kujuneb olude sunnil pikk teekond läbi mitme India osariigi, alt lauskmaalt üles Himaa­laja mägedesse. Loe edasi…

Krista Kaer soovitab: „Mäe tippu ja tagasi“ räägib kolmest noorest inimesest, kes on omadega üsna puntras. Ühine tööots viib nad Indiasse, Himaalaja mägedesse ja kodust eemal paistavad vanad ummikud ja sassiläinud suhted hoopis teises valguses. Otsused, mida on võib-olla liigagi kaua edasi lükatud, saavad lõpuks tehtud. Triin Sinissaarel on see esimene romaan, kuid ta on olnud kaua Linnateatri dramaturg ja tõlkija ning seda on tunda tema keeletajust ning oskusest jutustust üles ehitada. Huvitav ja kaasahaarav lugemine.”

Mia Kankimäki „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“

Mia Kankimäki „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel.

„Naised, kelle peale ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile. Loe edasi…

Krista Kaer soovitab: “Meestest, kes on uurinud ja avastanud maid ja seisnud vapralt ohtudega silmitsi, on kirjutatud lõpmata palju raamatuid, naised, kes on teinud sedasama, on jäänud pigem varju ja tekitanud ebamugavust, sest polnud ju naiste asi mööda maailma ringi kolada või midagi ootamatut ette võtta. Neid naisi on aga õnneks alati olnud ning Mia Kankimäki mõnest sellisest kirjutabki. Raamatusse mahuvad eri ajastutel elanud kunstnikud, kirjanikud ja maadeuurijad – inimesed, kes julgesid elada ja mõelda. Ka see raamat on omamoodi avastusretk, mida tasub kindlasti ette võtta.”

Hope Jahren „Laboritüdruk“

Hope Jahren „Laboritüdruk“Hope Jahren on Ameerika geokeemia ja geobioloogia professor, kes on võitnud oma töö eest mitmeid auhindu. Tema raamat „Laboritüdruk” on ühelt poolt haarav jutustus tema kujunemisest teadlaseks ja „oma labori” loomisest ning teisalt ülistuslaul loodusele ja eriti taimedele. Ta isa oli teadlane ja ema lõpetanud ülikooli inglise kirjanduse alal, nii et oma raamatus on ta ühendanud parima, mida on õppinud oma vanematelt. Loe edasi…

Krista Kaer soovitab: “Hope Jahren on praeguseks ohtralt autasustatud ja tunnustatud teadlane, kuid tema kujunemistee polnud sugugi kerge. Oma raamatus ta sellest kõnelebki, nagu ka oma armastusest loodusteaduste ja puude vastu. Puud on tema eriline armastus ning nagu ta ütleb, inimesed elavad küll puude keskel, kuid tegelikult nad neid ei näe. Tema ei näe aga eriti midagi muud. Seepärast ongi tal raamatu lõpus inimestele soovitus, mida teha maailmas, kus igal aastal võetakse iga inimese nimel maha vähemalt üks puu. Vastuseks sellele peaks igaüks istutama igal aastal ühe puu. Ja mitte üksnes istutama, vaid ka selle eest vastutama, koos sellega kasvama ja seda tundma õppima. Kuidas see käima peaks ja kuidas Hope Jahren ise selleni on jõudnud, saab teada juba tema raamatust, mis on suurepärane lugemine mitte üksnes suvel, vaid aastaringi.”

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives