Kirjandusminister Mart Juur avab raamatusõpradele oma suvise lugemisnimekirja, jagades raamatuid, mis on pakkunud talle nii sügavat mõtlemisainet kui ka nauditavat meelelahutust. Ükskõik, kas plaanid puhkust, veedad pikka nädalavahetust või soovid lihtsalt korraks argipäevast põgeneda, siit leiad inspireerivaid lugemissoovitusi.

Eva Koff „Õhuskõndija“

20. sajandi algus oli aeg, kus maailm muutus kiiresti. Sellesse ajastusse viib meid Eva Koffi uus romaan. Lugu inimestest ja impulssidest, mis kestavad läbi aja. Suurepärane romaan, meisterlikult kirjutatud, aitab maha raputada päevauudised ja muu mis ekraanide kaudu meie ellu tuleb. Ja muidugi on see lugu Tartu linnast Emajõe ja agulitänavatega. 

Brigitta Davidjants „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“

Romaan novellides, mille ainus puudus et raamat on liiga lühike. Naljakad ja südamlikud lood noore neiu ja tema pere elust Tallinnas segastel üheksakümnendatel. Väga armeenialik, väga eestilik. 

Anne Glenconner „Mida siis veel?“

“Üks mees hakkas mulle hiljaaegu kurtma, et tema naise seksiisu on ära kadunud. Küsisin, miks ta seda ometi mulle räägib ja ta vastas, et ta ei saa parajasti piisavalt seksi. Miks, taeva pärast, peaksin mina tahtma seda teada? Kui ta loodab minu peale, on ta igal juhul vales kohas. Soovitasin tal sel teemal rääkida sama toa teises nurgas viibivate nooremate naistega. Ta heitis mulle vanamoelise pilgu ning teatas, et nendega ei saa ta seda teemat mingil juhul arutada.” 

Tiina Jokinen „Tähekogu Vitamiin“

Lugu omaaegsest popansamblist, bändi tõusust ja langusest Eesti NSVs. Hästi kirja pandud elav tekst. Ei puudu sullerist mänedžer, tuurid Venemaal ja muud sovietipopi eripärad. Naljakas on Tartu levimuusikapäevadelt alguse saanud progressiivse instrumentaalmuusika needus, mis pani Vitamiini viimased koosseisud mängima fusioni, seeaeg kui publik ootas hitte, mida oli Vitamiinil palju. 

Amalie Skram „Constance Ring“

“Constance Ring” on ideeromaan, tegelased kehastavad ühe idee erinevaid aspekte, peategelane kelle ümber lugu keerutab on võiks öelda “omadusteta naine”. Kui lühidalt kokku võtta, siis on teose sõnumiks “Peategelane kui lilleke keset sõnnikuhunnikut”, mis teeb lugemiskogemuse hästi lõbusaks, sest surmtõsises võtmes teostatud romaan hakkab mingil hetkel iseennast parodeerima. Mulle sellised “vastu tahtmist naljakad” raamatud väga meeldivad. 

Peter Handke „Väravavahi hirm penalti löömise ajal“

See pole jalgpalliromaan, ehkki mingil moel puutub jalgpall asjasse küll.  Peter Handke kujutab elu nüridust ja igavust ja teeb seda kafkalikult naljakas võtmes. Ja pole ta ka kriminaalromaan, kuigi mingis mõttes siiski on. 

Lõpetuseks kriminaalkroonikat: 

• Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“

• Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja nõiutud kabel“

• Juan Gomez-Jurado „Punane kuninganna“

• Anthony Horowitz „Nagu nuga haavas“ ja „Marmorhalli mõrvad“