RR_blogi_kaver_walden

Loe katkendit Henry David Thoreau teosest “Walden”

Soovides elada iseenese ja loodusega kooskõlas, ehitas 28-aastane Henry David Thoreau (1817–1862) Waldeni metsajärve kaldale väikese onni ning veetis seal „kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva“. Sellest kogemusest sündis teos “Walden”, mis on ühtaegu looduskirjanduse pärl, mõtisklus inimeseks olemise üle, aga ka teravapilguline moodsa maailma kriitika. Erakordse vaistuga on siin sõnastatud küsimused, mis on põletavad tänapäevalgi. Need on küsimused metsiku looduse, tsivilisatsiooni ja inimese hinge vahekorrast. Loe katkendit Thoreau raamatust!


Peatükist “Kõrgemad seadused”

Veel kedagi pole tema südame hääl juhtinud eksiteele. Kui sellega kaasnebki füüsiline nõrkus, siis ometi ei või vist keegi kahetseda seeläbi saavutatut, sest see tähendab elu kooskõlas kõrgemate põhimõtetega. Kui su päevad ja ööd on väärt rõõmsat tervitust, kui elu õhkab hõrku aroomi nagu lilled ja lõhnavad rohud ja on avaram, tähekirkam ja igavikulisem, siis see on tõeline edu. Sind õnnitleb siis kogu loodus ja sul on põhjust tänada saatust. Suurimad kordaminekud ja väärtused leiavad alati kõige vähem tähelepanu. Kergesti võib tekkida kahtlus, kas neid ongi üldse olemas. Nad kipuvad kiiresti ununema. Aga need on kõrgeim tõelus. Karta on, et kõige rabavamad ja tõelikumad tõsiasjad ei leia inimestevahelises suhtlemises kunagi edasiandmist. Mu päevade tegelik vili on mõneti niisama haaramatu ja sõnulväljendamatu nagu hommiku või õhtu värvid. See on tähetolm mu pihus, tükike vikerkaart mu sõrmede vahel.

Kummatigi pole ma ise kunagi olnud eriline peenutseja: kui tarvis, võiksin ma hea isuga süüa kasvõi praetud rotti. Mul on hea meel, et ma olen tänini joonud ainult vett; samal põhjusel eelistan ma loomulikult taevast oopiumineelaja omale. Parema meelega oleksin ma alati kaine, samas on joobumuse astmeidki lõpmata palju. Ma olen veendunud, et targa inimese ainuõige jook on vesi: veingi pole nõnda õilis rüübe, rääkimata sellest, et hävitada hommiku tõotused tassitäie sooja kohviga või õhtu suutäie teega. Kui madalana tunnen ma end neil puhkudel, kui ma lasen end neist ahvatleda! Koguni muusika võib olla joovastava toimega. Säärased väliselt ebaolulised põhjused hukutasid Kreeka ja Rooma ja hukutavad ka lnglismaa ja Ameerika. Kui juba joobuda, siis miks mitte õhust? Pikemat aega vältava raske kehalise töö puhul ma olen peamise ebameeldivusena kogenud seda, et ta sunnib mind tarvitama rasket toitu. Aga tõtt-öelda olen ma nüüdseks muutunud neis asjus mõnevõrra hooletumaks. Ma olen suurel määral loobunud ühendamast oma usku toidulauaga ega palu enam õnnistust oma söömaajale, mitte et ma oleksin saanud kuidagi targemaks, vaid – nii kahetsusväärne kui see ka pole, tuleb siinkohal tunnistada tõtt – ma olen aastatega muutunud tuimemaks ja ükskõiksemaks. Arvatavasti hoolitakse niisugustest küsimustest ainult noorpõlves, nagu enamik arvab olevat ka luulega. Ent saagu siinkohal esitatud mu veendumused, mitte mu teod. Ometi olen ma kaugel sellest, et arvata end nende väljavalitute hulka, kelle kohta veedades on öeldud: „See, kellel on tõeline usk Läbivasse Ülimasse, võib süüa kõike,“ see tähendab kellel ei tarvitse küsida, mida nad söövad ja kes neile toitu teeb – ja nendegi puhul märgib üks India kommentaator, et vedaanta [1] lubas selle eesõiguse kasutamist ainult ikaldusaastatel.

Kas leidub kedagi, kes poleks mõnikord tundnud kirjeldamatut rahuldust toidust, ilma et seejuures oleks olnud vähimatki tegemist himuga? Ma olen olnud rabatud mõttest, et ma pean ühe või teise vaimse peegelduse eest tänama säärast üldiselt madalat meelt nagu maitsmine, et ma olen saanud inspiratsiooni kurgulae kaudu, et mõned mäeveerul nopitud marjad on olnud toiduks mu vaimu annetele. „Kelle hing ei ole valdjas iseenese üle,“ ütleb Zengzi, „see vaatab, aga ei näe, kuulab, aga ei kuule, sööb, aga ei tunne toidu maiku.“ [2] See, kes märkab oma toidu tõelist maiku, ei saa kunagi õgardiks; see, kes ei märka, ei saagi olla midagi muud. Puritaan võib asuda oma leivakoorukese kallale sama himukalt nagu raehärra oma kilpkonnaleeme kallale. Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, [3] vaid himu, mis söömisega kaasas käib. Siin ei määra hulk ega laad, vaid andumus meelelistele naudingutele: kui söödav roog pole mitte kosutuseks meie ihule või innustuseks vaimule, vaid kõhutäide vakladele meie lihas. Kui jahimehele maitsevad kilpkonnad, piisamrotid ja muud säärased barbaarsed hõrgutised, siis peen daam peab lugu tarretises vasikajalast või meretagustest sardiinidest – nõnda ei jää üks alla teisele. Esimene käib veskitiigil, teine oma maiustoosi kallal. Imestama paneb see, kuidas võivad nemad ja võime meie teiega elada säärasel räpasel, tõpralikul viisil, söögi ja joogi nimel.

Kogu meie elu on jahmatama panevalt selgesti moraalselt määratletud. Hea ja kurja vahel ei sünni hetkekski vaherahu. Headus on ainus kapitalimahutus, mis kunagi tühja ei lähe. Nimelt seda kordab meile erutava järjekindlusega maailma täitev kandlehelin. Kannel on agent Universumi Kindlustusühingus, kes seletab meile tema põhikirja; ainus sissemaks meie poolt on meie pisuke headus.

 

[1] Veedadejärgse india kirjanduse ja sellele tugineva filosoofiakoolkonna nimetus.

[2] Konfutsius „Suur õpetus“.

[3] Matteuse evangeelium 15:11.


Henry David Thoreau “Walden ehk Elu metsas”

thoreau_esikaas_webInnustav, särav, trotslik ja vaimukas „Walden“ kuulub vaieldamatult maailmakirjanduse kullafondi. Ilmumisest alates on see teos inspireerinud arvukaid põlvkondi, mõjutades mh nii Mahatma Gandhit kui ka Lev Tolstoid. Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil rahvaraamat@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives