Kirjandusklassika kultusromaanide hulka kuuluva “Dracula” uue tõlke autor Evelin Banhard räägib sellest, milline näeb välja tema töö tõlkijana, mis teda selle juures köidab ja kuidas läks tema kohting krahv Draculaga. Evelin tõlgib eesti ja soome keelest, on eestindanud arvukalt lasteraamatuid, aga ka põnevus- ja ilukirjanduslikke romaane.
Räägi endast kui tõlkijast.
Tasapisi ja aeg-ajalt olen tõlkinud umbes 20 aastat, aga otseselt ilukirjandusele pühendunud umbes viis-kuus aastat. Olen tõlkinud ka subtiitreid ja tarbetekste, aga kõige rohkem „oma” tundub siiski ilukirjandus. Viimased kolm aastat ainult sellega tegelengi.
Tõlkimise juurde jõudsin tõlketeooria kaudu, tegelesin sellega päris pikalt ja põhjalikult alates sellest, kui osalesin Eesti Humanitaarinstituudis õppides tõlketeooria seminaril, mis tekitas selle ala vastu nii suurt huvi, et leidsin endale kohe magistritöö teema – hakkasin uurima William Shakespeare’i tõlkeid eesti keelde. Aga kuigi tõlketeooria on tõesti äärmiselt põnev ala ja pühendusin sellele pikaks ajaks, sain mingil hetkel aru, et tunnen end rohkem kodus tõlkides kui tõlkeid uurides ehk teadustööd tehes. Praktilisele tõlkimisele sellest teoreetilisest taustast vist otsest kasu küll ei ole, vaevalt keegi teooriatele tuginedes tõlgib, aga ega see mööda külgi maha jooksnud ka ole.
Tõlkimine on veider ala, ühe jalaga oled loomingulistes sfäärides, teist aga tuleb maas hoida, et mitte originaalist liiga kaugele lennata – see on nagu omamoodi raamides loovtöö.
Eks igal tõlkijal on oma meetod, mina hoian seda tasakaalu nii, et käin oma tõlget vähemalt neli korda läbi. Esimesed kaks, vahel ka kolm ringi olen kogu aeg originaaliga ühenduses, kontrollin iga sõna nüanssi ja varjundit algtekstiga kõrvutades, aga iga uue lugemis- ja parandamiskorraga saab tõlge tugevamini oma jalad alla ja ma võin hakata originaalist lahti laskma – see on see köitev osa. Tõlge, eestikeelne tekst, elab juba oma elu. Tal on originaali struktuur, luustik, aga liha luudele kasvab sihtkeeles uus. Need viimased lugemiskorrad teen juba tõlke kui iseseisva olendiga tööd, vaatan, et see tervikuna klapiks ja kõlaks. Ja see on tõlkimise kõige toredam faas, sest kui ma olen algtekstiga hea kontakti saanud, siis hakkan seda tõlkes märkama, kohati tundub lausa, et tekst „tõlkub” ise.
Millised olid suurimad väljakutsed “Dracula” tõlkimisel?
Eks vist ikka see, et tegemist on üsna vana teosega, vana keelega. Olen tõlkinud ka ühe veel veidi vanema raamatu, Louisa May Alcotti „Väikesed naised”, mis ilmus 1868 („Dracula” aga 1897), aga kuna „Väikesed naised” on kirjutatud nooremale publikule, on see sisuliselt ja keeleliselt veidi lihtsam teos.
„Dracula” on oma ajastu laps, teoses on pikki kirjeldavaid lõike, madudena vonklevaid, omadussõnadest kubisevaid lauseid, ning vastukaaluks omajagu kõnekeelt ja seda väga erinevatest suudest. On ju tegemist nn päevaraamat-romaaniga, kus ühte lugu räägivad minajutustajana mitu inimest, kellel kõigil oma iseloomust ja taustast lähtuvalt erinev väljendusviis ja kõnepruuk. Kõige rohkem nuputamist, esiti isegi veidi teadlikku konstrueerimist läks vaja Van Helsingi keelekasutuse, tema grammatiliselt vigase inglise keele tõlkimisel. Grammatiliselt vigast inglise keelt räägivad selles teoses ka mõned muud tegelased, aga need on madalamate ühiskondlike klasside esindajad, Van Helsing aga õpetatud, suurte teadmiste ja sõnavaraga mees, kes lihtsalt väljendab end väga keeruliselt ning kummalist süntaksit ja sõnavara kasutades. Lahenduseks leiutasin talle eriomase sõnajärje, kus tegusõnad on lause lõpus, ja püüdsin talle ka veidi arhailisemaid sõnu ja väljendeid suhu sättida. Ja säilitasin tema mõtete vahel arusaamatuseni mineva keerukuse, nii nagu see originaalis oli. Kui see „luustik” ehk mõned põhimõtted paika said, tõlkisin tema sõnu juba taas „kõhutunde” järgi, sest iga tegelane ärkab tõlkides ellu ja hakkab justkui ise minu peas rääkima. Kui õnnestunult, on juba lugejate otsustada.
Kas kord juba eesti keeles ilmunud teksti tõlkimine on kuidagi erinev tavapärasest esmatõlkimisest?
Erineb ikka, teadmine, et on varasemaid tõlkeid, kipub veidi painama. Aga see tuleb tõlkimise ajaks ära unustada. Kuigi on kiusatus eelmiste tõlgetega tutvuda, ei maksa seda teha, sest need võivad hakata tööd mõjutama ka nii, et tõlkija hakkab teadlikult mingitest lahendustest hoiduma. Siis aga pole tõlkimine enam loomulik, sujuv ja sundimatu. Kui tõlkida teost, mida on ka varem sihtkeelde tõlgitud, tuleb endale lihtsalt meelde tuletada, et mingid kokkulangevused eri tõlgetes on paratamatud. Täpselt nii nagu erinevusedki.
Mis puutub „Draculasse”, siis tunnistan, et veidi piilusin varasemaid tõlkeid, aga lähemalt uurisin neid alles siis, kui enda tõlge juba valmis. Sel hetkel ärkas minus vist taas tõlgete uurija, oli põnev (ja natuke jube) vaadata, milliseid lahendusi on leitud, ja neid siis enda omadega kõrvutada.
Mis võiks tänapäevast lugejat “Dracula” juures köita?
On tekste, mis köidavad alati, mis ei vanane (tõlked kipuvad vahel päris kiiresti vananema, aga see on eraldi teema). Soovitaksin „Draculat” kindlasti lugeda neil, kelle ainus kokkupuude selle teosega on Francis Ford Coppola 1992. aasta filmi „Bram Stokeri Dracula” kaudu. Need on üsna erinevad teosed, film on üks võimalik tõlgendus, uus teos, millel on oma looja nägu ja tegu. Raamat on minu arvates nüansirikkam, üllatusin tõlkides pidevalt, kui palju tõlgendusvõimalusi see pakub, kui palju jätab oma ohtrasõnalisusest hoolimata otse välja ütlemata. Oma ajastu ehk veidi raskepärase stiili taga on äärmiselt paeluv ja sõna otseses mõttes ajatu lugu elust ja surmast, kirest ja hullusest. Ja kuna seda lugu jutustab nii mitu eri tegelast, saab lugeja seda tõesti mitmest küljest näha.
Bram Stoker “Dracula”
Kui noor advokaat Jonathan Harker saab ülesandeks reisida Transilvaaniasse, et nõustada seal Inglismaale kinnisvara osta soovivat aadlikku, ei tea ta, et siseneb verejanulise vampiiri, krahv Dracula valdustesse. Krahv ihkab leida mere tagant värsket verd ja käsilasi ning pahaaimamatu Harker peab teda selles ettevõtmises aitama. Loe edasi…
About the author
