Krimikirjanduse austaja Jaan Martinson soovitab Varraku juubeliaasta puhul lugemist

Krimikirjanduse austaja Jaan Martinson soovitab Varraku juubeliaastasse lugemist

Kirjastus Varrak tähistab tänavu 30. sünnipäeva! Selle aja jooksul on Varrakult ilmunud hulganisti raamatuid erinevates valdkondades ajalookirjandusest lasteraamatuteni ning teatmeteostest väärtkirjanduseni. Sel puhul soovitab põnevat lugemist Jaan Martinson, Eesti Päevalehe spordiajakirjanik, suur krimisõber ja raamatublogi „Martinson ja sõbrad“ pidaja.


John Grisham “Baar”

baarJaan Martinson soovitab: “Kohtu- ja juriidiliste thrillerite legend John Grisham jätkab tänuväärset tegevust kapitalismi ja rahamaailma tegelikkuse lahkamisel. Vaevalt et „Baar” midagi muudab, aga ehk avab mõne silmad ning loksutab mõistuse paika.

USA juura kõrgkoolid-rahamasinad. Kehv haridus, kõrge õppemaks, millest ligi pool voolab kooliomaniku tasku. Kas põhjatust võlalõksust on tudengil võimalik pääseda? On, sillalt alla hüpates. Ent kolmik – Mark, Todd ja Zola – otsib teist teed, mässib end veelgi sügavamale võrku, kuid siis turgatab… Nagu ikka. Grisham hoiab lugejat esimesest leheküljest viimaseni katkematus pinges, aga lõpuks leiab noortele väljapääsu.”

Jo Nesbø “Kuningriik”

KuningriikJaan Martinson soovitab: “”Kuningriik” on plahvatus. Käestpandamatu. Võimas lugemisnauding. Jo Nesbø ei kompa piire, vaid nihutab, tõstes krimikirjanduse uuele tasemele näidates, kuidas tuleb kirjutada kaasaegset trendistoorit – enne ja nüüd toimuvat psühhothrillerit.

„Kuningriik” on vägagi shakespearelik tragöödia kahest lahutatud ja siis taas kokku saanud vennast, kel on erinev arusaam maailmast ja eetilistest piiridest, kuid ühendab armastus ja minevik. Mis toimus aastaid tagasi perekonnas? Miks hukkusid poiste vanemad? Ja miks hukkus küla politseiülem ja kas ta poeg selgitab selle välja? Kas noorem vend toob suurejoonelise plaaniga külasse õnne? Küsimusi on palju, vastused leiab raamatust.

Jodi Taylor “Üks neetud jama teise otsa”

üks-neetud-jama-teise-otsaJaan Martinson soovitab: Ju peab inimeses olema pisut lapsemeelsust, huvi ulme, ajaloo, avastusretkede ja seikluste vastu, et „Üks neetud jama…” käima tõmbaks. Ühesõnaga… Saint Mary ajaloouuringute instituut. Nagu iga teinegi sarnane. Aga ei ole. Ajalugu uuritakse küll, aga mitte kaude, vaid otseselt, sündmusi vahetult jälgides ja salvestades ja dokumenteerides. Istud ajakapslisse ehk kookonisse ja saabud õigel hetkel kohale, olles põhjalikult ettevalmistunud – ajakohased riided seljas, maneerid selged ja muu säärane. Ehk siis oled toimunus osaline. Sekkuda ei tohi. Aga kuidas sa sekkumata jätad, kui…

Saint Mary kroonikate kangelanna Madeleine Maxwell viibib esimeses ilmasõjas, käib dinosauruste juures ja ikka lähevad asjad käest. Niisiis üks suurepärane ulmeaction.”

Lee Child “Afäär”

AfäärJaan Martinson soovitab: “Lee Child tõi Jack Reacheri, endise sõjaväepolitseiniku, publiku ette juba armeest lahkunud üksiku uitajana. Ja saatis ta esimeses raamatus „Tapamaja” küllaltki väljakujunenud persoonina kohe probleeme lahendama. Alles nüüd, sarja 16. osas, selgitab autor, miks Reacherist sai vagabund.

Ühes Mississipi osariigi pärapõrgus asuva linnakese veeres asub kummaline sõjaväebaas, kuhu paigutatakse välismissioonidel viibinud eriväelased. Kui linnakeses toimub mõrv – teise ilma on saadetud nooremapoolne naisterahvas – saadetakse sõjaväepolitseinik Reacher juhtunut uurima, aga eraisikuna ehk rännumehena, kelleks ta loo lõpus saab.”

Yrsa Sigurdardottir “Lüllikivi”

lüllikiviJaan Martinson soovitab: “Reykjaviki külje all kõledal laavaväljal asub rahn, lüllikivi, kus kunagi hukati kurjategijaid. Minevik ilmub tänasesse päeval, kui rahnult leitakse poodud mees. Just poodud, mitte poonud, sest tema rindu on taotud nael. Ent see pole ainsana juhtumi juures kummastav – tapetu korterist leitakse neljane poiss, kes joonistab pilte, kuid ei tea, kus on ta kodu. Teab vaid seda, et tema nimi on Sigurdur ehk Siggi, ema on Systa ja isa Sibbi. Niisiis tuleb politseiuurijal Huldaril taas töösse sukelduda ning mõrvarit otsima hakata. Mõistagi on tal abiks lastepsühholoog Freyja nagu ka nende koostööd kirjeldavas kolmes eelmises raamatus. Autor ei paku lugejale midagi üleloomulikku, kuid samas ka mitte igavat keskpära, vaid tegu on vana hea politseiromaaniga.”


Loe ka teisi Jaan Martinsoni lugemissoovitusi!

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kevin.loigu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives