The Beatles läks laiali juba enam kui viiskümmend aastat tagasi, kuid nende mõju popkultuuris on endiselt suur. See ulatub muusikast kaugemale ning puudutab moodi, poliitikat, inimeste tõekspidamisi ja isegi näiteks religiooni. Biitlitest on avaldatud tohutu hulk raamatuid ja pole mingi probleem teada saada igasuguseid pisifakte nagu näiteks, mis oli George Harrisoni esimene auto (kasutatud sinine Ford Anglia, mille müüs talle Brian Epsteini sõber Terry Doran) või kes oli ainus biitel, keda Yoko Ono enne John Lennoniga kohtumist nimepidi teadis (Ringo, sest tema nimi tähendab jaapani keeles õuna).
See kõik on muidugi hirmus põnev, aga seni ei olnud kuulsast nelikust ilmunud ühtegi raamatut, kus oleks kõikehaaravalt kokku võetud nende kogu teekond, nii igapäevased juhtumised kui üldine ühiskondlik mõju.
“Kui biitlid peatusid Miamis, valmistudes teiseks esinemiseks Sullivani telesaates, võttis nendega ühendust Harold Conrad, kes tegeles poksi raskekaalu maailmameistritiitli otsustava matši promomisega. Ta tahtis, et nad laseksid end pildistada koos valitseva meistri Sonny Listoniga, või siis väljakutsuja Cassius Clayga, kes pidi nädala pärast Miamis Listoni vastu ringi astuma, kuigi tema võiduvõimalustesse eriti ei usutud. Kihlveokontoris hinnati tema võimalusi seitse ühe vastu; New York Post ennustas, et matš saab läbi kaheksateist sekundiga.
John ei kõhelnud: „Clay ei võida. Ta on lihtsalt suure suuga. See teine vend võidab, me tahame temaga pilti teha.“
Liston aga ei soovinud nende „kõhetute väikeste kaltsakatega“ koos pilti teha. Ta oli koos Harold Conradi ja Joe Louisega käinud biitleid vaatamas, kui nad Sullivani saadet salvestasid. Poole peal pöördus ta Conradi poole ja lausus põlglikult: „Kas nendesamade motherfucker’ite pärast ongi kõik nõnda arust ära? Minu koer mängib trumme paremini kui see suure ninaga poisike.“
Briti fotograaf Harry Benson, kes iga hinna eest soovis fotot, mis seoks kaht tolle hetke kõige kuumemat uudislugu, veenis biitleid viimaks Clayga leppima: „Ma läksin biitlite juurde ja ütlesin, „See mees on väga värvikas tegelane ja ta on noor ja hea välimusega ja ma üritan siit midagi välja võluda.““
Clay nõustus biitlitega kohtuma 5. tänava poksisaalis 18. veebruaril. Biitlitega tuli kaasa 26-aastane algaja reporter Robert Lipsyte New York Timesist, kes pidi sellest matšist kirjutama, kuna kogenumad ajakirjanikud ei pidanud seda piisavalt väärikaks ülesandeks: nad olid veendunud, et viimaks tuleb neil passida Mount Sinai haigla ooteruumis, et kajastada viimaseid uudiseid intensiivravi osakonnast, kuhu Clay vältimatult satub. Pealegi see suure suuga Clay ei meeldinud neile: neid ärritas tema ülbus, jutukus ja viis, kuidas ta poksiringis keksis.
Biitlid saabusid õigel ajal, ise pahased, et nad olid üldse lasknud end ära veenda. Lipsyte oli tunnistajaks, kuidas nad mossis nägudega sisse jalutasid: „Need neli väikest selli juhatati trepist üles ja nad vandusid oma briti aktsendiga; nähtavasti nemad olidki need biitlid. Poisid olid väga pahased – nad ei tahtnud Clayga poseerida, temas nähti kaotajat.“
Eriti just Ringo leidis, et nad raiskavad lihtsalt aega. „Kurat, tõmbame siit minema,“ ütles ta. Lipsyte kuulis, kuidas üks neist lausus: „See mõttetu jobu lüüakse juba esimeses raundis nokki.“
Ent ka Clay meeskond suhtus biitlitesse põlgusega. Kui tema ihuarst Ferdie Pacheco neid nägi, ei arvanud ta neist midagi head: „Mingid tänavapoisid Liverpoolist, päikesest punaseks põlenud nagu vähid. Nad nägid välja nii väikesed ja haledad.“
Clayd polnud kuskil näha, kuid siis paiskus riietusruumi uks äkitselt lahti. Tema suur kogu täitis terve ukseava. „Terekest, biitlid!“ ütles ta. „Lähme ja teenime raha!“
Benson veenis neid poksiringi minema ja seal võttis Clay kohe ohjad enda kätte: „Nemad neli ei saanud ühtegi sõna vahele öelda. Nad olid nagu väikesed lambukesed.“ Nad teesklesid, et võitlevad, neli ühe vastu. Clay tõstis Ringo õhku, nimetas Pauli „kenaks poisiks“ ja pani nad ritta seisma, koksates Ringole õrnalt vastu lõuga, mille peale nad pidid doominokividena ümber kukkuma. Nad tegid kõike, mida ta käskis. Mingil hetkel pani Clay nad ringipõrandale lamama ja küsis: „Kes on parim?“ ning biitlid vastasid kooris: „Sina!“ Kõigil neil fotodel paistavad nad Cassius Clayga võrreldes nõrgukesed ja armetud, ulatudes talle vaevu õlani.
Mõne aja pärast hakkasid nad muusikast ja poksist rääkima ning kõnelesid sellestki, kui palju raha nad loodavad teenida.
„Te polegi nii lollid, nagu välja paistate,“ ütles Clay.
„Ega vist,“ ütles John. „Aga sina küll oled.“
See oli riskantne vastus. Clay vaatas talle kähku otsa, et näha, kas John naeratab, ja jõudis viimaks otsusele, et see oli vaid nali.
Mõne minuti pärast jätsid nad hüvasti ning biitlid juhatati minema. Kui nad olid kuuldekaugusest väljas, küsis Clay Lipsyte’ilt: „Kes need pisikesed memmekad olid?“
Craig Brown “1,2,3,4. Biitlid läbi aja“
Briti ajakirjaniku ja kirjaniku Craig Browni (snd. 1957) raamat on unikaalne kaleidoskoopiline vaade biitlitele kui nähtusele – see on osaliselt biograafia ja mälestusteraamat, kuid samas ka antropoloogiline uurimis, mis kohati on väga naljakas ja samas tõsine ning arutlev. Käesolev raamat pälvis 2020. aastal maineka Baillie Giffordi preemia, mis antakse aasta parimale briti aimeraamatule.
About the author
