„Meile on terveks eluks antud kasutada üksainus keha ja ometi pole suuremal osal meist sisuliselt aimugi, kuidas see toimib ja mis selles toimub. Selle raamatu eesmärk on saada sotti ühest erakordsest kaadervärgist – inimesest.“
Bill Brysoni „Kõiksuse lühiajaloo“ suurepärane jätkulugu “Inimkeha. Kasutusjuhend asukale” paneb lugeja imetlema seda, kes me oleme, ning ikka ja jälle omaenda olemasolu imetabasuse üle hämmastust tundma. Uus, parandatud trükk keskendub inimkeha, selle toimimise ja iseenese tervendamise tähelepanuväärse võime tutvustamisele. Erakordseid fakte ja hämmastavaid lugusid täis „Inimkeha“ on geniaalne ja pööraselt vaimukas katse mõista meie füüsilise ja neuroloogilise toimimise imet.
Viirus on Briti päritolu Nobeli auhinna laureaadi Peter Medawari sõnul „valkudesse pakendatud halb uudis“. Tegelikult pole paljud viirused sugugi nii halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte. Viirused on pisut veidravõitu, nad pole justkui päris elus, kuid samas ka mitte surnud. Väljaspool elavaid rakke on nad täiesti inertsed. Nad ei söö ega hinga ega tee üldse suurt midagi. Neil puuduvad võimalused liikumiseks. Nad ei liigu edasi omal jõul, vaid pöidlaküüdiga. Me peame nad ise üles korjama: ukselinkidelt või kellegi kätt surudes, ka õhust sisse hingates. Enamasti on nad elutud nagu tolmukübemed, aga sokuta nad elavasse rakku, ja kohe algab suur sagimine ja niisama pöörane paljunemine nagu iga teise elusorganismi puhul.
Nagu bakterid on ka viirused erakordselt edukad. Herpeseviirus on vastu pidanud sadu miljoneid aastaid ja nakatanud kõikvõimalikke loomi – isegi austreid. Ühtlasi on viirused pööraselt pisikesed, oluliselt väiksemad kui bakterid; liiga väiksed, et neid tavalise mikroskoobi all näha. Kui neid tennisepalli mõõtmeteni suurendada, peaks inimene samas mõõtkavas olema umbes 500 miili ehk 804 kilomeetri kõrgune. Bakter oleks sel juhul umbes rannapalli mõõtu.
Väga väikeste mikroorganismide kaasaegses kontekstis sündis määratlus „viirus“ alles 1900ndatel aastatel, mil Hollandi botaanik Martinus Beijerinck avastas, et tema uuritavad tubakataimed olid vastuvõtlikud salapärasele, isegi bakterist väiksemale nakkuskandjale. Esialgu ristis ta salapärase tegelase contagium vivum fluidum’iks, kuid asendas selle peagi nimetusega virus, mis tähendab ladina keeles toksiini. See teadlane oli küll viroloogia isa, kuid mehe avastuse tähtsust ei tunnustatud tema eluajal, niisiis ei antud talle kunagi Nobeli auhinda, mille ta oli tegelikult ära teeninud.
Kunagi arvati, et kõik viirused põhjustavad haigusi – sellest oli tingitud ka Peter Medawari tsitaat –, aga nüüdseks on teada, et suurem osa viirustest nakatab üksnes bakterirakke ja need ei avalda meile mingit mõju. Neist sadadest tuhandetest viirustest, mida arvatakse olemas olevat, nakatavad imetajaid teadaolevalt üksnes 586 liiki ja neist inimesi omakorda üksnes 263.
Peaaegu kõigist ülejäänud, mittepatogeensetest viirustest teame väga vähe, kuna uuritakse enamasti ikka haigusetekitajaid. 1986. aastal otsustas New Yorgi ülikooli tudeng Lita Proctor uurida Stony Brookis merevees elavaid viiruseid, ja seda loeti ülimalt veidraks tembuks, kuna toona oldi üldiselt arvamusel, et ookeanides pole viiruseid, kui välja arvata mõned sinna reoveetorude ja muude sarnaste reostusallikate vahendusel sattunud üksikud siirdeviirused. Niisiis oldi võrdlemisi üllatunud, kui Proctor avastas, et ühes liitris tavalises merevees võib keskmiselt olla kuni sada miljardit viirust. San Diego ülikooli bioloog Dana Willner keskendus ühe hiljutise uuringu käigus terve inimese kopsudes leiduvatele viirustele – taas koht, mida viiruste varitsuspaigaks ei peetud. Willner avastas, et ühe keskmise inimese kopsus on end sisse seadnud 174 viiruste liiki, kusjuures üheksakümmend protsenti neist olid täiesti tundmatud. Nüüdseks teame, et Maa lausa kubiseb viirustest, kuigi veel hiljaaegu ei osanud keegi seda isegi kahtlustada. Viroloog Dorothy H. Crawfordi andmetel võiksid üksnes ookeaniviirused ritta seatuna ulatuda kümne miljoni valgusaasta kaugusele; see on tavakujutlusvõime jaoks sama hästi kui hoomamatu.
Viirustele on omane valmidus kannatlikult oma aega oodata. Üheks erakordseks näiteks on 2014. aastal prantslaste uurimisrühma poolt Siberis avastatud senitundmatu viirus, mis sai nimeks Pithovirus sibericum. Vaatamata sellele, et viirus oli kolmkümmend tuhat aastat igikeltsas kinni istunud, asus see amööbi sisestamise järel noorusliku innuga tegutsema. Õnneks selgus, et P. sibericum ei ole inimestele nakkav, aga kes teab, mis võib veel kuskil avastamist oodata? Viiruse kannatlikkuse tavalisema väljendusviisi hea näide on tuulerõugete-vöötohatise viirus. Just see viirus põhjustab lastel tuulerõugeid, kuid võib seejärel pool sajandit või kauemgi varjatuna närvirakkudes passida, kuni lööb vanuigi taas välja, põhjustades oma ohvrile jubeda ja piinarikka vöötohatise-nimelise vaevuse. Reeglina kirjeldatakse seda kui valulikku löövet rindkerel, aga tegelikult võib vöötohatis välja lüüa ükskõik millisel kehaosal. Ühel mu sõbral avaldus see vasakus silmas ja ta kirjeldas seda kui kõige jubedamat kogemust oma elus. (Vöötohatise ingliskeelne nimetus shingles on tuletatud ladinakeelsest sõnast cingulus, mis tähendab „vöö“.)
Kõige tavalisemaks soovimatuks kokkupuuteks viirusega on tavaline külmetus. Kõik teavad, et külma saades on oht külmetuda (eks see ole ka põhjus, miks me seda haigust külmetuseks nimetame), kuigi teaduslikult pole veel suudetud tõestada, miks – ja kas üldse – see ikkagi nii on. Külmetust esineb kahtlemata talvel sagedamini kui suvel, aga see võib olla tingitud üksnes asjaolust, et talvel veedame rohkem aega tubastes tingimustes ja puutume rohkem kokku teiste kehavedelike ja välja hingatava õhuga. Tavaline külmetus ei ole mingi üks kindel haigus, vaid pigem paljude erinevate viiruste põhjustatud sümptomite kogum; neist kõige vastikumad on rinoviirused. Ainuüksi neid on sadu erinevaid variante. Lühidalt, külmetumiseks on palju võimalusi ja seetõttu ei tekigi inimesel sellist immuunsust, mis välistaks külmetushaigustesse jäämise.
Bill Bryson “Inimkeha. Kasutusjuhend asukale”
„Ma sain teada, et me kujutame endast midagi oodatust oluliselt keerulisemat ja imelisemat, tihtipeale ka palju salapärasemat. Ausõna, tegelikult pole olemas imelisemat lugu kui lugu meist endist.“ Loe edasi…
About the author
